Otse põhisisu juurde

Sarra Manning "Armastusega Londonist"

 


Tegevus algab 1986. aasta lõpus, kui Londonis toimub The Smithsi kontsert (mis jääb nende viimaseks). Kontserdil jagavad erilist hetke teismelised Jen ja Nick. Tegevuse viimane aasta on 2021, kui Londonis karmimad koroonapiirangud kaotatakse. Vahepealsel ajal on Nick ja Jen sõbrad ja vahepeal nagu enamgi kui sõbrad ja vahepeal üldse mitte suhtlevad sõbrad (kuid siiski sõbrad). 

  • Sisu 
    See teema, kuidas kaks inimest teineteist läbi aastate mõjutavad, on iseenesest väga hea teema ja põhjus, miks seda raamatut lugeda tahtsin (pluss tegevuspaik). Paraku ei läinud asi minu jaoks päriselt käima, sõitis nagu maantee peal 70-ga. Ja kui oli vaja tekitada suur dramaatiline hetk, olid peategelased (eri põhjustel) äkki 2001. aasta septembris New Yorgis. Maantekujundi mõttes tõmbas siis küll kiiruse kuhugi 110 peale, aga see ei tundunud väga loogiline.
    Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on parem sarnast teemat käsitlev raamat.
  • Stiil 
    Ei seganud.
  • Emotsioonid
    Üsna leiged.
  • Tegelased
    Üks põhitegelane mulle eriti meeldima ei hakanudki, ei tundnud eriti kena inimene. Kas on usutav, et ta ei muutunud, ei muutunud, ei muutunud ja siis äkki muutus? Eks vist on, kui uskuda, et inimesed muutuvad. 
    Lisaks üks üsna tavapärane probleem - päris täielikult ei uskunud peategelaste vahelist teemat. Lugejale muudkui räägiti, kuidas juba teismelistena oli Nicki ja Jeni vahel tekkinud eriline side, aga konkreetseid näitestseene, kuidas see side tekkis, nagu eriti ei olnud (kui The Smithsi kontserdi stseen välja arvata). Ühtlasi korrutati, kuidas Jen ikka Nicki armastab ja kuigi on möödunud aastaid, Nick on vahepeal nõmedalt käitunud, siis veel aastaid, kus ta võib-olla isegi Nickiga ei kohtunud, aga ikka armastab. Maitea. Enamasti nagu ei usu niukesi seebikalikke juhtumeid. Pole ju päris nii, et armastan seni, kuni kallima pilti taskus kannan.
  • Atmosfäär
    Londoni ja selle kirjeldamise eest saab tärni kirja. Londoni metroovõrk oli läbivalt oluline (tõenäoliselt ka inimeste elude kujundina mõeldud). Ajastule viitamine (80-90ndate riietumisstiil, muusika) usutav. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli raamat üldiselt huvitaval teemal, mille üle võib mõelda.
  • Lõpp
    Ühest küljest ei saa öelda, et poleks võinud lõppeda nii, nagu lõppes. Teisest küljest oleks minu jaoks loogilisem lõpp olnud kusagil 50 lehekülge varem, kui üks peategelane teisele kõik aastatega kogunenud õiged tähelepanekud välja ütles. 
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Kaanepilt inimeste mõttes sisuga ülihästi ei sobinud. Kaante vahel olev oli okei.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...