Truffe kirjanurk

Olen varem lugenud vist kolme Hesse raamatut ja need on kõik meeldinud, seepärast oli positiivne üllatus näha, et ta on ka muinasjutte kirjutanud ja need on suisa eesti keelde tõlgitud. Päris traditsioonilised muinasjutud need muidugi polnud. Ei saa öelda, et polnud üldse muinasjutud, aga polnud enamasti muinasjutud lastele. Stiil oli suhteliselt aeglane ja mõnevõrra raskepärane, mitmed lood pigem nägemuse kui jutustuse moodi. Polnud selline raamat, mida järjest lugeda, pigem võtsin ühe muinasjutu korraga ja järgmise alles järgmisel päeval. Aga ega sellepärast vähem meeldinud. Lugedes mõtlesin, kuidas õudselt raske on ise mitte laps olles muinasjutte lapsena lugeda. Ei ole nii, et näed sõna võlur ja mõtled et oo, võlur. Igal pool kahtlustad sümboleid ja siin need enamasti olidki sümbolid. Hea, kui aru sain, aga kindlasti paljudest ei saanud ka (idamaade teemat puudutav näiteks). Meeldis, et raamatu lõpus oli ühe Hesse uurija järelsõna ka ära toodud, kus ta natuke lahti sel

1934. aasta suvel kohtub Haapsalus suvitav Mark tantsijanna Saaraga. Järgneb tuline suveromanss (nagu raamatututvustus ütleb). Pisike raamat - 140 lehekülge peaaegu taskuformaadis. Ilmselt ka põhjus, miks lugu kiirustatuna mõjus. Kui on nii hea tegevusaeg ja nii hea tegevuskoht (no tõesti noh, kõige paremad) valitud, siis ma oleks hea meelega mõne tunni rohkem seal veetnud. Seda enam, et imekerge oli lugeda.  Kuna palju oli tänavaid üles loetud ja maju kirjeldatud, oleks ilmselt kõige parem seda raamatut Haapsalus olles (või just seal käinuna) lugeda. Aga õnneks saab ka Google Mapsi kaudu.  See, mis kirja oli pandud, oli hästi eeskujulik. Või püüdlik, voh, see jah on see sõna, mida mõtlen. Andekust hinnatakse tihti püüdlikkusest kõrgemalt, aga mina ütlen, et pole ka püüdlikkusel häda kedagi. Eriti, kui see on selle inimese esimene raamat (vähemalt ilukirjanduses). Kirjastus Hea Lugu, kes selle raamatu Suvitusromaani sarjas välja andis, märgib siin tagakaanel muuhulgas, et sõdadevahelis

Minu arvates üsna tuntud raamat. Seetõttu  natuke üllatav, et esmatõlge eesti keelde (Krista Kaera poolt) tehti alles sellesama pildil oleva väljaande tarbeks 2019. aastal.  Suuresti oligi selline raamat nagu kirjeldused lubasid - ehtbritilik. Niipalju kui mina aru saan, mida see tähendab muidugi. Tegevusaeg 1920ndate lõpus ja 30ndate alguses võiks mitmel muul puhul tähendada majanduskriisist tingitud kasinuskirjeldusi jms, aga killuke briti kõrgseltskonnast, keda siin jälgitakse, ei lasknud end säärastest asjadest segada. Pigem välise hiilguse demonstratsioon aiva süvenes. Peab ütlema, et sattus taaskord selline raamat, kus suurt midagi ei juhtunud. Muidugi keegi sündis ja keegi suri ja keegi abiellus, aga neid asju käsitleti pigem faktide kui sündmustena.  Enamasti ei tähendanud sündmuste puudmine, et lugeda oleks igav olnud (kuigi natuke vahepeal oli), sest ilmselgelt mängis see raamat pigem karakterite peale. Neid oli tõesti erinevaid ja pole vist liialdus öe

Võtsin raamatukogus riiulist raamatu, mida plaanisin laenutada. Vaatasin teda ja ei tundunud õige hetk lugeda. Panin tagasi. Aga vot seal tema kõrval kohe jäi silma üks teine raamat, pisike selline, peaaegu taskuformaadis. "The faster I walk, the smaller I am" - milline intrigeeriv pealkiri!  Jutustaja on vana (vihjatakse, et väga vana) naine, kes mõtleb sellele, kuidas tema surm ei tähendaks midagi, sest ka tema elu pole midagi tähendanud. Ta loeb iga päev lehest surmakuulutusi (enamasti inimeste kohta, kes on olnud temast nooremad) ja arutleb, kuidas saaks oma elu midagi tähendama panna. Sest kui elu midagi ei tähenda, ei tähenda ka surm midagi. Kui keegi näe puud kukkumas, kas puu sel juhul üldse kukkus? Sisu võtab hästi kokku lausejupp leheküljelt 126:  ... and yet I'm still sitting here in my apartment and I'm just as afraid of living life as I am of dying. Ei ole masendav, kuigi võib nii kõlada. Pigem on tegelane empaatiat tekitav. On selline soe lugu, kus tuleb

Juhuslikult leitud. Hakkasin tema sisu kohta edasi lugema ainult sellepärast, et nimi Helga tõmbas tähelepanu ( "Allo! Allo!" vaatamine oli pooleli) . Väike raamat, kusagil 100 lehekülge suure reavahega. Kui teistpidi vaadata, siis ühe kirja kohta jällegi päris pikk.  Kirja kirjutajaks on lambakasvataja, kellel nooruses Helgaga (ka lambakasvataja) lähedased suhted olid. Lugu toimub Islandil peamiselt II maailmasõja ajal (aga sõda pole tähtis tegelane) ja saame kirja kaudu järjest teada, mis täpsemalt Helga ja mehe vahel kunagi juhtus.  Ühe külje pealt üsna robustne lugu kõige oma lambatalitamise ja uriinilõhnaga, teisest küljest on armastuslugu ilus lugeda. Ei ole masendav, kuigi sisaldab juttu sellest, mis võinuks olla, aga polnud. Ühtlasi taas hea näide sellest, kuidas väheste sõnadega saab palju (rohkem) öelda. Osa öeldavast tuleb ka eesti talupojaromaanidest tuttav ette, aga mitte äraleierdatud kujul. Raamatu autor on põhjamaade folkloori uurimisega se

Autobiograafiline jutustus üleskasvamisest ülikoolilinnas Lundis 1950.-60. aastatel. Tüdruk lagunevas perekonnas ja kuidas lagunemine teda samaaegselt ja hiljem mõjutab.  Kõlab masendavalt, aga minu jaoks polnud masendav lugeda. Pigem jutustati neutraalselt kui nutuselt. Või kui mitte neutraalselt siis eemaltvaatajana. Seetõttu ilmselt ka jutustamises esimese ja kolmanda isiku vahel hüppamine. Kolmandas isikus kirjeldatu oli väike tüdruk, kes autor kunagi oli, ja esimene isik kirjutaja oma praeguses vanuses. Maitea, on selline asi midagi uut või mitte, aga mina polnud varem kohanud. Lisaks tavapärastele üleskasvamisteemadele (tõesti need, mida ootad ühe mõneteistaastase tüdruku puhul) käis läbi usuotsimise teema (vs peategelase sõbranna, kes Nietzschet luges). Aga see jäi minu jaoks lõpetamata. Või pidigi see tähendama, et otsis midagi, aga ei leidnud? Kuna depressiivse emaga olid suhted rasked (ja ema poolt kohati suisa kummalised), leidis peategelane imetlusobjekti oma tädis. See osa

Vaatasin ühte seriaali, mis oli nii masendav, et tekkis soov midagi kerget ja lõbusat lugeda. Silma jäi minu enda raamaturiiulis olemas olev "Südamemurru". Lugesin seda esmakordselt aastal 2006 (olles ta eelnevalt 25 krooni eest raamatupoe soodusriiulilt soetanud) ja tollal mulle meeldis väga. Peamiselt seetõttu, et oli nagu Saksa Bridget Jones. Tegevus toimub päeva jooksul enne Amelie "Puppe" Sturmi 32. sünnipäeva. Kahtlustades oma prominentadvokaadist peigmeest truudusetuses, on Puppe otsustanud ta maha jätta ja teeb seda, ütleme, üsna silmapaistvalt (aga mitte lärmakalt).  See, mis sisu mõttes edasi saab, polegi võib-olla väga oluline, niisama on mõnus lugeda seda vaimukas stiilis kirjutist, mis on piisavalt õhuke, et mõne tunniga läbi pureda. Pureda pole tegelikult tarviski. Ja nii palju võin ette öelda, et lõpp on õnnelik, siin ei saakski teisiti olla. Ma pole kõigega nõus, mida Puppe Sturm raamatu jooksul suust välja ajab, aga ta teeb seda nii, et keera aga le

4. ja 5. raamat Neshovi perekonna seeriast, autor Norra kirjanik Anne B. Ragde. 1.-3. osa lugesin juba 10 aastat tagasi, aga ei olnud tunnet nagu oleks unustanud või poleks aru saanud, kes on kes ja mis on mis.  Lugu on Trondheimi lähedal asuvas talus elanud/elavast perekonnast, nende ajaloost, suhetest ja muidugi perekonnasaladustest (sest ühes perekonnaloos peavad ikka saladused olema). Põhitegelased on kolm venda ja ühe venna tütar, kõik loo toimumise ajal täiskasvanud.  Lugeda on lihtne, stiil voolav ja jutustamine kaasahaarav, palju dialoogi. 4. raamatu puhul küll tekkis vahepeal pisut "Õnne 13" tunne - et loed-loed ja midagi ei juhtu - aga see läks varsti mööda. Väga realistlik jutustus. Nii realistlik, et 5. raamatus oli minu jaoks kohati masendav. Natuke keeruline lugeda, kuidas keegi kellegi sisikonda tänavalt üles korjas, samas arusaadav, miks seda kirjeldatud oli.  Juba esimesi osi lugedes mõtlesin, ja ka nüü