Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "Girl friends"

Panen sedakorda osa ametlikust kirjeldusest:

From the day they first meet as teenagers Fern and Jessica are best friends. Despite their differences, they are there for each other throughout everything, navigating the difficulties of growing up and fitting in. That is until Jessica crosses a line that Fern can't forgive.

But now, more than ten years later, Jessica has unexpectedly reappeared in Fern's life.

  • Sisu
    Üldine teema pole üldse halb teema. Mis värk see sõbrannade värk on? Kas müüt ilusast tüdrukust ja tema koledast sõbrannast on ikka müüt? Kas teismeiga jääb teismeikka või mõjutab elu ka 10, 20 aastat hiljem?
    Olen varemgi selle autori puhul maininud, et tal on oskus teatud inimtüüpide mõttemaailma ja sellest tulenevat käitumist hästi kirjeldada. Väga terav. Ja ka põhjus, miks tema raamatuid loen.
    Mõneti tundus, et raamat üritas liiga paljude teemadega tegeleda ja seetõttu ei jõudnud kõigisse süveneda.
  • Stiil
    Taas kahe tegevusajaga raamat. Siin sobis. 
  • Emotsioonid
    Garanteeritud mitmesugused emotsioonid. Muide, selles raamatus on tiitellehe pöördel hoiatus, et käsitletakse selliseid ja selliseid teemasid. 
  • Tegelased
    Nagu olingi oodanud, kirjutab suur osa raamatu arvustajaist, et peategelane oli ärritav. Põhimõtteliselt nõus, aga ta oli nii teismelise kui täiskasvanuna tõetruu. Muidugi oli ebamugav lugeda, millised mõtted kohati peategelase peas liikusid, aga kas vähemalt osa ebamugavusest ei tekita äratundmine? Tegelase loo lõpplahendus ei meeldinud.
    Meestegelased olid minu jaoks liiga mustvalgelt kahes lehes. Ühed olid teismelised poisid peategelase noorusajast, üsna eranditult alkoholimaiad ja ainult ühe asja peal väljas. Eks vist arusaadav, et seltskonnas, kus kõik end ära joovad ja ainult hormoonide kaudu mõtlevad, ei saagi olla teistsuguseid poisse, neile lihtsalt ei meeldiks seal. Aga siiski väidan, et hästi käituvad teismelised poisid on olemas.
    Ingelmeeste poolel oli täiskasvanud peategelase elukaaslane.
  • Atmosfäär
    Poole raamatu tegevus peategelase teismeliseaastail 21. sajandi algul pakkus äratundmis- ja meenutamisrõõmu. Mitmeid laule mainiti, mis tollal populaarsed olid, tegelaste riided ja soengud ja värgid tulid tuttavad ette.
  • Mõtete ärgitamine
    Selle autori raamatutes alati peamine eesmärk. Tahab lugejat nügida ja häirida, et too mõtlema hakkaks, teebki seda. Palju teemasid, mille üle arutleda. Alates sellest, mis on üldiselt raamatu teemad, kuni selleni, kuidas neid on raamatus käsitletud.
  • Lõpp
    Aimasin raamatu jooksul, kuhu lugu välja jõuab, aga ei meeldinud, mis päris lõpus toimus, mõned ideed, mis kõlama jäid. Kui sinu sõbranna käitub sinu suhtes nõmedalt, aga teeb seda sellepärast, et on ise oma elus ohver, siis kas see õigustab tema nõmedat käitumist? Ei õigusta ju? Või?
    Ei istunud leheküljepikkune nimekiri teemal Kuidas meil, naistel, on raske elu. On jah, aga kas (ajaloo ja meeste peale) vihane olles läheb kergemaks? Äkki leidub konstruktiivsemaid vahendeid?
    Ja siis veel kogu teema abieluga, mis oli peategelasele väga tähtis. Miks selle teema lõpp sellisesse suunda keerati, ei saanud mina aru. Muutis eelneva loo nagu mõttetuks.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kaanekujundus väga ei meeldi. Imelik, sest see on lilla ja lilla mulle alati meeldib.



Samalt autorilt varem loetud: 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...