Truffe kirjanurk

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka.  Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema. Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa ...

Mul tuli jälle rootsi keele hoog peale. Olen 10+ aastat vahelduva eduga õppinud, aga no ikka väga vahelduvaga, ses mõttes, et on aastaid, kus pole üldse tegelenud. Igal juhul võtsin oma hoos siis jälle ühe Lindgreni raamatu rootsi keeles ette, sest kunagisest "Pipi Pikksuka" lugemisest oli meeles, et polnud üliraske. Ütleme, et läkski peaaegu täitsa ludinal.  "Madlikese" raamat räägib 7-aastasest Madlikesest, kelle perekond elab Jaanikingul.  Esimene lause läheb konkreetselt asja juurde ja ütleb ära, et suures punases majas jõe ääres elab Madlike. Jäin mõtlema, kas üldse "Madlikest" eesti keeles olen lugenud. Ühest küljest tulid nagu mingid lood tuttavad, teisalt ei mäleta lugemist. Kui ka olin väiksena lugenud, siis tollal ei pannud kindlasti tähele, et siin sõda mainitakse. Tegevus toimub mingi sõja ajal. Pakun, et I maailmasõja ajal, kui Lindgren vähegi oma lapsepõlveajast kirjutab. Ütleb umbes nii, et kõik oli nii vaikne ja rahulik, et poleks arvanudki...

Tubli internet, seekord reklaamisid mulle täitsa õiget asja. Benedict Wellsi eelmine raamat "Üksilduse lõpp" meeldis väga ja selgus, et nüüd on temalt veel midagi eesti keelde tõlgitud. 1980ndate keskpaiga Missouri väikelinn Grady. Peategelane Sam on keskkoolipoiss, kes läheb suvel tööle kinno, mille töötajate hulgast leiab endale sõbrad. Need on kevadel keskkooli lõpetanud Cameron, Hightower ja Kirstie. Sõbrad hängivad kinos ja mööda linna, aeg-ajalt ka kino katusel. (Pani muhelema.) Pealkiri on viide väljamõeldud luulekogule, mille mitmete lausete tähenduse üle Sam raamatu jooksul arutleb. Suurte sündmuste mõttes ütleb raamatu esimene lause ära, mis juhtub:  Sel suvel ma armusin ja mu ema suri. Sisu Ega ei juhtu asju, mis oleksid tohutult originaalsed, kõik tuleb nagu kusagilt juba tuttav ette. Natuke on nagu "The perks of being a wallflower", sest üksildane poiss leiab sõbrad. Natuke on nagu "Aristotle and Dante", sest on 1980ndate USA väikelinn. Natuk...

Daisy Jones & The Six on 1970. aastate kuulus rokkbänd. (Ei ole päriselt olemas olnud.) Raamat räägib bändi esiletõusust muusikamaailmas ja lõpeb nende ootamatu laialiminekuga. (Ei ole spoiler, üsna alguses öeldakse seda ka lugejale.) Muidugi on muusika kõrval asjasse segatud ka eraelusuhted, mis bänditegemist mõjutama hakkavad. Raamatu autor on Taylor Jenkins Reid, kes kirjutas ka "Evelyn Hugo seitse abikaasat", mida hiljuti lugesin. Sisu See, et tegelasteks on mingid bänditüübid, on juba väga hea algus. Mulle meeldivad muusikamaailmas toimuvad raamatud. Mõnda aega tundus, et võib-olla see ongi rohkem muusikaarmastuslugu kui lihtsalt armastuslugu (oleksin eelistanud seda esimest), aga oli ikka ka armastuslugu. Mängis piisavalt hästi ka sel moel välja.  Meeldis, et lisaks pealiinile olid ka kõrvalliinid, mis olid piisavalt arendatud, aga samas olidki  kõrval liinid. Stiil Raamat koosnes tegelaste intervjuukatketest. Niisama kirjeldamise kohti ei olnud, kogu aeg keegi ütle...

Panen sedakorda raamatu tagakaanelt kirjelduse siia. Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas. Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga. „Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. See on värvikas lugu sajandi armastuse püüdmisest. Sellest, kuidas suurelt kaotada ja kõigele veel kord uus võimalus anda. Sisu Ühest küljest on oluline, mis juhtus, teisest küljest pole ka nii oluline. On selline ülevaatelugu 400 leheküljel. Lendab ühe asja juurest teise juurde.  Stiil Kõige parem osa. Tahaks mitu tärni anda. Särav ...

1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid. Sisu Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt.  Stiil Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to ...

  1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne). Sisu Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem. Stiil Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, ...

2. osa Björndali talupoegade sarjast. Läheb sealt edasi, kus esimene osa lõppes. Tegevus toimub 1810ndatel aastatel. Raske on sisu kirjeldada, sest mu meelest sündmused polnud olulised, vaid pigem protsessid, mille nad inimestes ja nende vahel käivitasid. Sisu Inimeste igavene (aga mitte igav) teema - kuidas olla parem inimene ja mis selle kõige mõte on.  Stiil Jätkuvalt üsna lobe ja ära seletav.  Emotsioonid Oli rohkem kui 1. osa lugedes. Võiks öelda, et olin lausa haaratud. Tegelased Üks põhitegelane, kelle siseelu põhjalikult ja paeluvalt kirjeldatakse. Siis veel kaks tegelast, kellest ka arusaamise saab. Meeldis, et päris palju seletati inimeste kohta asju lahti. Atmosfäär Kuna metsas toimus olulisi sündmusi, oli kirjeldusi sellest, kuidas metsas kõnniti ja milline mets oli. Sest mets on algusest peale oluline tegelane olnud. Ühtlasi oli esimene kolmandik raamatust ühtedele pulmadele pühendatud ja anti edasi seda, mis kõik pulmade eel ja ajal toimus. Mõtete ärgitamine Mõne...

Norras toimub lugu, tundub, et 18. sajandi lõpupoole (sest mainitakse, et Prantsusmaal on kuningas juba pea kaotanud). Tegelased on Björndali talu pojad, kolme põlvkonda kohtame raamatu jooksul. Neil on mõningaid omadusi, mida teistel naabruskonna talupoegadel pole, mistõttu neid kadestatakse ja vihatakse, aga ka kardetakse. Kuidas nad seoses sellega ja niisama elu näevad ja mida mõtlevad, võibki raamatust lugeda. Üks karu on ka tegelane (kuigi ainult alguses).  Sisu Puha klassikalised teemad. Raha ja võimu mõju, kadeduse mõju, inimlikkus ja selle kaotamine ning taasleidmine, inimese suhe loodusega ja naabrimehega ja saatusega.  Stiil Üsna lobe suures plaanis. Aga mitte päris nii ajatu, et praegu lugedes aru ei saaks, et see juba ammu on kirjutatud. Vahepeal ütles päris teravalt:  Tubades ja nurkades rääkisid seelikutega eided ja need eided, keda nimetatakse meesterahvasteks. Ühtlasi võtab autor elu mõtte üle arutleda: Elu mõte on ehk just, et peame end kannatlikult võitl...

Huvitav nimi romaanile. Aga seletatakse raamatus ilusti ära. Kuna raamat laiub ligi 700 leheküljel, siis tundub, et talle niuke suurejooneline nimi anda oli ka täitsa kohane.  Peategelasi on kolm (minu meelest): kirjastuse omanik Martin Berg, tema naine teadlane/mõtteloolane Cecilia ja nende sõber kunstnik Gustav. Tegevus toimub 21. sajandil, kus peategelased on ca 50-aastased, aga samal ajal ka minevikus, alates sellest, kui Martin ja Gustav põhikoolis sõpradeks said, kuni selleni, kui Cecilia 15 aastat tagasi ühel päeval kadus. 21. sajandi tegevuses tõstab Cecilia tütar ühe võimaliku niidiotsa peale sattudes oma ema loo taas päevakorda. Sisu Palju teemasid, kõik huvitavalt kaetud. See lause, et inimesed on erinevad, on kõige leierdatum üldse, aga jätkuvalt on sel teemal võimalik kirjutada raamatuid, mis ei leierda. Mis sorti elu kellelegi sobib, mis on kellegi prioriteet, kui palju mõjutab inimest see, mis tal on, ja kui palju see, mida tal pole kunagi olnud, kui palju inimene er...

Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata.  Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada.  Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud. Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada. Võiks jahuda sellest, kui...

  9-aastane Tonje elab Vilgukiviorus. See on Norras, niuke küla moodi koht. Tema ema on mereteadlane ja seetõttu suure osa aastast kusagil objektil, isa on talumees (vähemalt mingeid lambaid ja sigu nad peavad).  Tonje on kange ja hakkaja tüdruk. Talle meeldib suusatada ja kelgutada. Reeglina teeb ta seda üksi, sest Vilgukiviorus pole teisi lapsi. Tema parim sõber on seitsmekümnendates härra Gunnvald ja lemmikloom kajakas Geir. Otseloomulikult satub Tonje raamatu jooksul mitmesugustesse sekeldustesse.  Mul läks algul natuke aega, et vedama saada. Ei olnud igav, lihtsalt ei saanud otsa hästi lahti. Kui otsa lahti sain, läks väga lobedalt ja toredalt. Väga klassikalise lasteraamatu moodi lugu, lindgrenlik (ma pole esimene võrdleja).  Meeldis vaimukas keelekasutus. Ajas naerma küll, kui mingi toidu maitset konserveeritud varesega võrreldi või kui keegi naeratas laialt nagu buss. Või dialoog Sul on kajakas peas. - Ma tean. Eks see on jah mõne inimese jaoks tavaline asi. ...

  1950ndate lõpu Saksamaal kohtub 15-aastane Michael 36-aastase Hannaga. Nende vahel tekkiva suhte huvitavaks osaks on ettelugemine - Michael loeb Hannale raamatuid ette ja Hannale hirmsasti meeldib. Peale suhte katkemist kohtuvad nad uuesti ca 5 aasta pärast, seekord II maailmasõja aegse vangilaagri valvurite üle peetaval kohtuprotsessil.  Raamat on kahest kõige vastikumast tundest. Häbi ja süü. Nii üksikisiku tasandil kui kollektiivselt. Michael kuulub põlvkonda, kes on üles kasvanud peale II maailmasõda. Raamatus arutletakse muuhulgas selle üle, millised selle põlvkonna tunded möödunud sõja suhtes on - kas neil on õigus (oma vanemate põlvkonda) hukka mõista, kas nad hoopis jagavad nende häbitunnet? Ja nii edasi.  See, mille pärast Hanna häbi tunneb, on hoopis muu teema, võib-olla veelgi huvitavam. Sinna juurde ka see mõttekäik, et kuigi häbitunne on negatiivne, hoiab inimene sellest millegipärast kinni.  Kogu sellest värgist oleks saanud suure eepose kirjutada, ni...

Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis.  Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt.  Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri  young adult hulka . Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi t...

Raamatu tegevus laiub läbi mitme aastakümne. Jälgitakse (noor)meest, tema õde ja venda, kelle vanemad laste (eel)teismeea paiku hukkuvad. Iga laps elab oma elu sealtpeale mõnevõrra erinevalt. Minategelane Jules näiteks kasutab fantaasiamaailma abi, ühtlasi leiab internaatkoolis õppides sõbra Alva (oluline tegelane läbi kümnendite). Alva on tüdruk, kes tahab raamatukangelaseks saada. Huvitav ambitsioon.  Raamatu moodi raamat, kus ei tule iga hetk pähe mõtet, kuidas see kõik filmis välja võiks näha (paljude tänapäeva raamatute põhikülgi), sest suurte sündmuste mõttes ei juhtu kogu aeg midagi, päris palju on kulgemist ja olemist ja selgitamist. Meelolu on kogu raamatu jooksul millegi halva ootusest varjutatud ja ei saa salata, et masendavaid kohti on üks või rohkem. Masekas on siin õigustatud. Maitea, kui tihti ma üldse kasutan millegi kirjeldamiseks sõna orgaaniline, aga selle raamatu puhul tuli see väga pähe. Terviklik oli teine sõna.  Saatesõnast lugesin, et autor kirjutas sed...

  Oli imeilus öö, niisugune öö, nagu võib ehk olla ainult siis, kui me oleme noored, armas lugeja. Peategelane on unistaja, seetõttu pole ehk imestada, et on õhkamisraamat. Unistaja räägib endast, defineerib unistajat, see on huvitav ja tabav. Märksõnad on veel Peterburi, öö ja armastus.  Keel on ilus, selline, et ma vestluste puhul kuidagi väga hästi hakkasin ette kujutama, kuidas need vene keeles kõlada võiksid.  Raamat on väike, vist rohkem jutt kui raamat ta ongi. Välja näeb see 1971. aasta väljaanne, mida lugesin, ka hästi vahva. (Kunstiliselt kujundanud S. Liiva.) Kui on emotsioonid, siis on raske põhjendada, katkestan siinkohal ürituse. Terve hetk õndsust! On seda siis inimesele vähe kas või kogu eluks?

Oh! See on vähemalt kõige toredam raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Õhkamisväärilist raamatut on tänasele minule päris keeruline kirjutada, aga "Mailased" on üks selline.  On kirja pandud lood ja jutustatud lood. See raamat, nagu lugedes kiiresti selgub, on jutustatud lugu, ja millise õhinaga jutustatud! (Paneb minugi hüüumärke kasutama.) Tekstis on suur hingejõud ja hellus, nagu Peeter Sauter raamatu tagakaanel ütleb. Ütleb ka, et tegu on impressionistliku vinjetiga. Hästi kirjeldatud, poleks osanud paremini sõnastada.  Peategelane (meesterahvas, mitte enam päris verinoor, kohati pisut nipernaadilik) meenutab ühest küljest oma keskkooliaega, teisalt õhkab tütarlapse järele, kellega mõni aeg tagasi kohtunud on. Tütarlaps on Veronica (ei tea, kas tema pärisnimi), mailasepreili. Lillega võrdlemine tuleb lihtsalt, sest peategelane on kroonik, lillede ja liblikate (lillede!) kroonik. Kõik saab üles märgitud. Tegevus toimub T linnas. Kui oled selles linnas vähegi aega v...