Truffe kirjanurk

  21. sajandi Lõuna-Koreas elav noormees (jõuab raamatu jooksul nii kahe- kui kolmekümnendates olla) otsib tähendust, ütleme et kõigele. Ehk raamatu pealkirjas on vihje, kuidas seda leida võiks.  Sisu Teema, mis young adult žanris pole kuidagi originaalne. Teisalt, kui see on teema, mis päriselu noorte täiskasvanute jaoks aktuaalne on, siis ei pane pahaks sellest kirjutamist ja võtan ja loen läbi ka veel.  Stiil Teksti loetavuse mõttes lobe värk, mõnusalt lihtsalt kirjutab ka. Algul ei meeldinud, kui aru sain, et neli suuremat tükki, millest jutustus koosneb, pole esitatud kronoloogilises järjestuses. Raskendas arusaamist. Hiljem hakkas idee täitsa meeldima. Ilmselgelt loed mingite sündmuste kohta teise tundega, kui tead ette, mis hiljem juhtus.  Mõned laused ja väljendid olid päris head. Maailm oli nii väike, et kuulsid vaid iseenda hingetõmbeid vms. Diip. Emotsioonid! Jutustaja polnud üldse dramaatiline, aga mind kottis küll. Natuke jäi kummitama ka peale lugemise lõpetamist. Tegelas

    Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis. Sisu Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin. Stiil Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat

Los Angeleses tegutsev psühholoog kirjutas raamatu, kus räägib mõnede oma patsientide lugude näitel teraapia kasulikkusest (ja seega vajalikkusest). Ühtlasi räägib sellest, kuidas ta ise psühholoogi juures käis ja kirjeldab seiku oma varasemast elust. Sisu (kuni 3 tärni) See osa, mis rääkis peategelasest psühholoogina ja tema enda käikudest psühholoogi juurde, oli kena. Mitmekesised patsientide lood valitud, huvitavaid probleeme tõstatatud (kuidas psühholoog saab endale psühholoogi, kui nad kõik omavahel üksteist tunnevad, kuidas psühholoog võtab teraapias patsiendi rolli jm). Aga. See osa, kus autor oma eelnevat elulugu rääkis (kuidas ta kunagi Hollywoodis töötas ja kuidas siis meditsiinikooli läks ja kuidas lapse sai), oli minu jaoks üleliigne. Võinuks kirjutada kaks eraldi raamatut: elulugu ja see raamat. Oleks ühtlasi selle raamatu õhemaks saanud. (Eestikeelne väljaanne on kusagil 450 lehekülge.) Stiil Sujuv, liikuv jutustamine. Õnneks polnud neid kohti, kus autor vaimukas üritas o

  Kuigi Levana on pea kogu elu vanavanemate kasvatada olnud, pole vanaema oma lapsepõlvest kunagi rääkinud. Teada on vaid, et ta sündis 1928. aastal Eestis Tartus juudi perekonnas ja et hiljem said kogu tema perekonnast holokausti ohvrid. Vanaema Johanna (Hana) Sepp kohtus sõja ajal Londonis vanaisa Samueliga ja elas edaspidi Pariisis Hana Lazare nime kandes. Kui vanaema tervis nõrgeneb ja ta prantsuse keeles enam ei räägi, hakkab ta unes mingis Levana jaoks võõras keeles kõnelema. Levana lindistab juttu ja saadab Brüsselis elavale eesti keele tõlgile Irjale. Irja vastus on üllatav. Sisu Kui märksõnadeks on juudid ja 1940ndadad aastad, tekib kujutlus teatud sorti raamatust. See pole selline raamat, asjal on hoopis teine vaatenurk. See, et Euroopas 1940ndatel sõda käib, on siin ainult õige natuke oluline.  Stiil Ühest küljest lihtne lugeda, kui kiiresti edasi läheb, aga pealiskaudsuse mulje tekkis siin. Taheti lugu lihtsalt kiiresti ära rääkida. Tore, et kuigi tegevus toimus kolmes erin

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummaliselt, eks k

  1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne). Sisu Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem. Stiil Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, imbu

  Algselt ajakirjas Imeline Ajalugu ilmunud artiklid erinevate Eesti (linna)elu puudutavate teemade kohta 1920.-1930. aastail. Kodukorraldus ja -kujundus, mood, mänguasjad, haridus, tervishoid, sport, autod, puhkamine ja veel mitu teemat.  Sisu Ilmselt paljudele huvitav teema. Mulle küll. Muidugi võib alati norida, et mõni teema oli puudu või olid teemad mitte liiga põhjalikult käsitletud. Igasuguseid põnevaid pisiasju sai teada ka. (Näiteks ma kogu aeg mõtlesin, et Pärnu suvepealinna nimetus tuleb lihtsalt sellest, et seal rand on jne, aga see tuli algul ilmselt hoopis sellest, et paljud valitsuse liikmed Pärnus suvitamas käisid.)  Stiil Kuigi raamatu peale kokku oli palju eri autoreid, olid artiklid mõnusalt ühtlased. Ei saanud tingimata aru, et nüüd hakkasin kellegi teise kirjutatud osa lugema. Emotsioonid! Minu lemmikkümnendid ajaloos, miks ei tekita emotsioone! Pluss "Wikmani poistele" (minu mitteametlik lemmikraamat) viidati.  Usaldusväärsus Suur osa artiklite autoreist