Otse põhisisu juurde

Sarra Manning "Armastusega Londonist"

 


Tegevus algab 1986. aasta lõpus, kui Londonis toimub The Smithsi kontsert (mis jääb nende viimaseks). Kontserdil jagavad erilist hetke teismelised Jen ja Nick. Tegevuse viimane aasta on 2021, kui Londonis karmimad koroonapiirangud kaotatakse. Vahepealsel ajal on Nick ja Jen sõbrad ja vahepeal nagu enamgi kui sõbrad ja vahepeal üldse mitte suhtlevad sõbrad (kuid siiski sõbrad). 

  • Sisu 
    See teema, kuidas kaks inimest teineteist läbi aastate mõjutavad, on iseenesest väga hea teema ja põhjus, miks seda raamatut lugeda tahtsin (pluss tegevuspaik). Paraku ei läinud asi minu jaoks päriselt käima, sõitis nagu maantee peal 70-ga. Ja kui oli vaja tekitada suur dramaatiline hetk, olid peategelased (eri põhjustel) äkki 2001. aasta septembris New Yorgis. Maantekujundi mõttes tõmbas siis küll kiiruse kuhugi 110 peale, aga see ei tundunud väga loogiline.
    Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on parem sarnast teemat käsitlev raamat.
  • Stiil 
    Ei seganud.
  • Emotsioonid
    Üsna leiged.
  • Tegelased
    Üks põhitegelane mulle eriti meeldima ei hakanudki, ei tundnud eriti kena inimene. Kas on usutav, et ta ei muutunud, ei muutunud, ei muutunud ja siis äkki muutus? Eks vist on, kui uskuda, et inimesed muutuvad. 
    Lisaks üks üsna tavapärane probleem - päris täielikult ei uskunud peategelaste vahelist teemat. Lugejale muudkui räägiti, kuidas juba teismelistena oli Nicki ja Jeni vahel tekkinud eriline side, aga konkreetseid näitestseene, kuidas see side tekkis, nagu eriti ei olnud (kui The Smithsi kontserdi stseen välja arvata). Ühtlasi korrutati, kuidas Jen ikka Nicki armastab ja kuigi on möödunud aastaid, Nick on vahepeal nõmedalt käitunud, siis veel aastaid, kus ta võib-olla isegi Nickiga ei kohtunud, aga ikka armastab. Maitea. Enamasti nagu ei usu niukesi seebikalikke juhtumeid. Pole ju päris nii, et armastan seni, kuni kallima pilti taskus kannan.
  • Atmosfäär
    Londoni ja selle kirjeldamise eest saab tärni kirja. Londoni metroovõrk oli läbivalt oluline (tõenäoliselt ka inimeste elude kujundina mõeldud). Ajastule viitamine (80-90ndate riietumisstiil, muusika) usutav. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli raamat üldiselt huvitaval teemal, mille üle võib mõelda.
  • Lõpp
    Ühest küljest ei saa öelda, et poleks võinud lõppeda nii, nagu lõppes. Teisest küljest oleks minu jaoks loogilisem lõpp olnud kusagil 50 lehekülge varem, kui üks peategelane teisele kõik aastatega kogunenud õiged tähelepanekud välja ütles. 
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Kaanepilt inimeste mõttes sisuga ülihästi ei sobinud. Kaante vahel olev oli okei.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...