Truffe kirjanurk

As my sports related ramblings were slowly taking over this blog I decided to move them to the other one. So now Truffe has a writing corner, a table corner and a sports corner. For the time being.

I was walking home and just passing a house with an open window when I heard cheers coming from there. That's one way I've never found out about a goal before. I was hoping it'd be Germany's goal and it was. But I'm glad I'm home now cause this is one dramatic game. And though I want Germany to win, I want them to win because they're better not because the judge has problems with vision. In other news: this morning when I was crossing the big and oh-so-awful Sõpruse sild I happened to lay my eyes on the Narva mnt dorms, the green one precisely(beautiful shade of green in the morning sun btw), and suddenly I was hit by the fact that I'm not a student anymore. Maybe the acknowledgement is good for the future or something.

This must be a historical day as from now on (for some time at least) Truffe kirjanurk will be brought to you in English. My apologies for all the grammatical and typing errors you're going to see but well...a girl has to do what a girl has to do. And at this point writing in English is necessary. Ok, now continuing with the usual stuff. That would be Man of the Day. Another Swiss guy. It was already in winter when I got the idea that if I had a chance to hire someone as my personal mood therapist, I'd hire this guy. He doesn't even have to do anything special, just the way he usually behaves is good enough. It's great how he seems to be very sincere in his crazyness. And another thing I like about him is the fact that for me he's a rule breaker. Usually dorks/geeks (or however you call them) aren't that big in sports but he's one of the best (if not the very best) at what he does. I'd say that's rather hopeful. Maybe even I could be a ballerina some

Vaatasin ka toda pulma ja mõte läks pidevalt sellele, kui kohutav oleks abielluda nii, et kogu maailm seda vaadata saab. Iik. Lihtsalt iik. Ja lisaks muidugi (suure tõenäosusega) hirmus väsitav tramburai (tervitamised, lehvitamised, kontserdilaadsed jms) sinna otsa. Aga eks ole inimesi, kes on sellega rohkem harjunud. Ja mida muud üle jääbki kui harjuda- kui muuta ei saa, siis võta asjast parim, kah hea põhimõte. Romantikanoodiga kõrvalepõige: mulle meeldib, kuidas antud üritus tõestab, et ole kes oled, ikka võid saada selle, keda sina tahad. Tolle printsessi poolt vaadatuna just. Sest praegu on meil ju tänapäev, ja tänapäev on selles mõttes parem kui mõni eelnev päev. Muidugi on sellest perekonnast rääkides MotD nagu varnast võtta. Hea, et Rootsis ei ela, muidu näeks seda soppa, mida ajakirjandus tema kohta ilmselt avaldab. (Ei saa muidugi eitada, et ma vahepeal Skandinaavia ajakirjandusel silma peal ei hoia...oda, kolm eitust on nüüd. Lühidalt: vahepeal vaatan Rootsi ja Norra ajaleht

Uus rubriik hakkab üsna domineerivaks muutuma vist, aga ma lihtsalt pean. Sest tänane MotD on täitsa päeva mees ja tegelt juba teist korda, kuigi esimest korda ta ametlikult seda nimetust ei saanud. See, et ma näen siukest inimest siukses kohas (rõivalaenutus pmslt), ja tegelt ka see fakt, et ma ise seal viibisin, asetub minu nägemuses üsnagi valgustite rubriiki. See, et ma laste ninnunännutaja pole, ei takista mind fännamast isasid, kes nendega linna peal tiirutavad :) Üldse võiks vist seda lõiku praegu veel mitu kraadi fännitüdrukulikumalt kirjutada, aga ma hoian end tagasi. Pilt pärineb siit . Muu info: suhteliselt kummaline päev (heakummaline, va siis, kui jalad ära väsisid). Mul on nüüd uus raamat!

Paraku olen ma reklaami ohver ja järelejooksik- muutsin ka üle aastate blogi kujundust. Võimalik et lähipäevil vahetan veel mõned korrad. (Kunagi oli mingi siuke teema: -Sul on identiteedikriis või? -Miks? -Et kogu aeg MSNis kirjastiili vahetad.) Kellel kuidas väljendub. Muud justkui polnudki. Siiski, ka Man of the Day . Sedakorda suisa men tegelikult ( Uomini del giorno? ). Aga läheb läbi küll ma arvan, kuivõrd meeskond on ju (vähemalt ideaalis) nagu üks mees. Ja mulle kohe nii kolehirmsasti meeldis, kuidas itaallased täna oma hümni kaasa laulsid. Raiudes nagu möirakarud. Pilt ka, sedakorda link vaid, sest ma koledaid teid pidi rottima hakata ei tahtnud. On ikka laulurahvas.

Enne läksin poodi. Valgusfoori juures oli üks noormees. Vaatasin et pole väga vigagi, tegelikult polnud üldse viga, aga järgmine hetk tuli mõte, et huvitav kui vana ta on. Sest viimasel ajal näikse seda probleemi esinevat, et enda teadmata liiga noorekesi vaadatakse. Ega selles midagi liiga hirmsat olegi seni kui ainult vaatad ja vaadatav persoon vähemalt täisealine on...lihtsalt...vanus, sa tead. 18-aastaste ja minu vanusevahe saab sel aastal olema 6 aastat. See on seesama aeg, mis ma Tartus olen elanud. Ehk siis kui mina Tartusse tulin, olid tänased 18-aastased...khm, kusagil 6. klassis? Iik. Jutt kisub jamaks, tuleb järgmine teema võtta. Läksin mina niisiis enne poodi. Poe ukse kõrval oli kuulutus mingist peost, kus esineb herr Neigaus isiklikult. Mingil põhjusel kargas mulle esimesena pähe kujutis sellest, kuidas ma kergelt švipsisena (väike Beethoven?) mainitud artisti esinemise ajal lava ees kargleksin. Tõenäosus on. Ja millegipärast olen ma üks vähestest kargajatest selles kujut

Daamid ja härjad, mind on teavitatud eksmatrikuleerimisest.