Otse põhisisu juurde

Aravind Adiga "Valge tiiger"

 



Üks India mees kirjutab kirju Hiina peaministrile, kes on Indiasse visiidile tulemas. Tutvustab talle India elu-olu enda näite põhjal. Ise on ta vaestest oludest pärit noormees, kellest saab ühel hetkel rikkurite autojuht ja seejärel põhimõtteliselt ka nagu rikkur. Vähemalt ta ise arvab, et on tähtis tegelane. Pealkirja valge tiiger on ka peategelane ise - väga haruldane liik.  

  • Sisu
    Moraalsed dilemmad, millega peategelane kokku puutus, olid muidugi huvitavad. Aga. See vaatenurk, mis oli valitud, see, kuidas peategelane asjadest rääkis, rikkus põhimõtteliselt kogu raamatu minu jaoks ära. Kui midagi kirjeldada piisavalt näkaselt, rõvedalt ja üleolevalt, siis ei tekita empaatiat.
  • Stiil
    Oli hästi liikuv raamat, lugeda ei olnud igav, ruttu sai läbi. Ilmselt on oma stiili poolest mõnevõrra eristuv raamat küll. Näe, loen, et žanr on kelmiromaan.
  • Emotsioonid
    Eriti polnud, keerasin lehte lihtsalt. Hea küll, vastikustunde moodi tunne oli, aga ka see saanuks olla tugevam.
  • Tegelased
    Mulle ei meeldinud ükski tegelane. See osutub reeglina probleemiks.
  • Atmosfäär
    Eks ta sellepärast kirjutatud oli, et India ühiskonda, olusid ja inimesi tutvustada. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ilmselt pidanuks suurem olema. India mõttes oli ju hariv ja kõik, aga see jutustamisstiil välistas suurema huvi.
  • Lõpp
    Einoh, hea meel oli, et läbi sai. Ja ilmselt jõudis ka oodatud kohta välja.
  • Kestev mõju
    Saan aru, miks talle võidi Bookeri preemia anda, aga ise tahaks seda lugu pigem unustada. 
  • Sisuväline
    Nii hea oli lugeda paksul paberil kõvakaanelist raamatut.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...