Otse põhisisu juurde

Sarra Manning "Armastusega Londonist"

 


Tegevus algab 1986. aasta lõpus, kui Londonis toimub The Smithsi kontsert (mis jääb nende viimaseks). Kontserdil jagavad erilist hetke teismelised Jen ja Nick. Tegevuse viimane aasta on 2021, kui Londonis karmimad koroonapiirangud kaotatakse. Vahepealsel ajal on Nick ja Jen sõbrad ja vahepeal nagu enamgi kui sõbrad ja vahepeal üldse mitte suhtlevad sõbrad (kuid siiski sõbrad). 

  • Sisu 
    See teema, kuidas kaks inimest teineteist läbi aastate mõjutavad, on iseenesest väga hea teema ja põhjus, miks seda raamatut lugeda tahtsin (pluss tegevuspaik). Paraku ei läinud asi minu jaoks päriselt käima, sõitis nagu maantee peal 70-ga. Ja kui oli vaja tekitada suur dramaatiline hetk, olid peategelased (eri põhjustel) äkki 2001. aasta septembris New Yorgis. Maantekujundi mõttes tõmbas siis küll kiiruse kuhugi 110 peale, aga see ei tundunud väga loogiline.
    Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on parem sarnast teemat käsitlev raamat.
  • Stiil 
    Ei seganud.
  • Emotsioonid
    Üsna leiged.
  • Tegelased
    Üks põhitegelane mulle eriti meeldima ei hakanudki, ei tundnud eriti kena inimene. Kas on usutav, et ta ei muutunud, ei muutunud, ei muutunud ja siis äkki muutus? Eks vist on, kui uskuda, et inimesed muutuvad. 
    Lisaks üks üsna tavapärane probleem - päris täielikult ei uskunud peategelaste vahelist teemat. Lugejale muudkui räägiti, kuidas juba teismelistena oli Nicki ja Jeni vahel tekkinud eriline side, aga konkreetseid näitestseene, kuidas see side tekkis, nagu eriti ei olnud (kui The Smithsi kontserdi stseen välja arvata). Ühtlasi korrutati, kuidas Jen ikka Nicki armastab ja kuigi on möödunud aastaid, Nick on vahepeal nõmedalt käitunud, siis veel aastaid, kus ta võib-olla isegi Nickiga ei kohtunud, aga ikka armastab. Maitea. Enamasti nagu ei usu niukesi seebikalikke juhtumeid. Pole ju päris nii, et armastan seni, kuni kallima pilti taskus kannan.
  • Atmosfäär
    Londoni ja selle kirjeldamise eest saab tärni kirja. Londoni metroovõrk oli läbivalt oluline (tõenäoliselt ka inimeste elude kujundina mõeldud). Ajastule viitamine (80-90ndate riietumisstiil, muusika) usutav. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli raamat üldiselt huvitaval teemal, mille üle võib mõelda.
  • Lõpp
    Ühest küljest ei saa öelda, et poleks võinud lõppeda nii, nagu lõppes. Teisest küljest oleks minu jaoks loogilisem lõpp olnud kusagil 50 lehekülge varem, kui üks peategelane teisele kõik aastatega kogunenud õiged tähelepanekud välja ütles. 
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Kaanepilt inimeste mõttes sisuga ülihästi ei sobinud. Kaante vahel olev oli okei.



Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...