Truffe kirjanurk

Taas tuli juhusejumal mängu ja tõmbasin selle raamatu lihtsalt raamatukogus riiulist välja. Tundus, et päris titekas pole ja oli paljutõotav, et tegevus ühes kindlas kohas toimub.  Kooliaasta lõpus lähevad sõbrannad Bella-Triin* ja Rahe tülli. Ma ei mäleta enam miks (lugemisest on juba aega möödas), aga tundus legitiimne põhjus, mille pärast 10-aastased võiksid tülli minna küll. (Raamatus ei öelda, et nad nii vanad on, aga mulle tundus.) Juhtumisi on tüdrukute pered mõlemale suveks Võsule mineku korraldanud. Seal siis tüdrukud püüavad demonstratiivselt üksteist vältida, aga lahendavad muuhulgas ka üht müsteeriumi. Mulle istus, et peategelased Bella-Triin ja Rahe polnud mingite inglikestena kujutatud. Täitsa iseloomukad ja ebatäiuslikud. Ikkagi inimesed, onju. Aga nad kippusid mul vahepeal omavahel segi minema. Pidi meeles hoidma, kumb oli Võsul vanaema juures ja kumb tädi perega.  Meeldis, et ka täiskasvanuid oli erinevaid. Seesama ühe tüdruku vanaema oli niuke rahulik kuju, s...

Esimene seik oli peategelase nimega. Hakatakse siis raamatu alguses rääkima, et Assi seda ja Assi teist. Mina loen ja mõtlen, et näe kui huvitav, naisautoril on meespeategelane seekord. Mingil hetkel ilmus mingi mees, keda Assi kenaks meheks pidas. Mõtlesin siis et nojah, ju Assi on gei. Ja siis maimäleta millega seoses selgus, et Assi on naine! No ei saa ju olla. Assi kõlab nagu soome lühend Aleksandrist. Aga guugeldades leidsin tõesti, et Soomes on Assid peamiselt naised.  "Suhtebilanss" on tegelikult seeria teine osa. Pesumaja seeria. Esimest osa pole lugenud, sest kui see ilmus, liigitasin tema kaanepildi nii koledaks, et heitsin ta kõrvale. Nüüd mõtlesin, et võtaks, aga rampsist on väljas. Tundub, et Tartu raamatukogudes on selle autori raamatud praegu üldse välja laenutatud. Kuna Pesumaja seerias on iga raamat eri peategelasega, siis saab neid vabalt ühekaupa lugeda, ei pea järjest võtma. "Suhtebilansi" peategelane Assi on selle pesumaja raamatupidaja muuhulga...

  Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi. "Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Te...

Enne sisu juurde minekut peab küsima vältimatu küsimuse: mis toimub selle raamatu kaanepildiga? Miks näevad inimeste näod nõnda ebaloomulikud välja? Kuivõrd ma raamatu paberversiooni näinud pole, jääb võimalus loota, et tolle kaas on parem. See peaks olema niuke kõvakaaneline suuremas formaadis raamat uhkete värviliste piltidega, mida oleks muidu ka lahe paberil vaadata. Raamat on Bernadotte'ide suguvõsa kuningatest ja nendega seotud inimestest (peamiselt kuningannadest). Rootsi kuningad seega, ca 200 viimase aasta jooksul. Seitse tükki.  Autor ütleb alguses, et raamat on mõeldud neile, kes teemast midagi ei tea,. Mina, kes teemast natuke isegi teadsin, sain ka päris palju teada. Suur osa tegelasi asetus uude valgusesse. Raamat oli ka hea kergkursus Rootsi ja Euroopa ajaloos. Kes milliste sündmuste ajal troonil oli ja mida tegi. Ja muidugi alati see, kes kellega sugulane oli ja mida see (ajaloosündmuste kontekstis) tähendas. Suguluse kohta sain ka uut infot siit. Märksõna Luksembur...

Hakkasin niisiis veebruaris olümpiamängude puhul taas üht olümpiabingot täitma. Mõtlesin, et täidan paar kuud. Ainult viis kuud läkski aega.  Algul oli selline tabel: Täidetud ruudud: Moemaailm Sest see on Itaaliaga (kus olümpia toimus) seonduv teema.  "Meie sajandi iluideaalid" - mitte kõige õnnestunum teos käsitles perioodi 1890ndatest 1990ndateni. Tuli Nagu olümpiatuli. Viola Ardone "Rongilapsed" - Ardere tähendab itaalia keeles põlema. Kuidagi tekkis arvamus, et nimi Ardone on ka sellest tüvest. Ilmselt ei ole. Nii et tegelikult see raamat seda ruutu täita ei saaks. Raamat ise oma kingametafooriga oli huvitav muidu. Pluss kogu tõestisündinud lugu rongilastest.  Alex Schulmani "Bränn alla mina brev"  (põleta kõik mu kirjad) lugesin ka sel poolaastal, see sobiks ka siia ruutu. Tegevus Itaalias Paolo Giordano "Algarvude üksildus"   - idee, et mõned inimesed on nagu algarvud, istus mulle täitsa hästi. Euroopa autor Sest Euroopa on üks olümpiar...

Oma suhteid Betti Alveriga kirjeldasin ühes varasemas postituses . Lühidalt: hindan tegelast kultuuriloos, aga luuletajana on ta minu jaoks raskestimõistetav. Mistõttu tundus intrigeeriv lugeda Alveri romaani. Noh et hea küll, luuletustest ei saa aru, aga kas romaanist saan? Kirjeldus raamatu kaanelt: „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. Minu jaoks märkimisväärseim oli ilmselt raamatu stiil, mis iseloomustas hästi seda, milline oli peategelane: lendlev ja liikuv. See tegi keskendumise raskemaks, sest... noh, asi lendas ja liikus kogu aeg. Nagu Alveri luulegi puhul, ...

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Ilmselt poleks seda raamatut kunagi lugenud, kui poleks ealdi otsinud raamatut šveitsi kirjanikult. Aga oli hea valik - lühiromaan, mis läks täitsa mõnusalt. Kiiresti läks ka. Lugesin 133 üsna väikses formaadis lehekülge ühe päevaga läbi.  "Hajusad maastikud" kõlab natuke nagu selline pealkiri, millega keegi tahab jube diip olla ja oma intelligentsust esitleda, aga raamat ei mõjunud üldse eneseimetlejast tüübi kirjutisena. Pigem oli täitsa sirgjooneline. Seetõttu meenutas Robert Seethaleri raamatut "Kogu elu" . Lihtsalt lühike kirjutis ühe inimese elust.  Huvitav, et juba teine sel aastal loetud raamat, kus tegevus toimub (osaliselt) Põhja-Norras, aga autor pole norralane.  Raamatu ametlik kirjeldus ütleb järgmist: Lakoonilises keeles kirjutatud tiheda õhustikuga lugu noorest naisest. Kathrine elab Põhja-Norra kalurikülas ega ole kunagi käinud lõuna pool polaarjoont ning tal on laps esimesest abielust. Tema hingemaastiku ongi kirjanik jäädvustanud momentülesvõttena....

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Eurovisioon 2026 oli suht jama. Ei olnud laule, mis eriti meeldinud oleks. Kardetavasti mõni selline on, mis sel nädalal veel kummitab. Kuigi kirjutamise hetkel ei kummita ükski. Mis siis meenub? 1. Taani - Søren Torpegaard Lund - Før Vi Går Hjem Meenub tema tagumikuhööritus ja see, et üldiselt polnud laulu vastu midagi. 2. Saksamaa - Sarah Engels - Fire Liiga tuttava kõlaga laul. Ja liiga lihtne. 3. Iisrael - Noam Bettan - Michelle Lauljal oli nahkkostüüm, laulu ei mäleta.  4. Belgia - ESSYLA - Dancing on the Ice Mingi valge kleit oli.  5. Albaania - Alis - Nân See oli vist see raudrüüs mees? 6. Kreeka - Akylas - Ferto Jooksis kogu aeg misiganes looma oranžis kostüümis. 7. Ukraina - LELÉKA - Ridnym Laulu sõnade hulgas oli vesi oluline. Valges pükstükis naine.  8. Austraalia - Delta Goodrem - Eclipse Kuigi see oli täitsa tavaline igav ballaad, sai see minu tabelis kõrge koha, sest kõigi nende ülejäänute hulgas paistis ta silma küll. Nagu...

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...

Leidsin mingi vana Eurovisiooniväljakutse avaldamata postituste hulgast. Täidan ta siis Eurovisiooninädala puhul jupikaupa ära. 1- A song from your favourite contest  Loomulikult on minu lemmikvõistlus see, mis Eestis toimus. Põnev ju! Tol aastal ja ajal meeldis mulle näiteks Malta laul "7th wonder" 2 - Your least favourite winning entry 2018. aasta võidulugu  "Toy" Netta esituses tuleb esimesena meelde. Tänapäeva agressiivne popmuusika. 3 - Your favourite winning entry  Ilmselt ikkagi  "Waterloo" . Sest seda kuuldes ei tule enam alati meelde, et see laul kunagi Eurovisioonil oli. On tõusnud kõrgemale, ütleme nii. 4 - Your favourite entry by a female soloist Ilmselt raskeim küsimus   nende 30 hulgas, mis siin kokku on. Vääriks eraldi postitust. Loreeni "Euphoria" on kõva laul, siis Rootsist oli veel Cornelia Jakobsi "Hold me closer", Norrast Margaret Bergeri "I feed you my love", Blanche ja "City lights" Belgiast. A...

Tellisin selle raamatu kümmekond aastat tagasi Raamatuvahetusest. Nüüd jäi riiulis silm peale ja mõtlesin, et polegi lugenud ju. Ausalt öeldes oli siin teksti rohkem kui arvasin. Pigem oli meeles, et on niuke kohvilauaraamat, kus pildid kõvasti domineerivad. Kohvilauaraamat ta muidugi ongi - suures formaadis ja paljude värviliste piltidega - aga ausalt öelda võinuks veel vähem teksti ja rohkem pilte olla. Sisu kulges kümnendite kaupa: 1890ndad, 1900ndad jne kuni 1990ndateni välja. Ja mida kümnend edasi, seda rohkem hakkas tekst mind häirima. Oli niuke hüplik ja ülejooksev, eri peatükkides ennast kordav. Tahtis kirjeldada nii paljut, et lõpuks ei kirjeldanud õieti midagi. 1990ndate juures oli üldse juba nagu kriitilise ja hinnanguid andva ajakirjaniku jutt, mitte ülevaade dekaadist. Ilmselt muutus erapooletus raskeks, kui ajalist distantsi kirjeldatavaga enam polnud (raamat ilmus 1998, eesti keeles 2000).  1990ndate peatükis näiteks oli selline lause: Uus on see, et tüdrukud, kes lu...

Raamatu lugemise ajal näitas kevad oma tõelist palet: too päev, kui lugema hakkasin, oli alanud lumesajuga, ja päev, kui lõpetasin, oli juba ligi 20 soojakraadiga. Raamat tuli praegu päevakorda tegelikult illustratsioonide pärast. See väljaanne on ägedate Lisa Aisato piltidega. Aisato illustratsioonide näitus on praegu Tallinnas, aga õnnetuseks avatud ainult tööpäeviti ja kontoritööaegadel. Noh, ma vaatasin siis raamatust pilte. Mis olid ootuspäraselt ilusad ja julged ja väga emotsionaalsed ma ütleksin. Üleni väga ilusa väljanägemisega raamat. "Jõululaul" ise on selline raamat, mille osas oli natuke naljakas tunne, et polnud seda veel lugenud. Ikkagi ingliskeelses maailmas kultuurilooliselt oluline teos, millele viidatakse palju ka 21. sajandi popkultuuris. Või mis, popkultuuritagi on Scrooge sisuliselt omadussõnaks muutunud. Inglise keele tunnis õppisime, kes on Scrooge ja kust see nimi pärit on. Oligi muidugi niuke täitsa klassikaline hea tihe ja tummine tekst. Natuke nagu ...

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...