Truffe kirjanurk

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...

Panen sedakorda raamatu tagakaanelt kirjelduse siia. Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas. Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga. „Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. See on värvikas lugu sajandi armastuse püüdmisest. Sellest, kuidas suurelt kaotada ja kõigele veel kord uus võimalus anda. Sisu Ühest küljest on oluline, mis juhtus, teisest küljest pole ka nii oluline. On selline ülevaatelugu 400 leheküljel. Lendab ühe asja juurest teise juurde.  Stiil Kõige parem osa. Tahaks mitu tärni anda. Särav ...

Lugu on sellest, kuidas ühes Taani muusikakõrgkoolis viiulit õppiv naine süüdistab oma õppejõudu ahistamises. Ja siis järgmist õppejõudu. Ja siis kooli rektorit.  Naise puhul tuuakse välja, et ta on erakordselt ilus, suisa selline, keda on raske mitte märgata. Kontrastiks temale (vähemalt nii sain mina aru) on kõrgkooli rektor - suulaelõhega sündinud mees, keda kutsutakse koolis Jäneseks. Aga muud eesmärki (kui olla vastandiks sellele naisele) ma sel tegelaskujul ei näinudki. Tegelasi, kellel tegelikult polnud mingit vajadust ilmuda, oli veel.  Kuigi oli lihtne lugeda, oli raamatu teema minu jaoks liiga lihtsakoeliselt süvapsühholoogiline. Poiss, kelle isa on naistemees, tahab lõpuks saada katoliku preestriks. Naine, kes on kunagi ühe mehe poolt ära tõugatud, karistab selle eest kõiki järgmisi mehi. Ja nii edasi. Mulle tundub, et asjad pole pärisinimeste elus nii sirgjoonelised ja nende käitumise põhjused nii lihtsalt järeldatavad. Raamat koosneb kildudest pigem kui peatükkide...