Otse põhisisu juurde

Katarina Widholm "Südametuksed"

Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju? 

Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse. 

Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks. 

Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi.

Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka. Tumedate pilvede kogunemine, tegelaste hulgas neid, kellel oli juba teistest keerulisem, sest neile sai mingi sildi külge kleepida. 

Muud tegelased olid enamasti huvitavamad kui peategelane. Betty oli niuke tubli naiivsevõitu tüdruk, need, kes teda ümbritsesid, olid eluga rohkem kursis ja ka silmapaistvamate iseloomujoontega. 

Jäi mulje, et kirjutamise stiil matkis ka seda aega, kus tegevus toimus. Hästi l i h t n e ja nagu heietav oli. 1930ndail tundunuks säärane stiil juturaamatu puhul ilmselt tavapärane, 2021. aastal ilmunud raamatu kohta oli lugedes algul kuidagi võõras. Ei usuks, et raamatu võinuks keegi väga noor inimene kirjutada. (Ei kirjutanudki.)

Silma jäi ka vanakooli stiilis viisakas inimeste kõnetamine. Mitte kas sooviksid kooki vaid kas Betty sooviks kooki. See on vist tänapäeval ka Rootsis veel mingil määral säilinud. Vähemalt kuninglike tegelaste poole pöörduvad nt intervjueerijad kolmandas isikus. 

Kuna tegevus toimus Stockholmis (täpsemalt Östermalmis), kus vähem kui aasta tagasi käisin, tuli tänavanimesid ja kohti tuttavaid ette, sambaid ja parke. See pani asja kohe rohkem elama. Kus mina pole käinud, aga Betty käis, on Stockholmi linnaraamatukogu uhke ringikujuline kolme korrusega saal. Tundub vaatamisväärne.

"Südametuksed" on Rootsis edukas raamat, juba kaks järge on ilmunud. Kaldun arvama, et võtaksin järgmise raamatu ka lugeda, kui see eesti keeles peaks ilmuma. Hoolimata seebikast mind huvitab, mis saab.






Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...