Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "Girl friends"

Panen sedakorda osa ametlikust kirjeldusest:

From the day they first meet as teenagers Fern and Jessica are best friends. Despite their differences, they are there for each other throughout everything, navigating the difficulties of growing up and fitting in. That is until Jessica crosses a line that Fern can't forgive.

But now, more than ten years later, Jessica has unexpectedly reappeared in Fern's life.

  • Sisu
    Üldine teema pole üldse halb teema. Mis värk see sõbrannade värk on? Kas müüt ilusast tüdrukust ja tema koledast sõbrannast on ikka müüt? Kas teismeiga jääb teismeikka või mõjutab elu ka 10, 20 aastat hiljem?
    Olen varemgi selle autori puhul maininud, et tal on oskus teatud inimtüüpide mõttemaailma ja sellest tulenevat käitumist hästi kirjeldada. Väga terav. Ja ka põhjus, miks tema raamatuid loen.
    Mõneti tundus, et raamat üritas liiga paljude teemadega tegeleda ja seetõttu ei jõudnud kõigisse süveneda.
  • Stiil
    Taas kahe tegevusajaga raamat. Siin sobis. 
  • Emotsioonid
    Garanteeritud mitmesugused emotsioonid. Muide, selles raamatus on tiitellehe pöördel hoiatus, et käsitletakse selliseid ja selliseid teemasid. 
  • Tegelased
    Nagu olingi oodanud, kirjutab suur osa raamatu arvustajaist, et peategelane oli ärritav. Põhimõtteliselt nõus, aga ta oli nii teismelise kui täiskasvanuna tõetruu. Muidugi oli ebamugav lugeda, millised mõtted kohati peategelase peas liikusid, aga kas vähemalt osa ebamugavusest ei tekita äratundmine? Tegelase loo lõpplahendus ei meeldinud.
    Meestegelased olid minu jaoks liiga mustvalgelt kahes lehes. Ühed olid teismelised poisid peategelase noorusajast, üsna eranditult alkoholimaiad ja ainult ühe asja peal väljas. Eks vist arusaadav, et seltskonnas, kus kõik end ära joovad ja ainult hormoonide kaudu mõtlevad, ei saagi olla teistsuguseid poisse, neile lihtsalt ei meeldiks seal. Aga siiski väidan, et hästi käituvad teismelised poisid on olemas.
    Ingelmeeste poolel oli täiskasvanud peategelase elukaaslane.
  • Atmosfäär
    Poole raamatu tegevus peategelase teismeliseaastail 21. sajandi algul pakkus äratundmis- ja meenutamisrõõmu. Mitmeid laule mainiti, mis tollal populaarsed olid, tegelaste riided ja soengud ja värgid tulid tuttavad ette.
  • Mõtete ärgitamine
    Selle autori raamatutes alati peamine eesmärk. Tahab lugejat nügida ja häirida, et too mõtlema hakkaks, teebki seda. Palju teemasid, mille üle arutleda. Alates sellest, mis on üldiselt raamatu teemad, kuni selleni, kuidas neid on raamatus käsitletud.
  • Lõpp
    Aimasin raamatu jooksul, kuhu lugu välja jõuab, aga ei meeldinud, mis päris lõpus toimus, mõned ideed, mis kõlama jäid. Kui sinu sõbranna käitub sinu suhtes nõmedalt, aga teeb seda sellepärast, et on ise oma elus ohver, siis kas see õigustab tema nõmedat käitumist? Ei õigusta ju? Või?
    Ei istunud leheküljepikkune nimekiri teemal Kuidas meil, naistel, on raske elu. On jah, aga kas (ajaloo ja meeste peale) vihane olles läheb kergemaks? Äkki leidub konstruktiivsemaid vahendeid?
    Ja siis veel kogu teema abieluga, mis oli peategelasele väga tähtis. Miks selle teema lõpp sellisesse suunda keerati, ei saanud mina aru. Muutis eelneva loo nagu mõttetuks.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kaanekujundus väga ei meeldi. Imelik, sest see on lilla ja lilla mulle alati meeldib.



Samalt autorilt varem loetud: 

Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...