Otse põhisisu juurde

2023 : halvimast parimani ühe lausega. I osa

Andsin aasta läbi punkte, tehkem kokkuvõte. 71 raamatut tuli kokku, kogu kupatuse keskmine hinne 6,8. Polnudki siis väga kuri hindaja.

Kõigi lausete ette käib Loe, kui ...

Lucy Maud Montgomery - Anne of Windy Poplars
sulle meeldivad heietused selle kohta, kui tubli inimene keegi on.

Jamie McGuire - All the little lights
tahad lugeda ühest kõhedast majast ja kõhedast väikelinnast. (Tegelikult ma ei soovita seda raamatut.)

Hanno Ojalo - Euroopa kuningad, keisrid ja tsaarid sõjakeerises 1939-1945
meeldivad piltidega raamatud ja mitte liiga sügav teemakäsitlus.


Jenny Bayliss - Meet me under the mistletoe
eelistad väga lihtsat armastuslugu.


Tracey Garvis Graves - Kuulsin seda armulaulus
tahad näiteid põhjustest, miks inimesed abielusid lahutavad.

Josie Silver - A winter in New York
sulle meeldib talvel jäätist süüa!


Herman Koch - Õhtusöök
sa ei karda lugeda inetuid lugusid.

Alexis Hall - Boyfriend material
sulle meeldib võltssuhet / teeseldud suhet sisaldav süžee.

Rachel Lynn Solomon - Weather girl
tahad raamatut, mis ei jää peale lugemist vaevama.

Aliis Jõe - Viimane laev
otsid lugu ootamatust uuest algusest.


Trygve Gulbranssen - Ei lähe kõrvalteed
oled kahte eelmist osa lugenud : )

Tadhg Mac Dhonnagáin - Proua Lazare
sulle meeldivad lood perekonnasaladustest.

Mason Deaver - I wish you all the best
tahad (ilmselt) oma igapäevasest kastist välja mõelda.

Kevin Pannetta - Bloom
sulle istuvad ilusti joonistatud lihtsate lugudega graafilised romaanid.

Jen Wang - The prince and the dressmaker
tahad veelkord kastist natuke välja mõelda ja ilusaid kleite vaadata.

Sarra Manning - Armastusega Londonist
oled (hiljuti) Londonis käinud ja seal metrooga sõitnud.

R. J. Palacio - White bird
sa ei pelga dramaatilist lugu II maailmasõja aegsest Prantsusmaast.

Kamila Shamsie - Best of friends
eelistad raamatut, kus peateema on sõprus.

Laura Taylor Namey - A Cuban girl's guide to tea and tomorrow
viitsid lugeda natuke ebatavalisema sõnakasutusega noorteromaani.

Jenny Bayliss - The twelve dates of Christmas
tahaks sukelduda lumisesse külaidülli.

Aravind Adiga - Valge tiiger
tahad indialaste elu kohta midagi teada saada ja ei pelga ka karusemaid kirjeldusi.


Heili Reinart - Supelsaksad
soovid end Eesti kuurortlinnade mineviku teemal harida ja vahvaid pilte vaadata.

Rachel Lynn Solomon - Täna. Õhtul. Homme
tahad tunda seda keskkooli lõpu tunnet.

Chloe Aridjis - Sea monsters
mõtled, et aeg on küps ühe kummalise raamatu jaoks (mille lugemine ei võta kaua aega).

Neil Gaiman / P. Craig Russell - Coraline
huvitud piltidega lasteõudukatest.

John van der Kiste - Queen Victoria's daughters-in-law
tead juba varasemast, kes kuninganna Victoria lähemasse ja kaugemasse peresse kuulusid, ja see huvitab sind.

Holly Bourne - Girl friends
sa ei pelga feministlikku raamatut, mille üks eesmärk on sind ärritada.

Taylor Jenkins Reid - Carrie Soto is back
sind võiks huvitada, mis tunne on õppida kaotama.

Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...