Otse põhisisu juurde

Katarina Widholm "Südametuksed"

Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju? 

Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse. 

Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks. 

Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi.

Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka. Tumedate pilvede kogunemine, tegelaste hulgas neid, kellel oli juba teistest keerulisem, sest neile sai mingi sildi külge kleepida. 

Muud tegelased olid enamasti huvitavamad kui peategelane. Betty oli niuke tubli naiivsevõitu tüdruk, need, kes teda ümbritsesid, olid eluga rohkem kursis ja ka silmapaistvamate iseloomujoontega. 

Jäi mulje, et kirjutamise stiil matkis ka seda aega, kus tegevus toimus. Hästi l i h t n e ja nagu heietav oli. 1930ndail tundunuks säärane stiil juturaamatu puhul ilmselt tavapärane, 2021. aastal ilmunud raamatu kohta oli lugedes algul kuidagi võõras. Ei usuks, et raamatu võinuks keegi väga noor inimene kirjutada. (Ei kirjutanudki.)

Silma jäi ka vanakooli stiilis viisakas inimeste kõnetamine. Mitte kas sooviksid kooki vaid kas Betty sooviks kooki. See on vist tänapäeval ka Rootsis veel mingil määral säilinud. Vähemalt kuninglike tegelaste poole pöörduvad nt intervjueerijad kolmandas isikus. 

Kuna tegevus toimus Stockholmis (täpsemalt Östermalmis), kus vähem kui aasta tagasi käisin, tuli tänavanimesid ja kohti tuttavaid ette, sambaid ja parke. See pani asja kohe rohkem elama. Kus mina pole käinud, aga Betty käis, on Stockholmi linnaraamatukogu uhke ringikujuline kolme korrusega saal. Tundub vaatamisväärne.

"Südametuksed" on Rootsis edukas raamat, juba kaks järge on ilmunud. Kaldun arvama, et võtaksin järgmise raamatu ka lugeda, kui see eesti keeles peaks ilmuma. Hoolimata seebikast mind huvitab, mis saab.






Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...