Truffe kirjanurk

  Raamat ilmus esmakordselt 1937. aastal. Kurban Said on pseudonüüm ja pole kindlalt teada, kes selle taga peitub. Selline salapärane lugu.  Tegevus toimub I maailmasõja eelses ja aegses Aserbaidžaanis, peategelasteks moslemiusku noormees Ali ning ristiusku tütarlaps Nino. Kaukaasia Romeo ja Julia, on öeldud. Avardav ja huvitav oli lugeda, kuidas suhted siis on, kui üks on moslem ja teine on kristlane. Ütleme, et suhted on võimalikud, mõlemapoolsed järeleandmised vajalikud. Veel oli hariv selle paiga kohta rohkem teada saada. Julgen arvata, et leidub veel minusuguseid keskmisi inimesi, kes ei tea niisama peast, mis toimus Aserbaidžaanis I maailmasõja eel, ajal ja mis pärast sai. Või seda, kus täpselt see riik üldse kaardil asub ja kes on tema naabrid (+ milised on suhted).  Viimasega läks huvitavalt - mina võtsin selle raamatu (kus Karabahh täitsa tegevuskohana esineb) ja mingid päevad hiljem tulid uudised Aserbaidžaani ja Armeenia relvakonfliktist. Hoolimata ammusest ilmumisajast, ei

  Veel üks raamat Matt Haigilt, sedakorda pisut jõuluhõnguline. Nikolas on 11-aastane poiss, kes elab Soomes oma isaga. Tema hüüdnimi on Jõulud, sest ta on jõuluajal sündinud. Nikolas on elus saanud vaid kaks kingitust - kelgu isalt ja kaalikast tehtud nuku emalt. See aga polegi talle nii oluline, sest talle meeldib kingitusi rohkem hoopis ise teha. Nõnda et Nikolas/Jõulud, Soome ja kingitused - on vist ettearvatav, kuhu see lugu välja jõuab? Ei saa öelda, et tegemist oleks traditsioonilise sooja lasteraamatuga. Huvitav on küll, samas ka natuke kurb. Chris Mouldi mustvalged illustratsioonid on ka esmapilgul natuke kõhedusttekitavad, kuigi seetõttu üldse mitte vähem illustreerivad. An impossibility is just a possibility you don’t understand yet. Nagu esikaaneltki näha, on võimatus ja võimalikkus raamatus teemaks. Või pigem see, et võimatus on ka tegelikult võimalikkus. 

Peategelane on vana. Ei teagi, kas olen varem lugenud nii vana peategelasega raamatut. Härra vanus nimelt läheneb neljasajale. Ta on 16. sajandil sündinuna 21. sajandil elus veel seetõttu, et vananeb üliaeglaselt. Nõnda on ta 400 aastaga jõudnud välimuse mõttes kusagil 40-aastaseks inimeseks saada. Teemaks on ka sellise sündroomiga inimesi ühendav (ja kaitsev?) Albatrosside-nimeline organisatsioon. Matt Haig kirjutab suurtel teemadel - aeg ja ruum, elu ja surm. Siingi - kuidas peatada aega? Kas aega on üldse tarvis peatada? Kirjutab nii, et tavaline inimene saab aru, kohati ka klišeelauseid kasutades.  Klišeelaused võiksid reeglina häirida, aga siin isegi ei seganud. Pigem polnud lihtsalt nii köitev kui eelmise sama autori raamatu põhjal ootasin. Teoorias peaks väga huvitav olema lugeda selle inimese lugusid, kes on elanud nõiaprotsesside ajal ja Shakespeare'i ajal ja džässiajastul, aga ... meh.  Üks luuletus meeldis, mis raamatus oli. Polnud varem nii mõelnud (või siis just olin?)

  Panin siia küll eestikeelse "Mansfield Parki" kaanepildi (kaanetüdruk on muide Jane Austen ise), aga suurema osa raamatust kuulasin tegelikult hoopis ingliskeelse audioraamatu vahendusel.  Austeni kaunis ja keeruline (ja 200 aastat vana) inglise keel pakkus kuulajale väljakutset küll. Vahetevahel võtsin ikka peale peatüki ärakuulamist eestikeelse raamatu kätte ja lehitsesin vastava koha läbi.  Sisu mõttes polnud midagi üllatavat. Oli kangelanna - mõistuse ja südamega neiu, kes algul iseend ehk piisavalt hinnata ei osanud, oli meesterahvas, keda kangelanna pikka aega vaid heaks sõbraks pidas, ja terve hulk muid karaktereid neurootilisest pereemast kavala playboy ni. Õnnelik lõpp otseloomulikult ka.  Nagu juba öeldud, siis keel oli väga kaunis, ütlused väga nõtked. Väärtus omaette, ma ütlen. Siin näiteks tsitaat peategelaselt, kui ta vaatas ühel õhtul aknast välja: Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused seda ilu k