Truffe kirjanurk

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Ilmselt poleks seda raamatut kunagi lugenud, kui poleks ealdi otsinud raamatut šveitsi kirjanikult. Aga oli hea valik - lühiromaan, mis läks täitsa mõnusalt. Kiiresti läks ka. Lugesin 133 üsna väikses formaadis lehekülge ühe päevaga läbi.  "Hajusad maastikud" kõlab natuke nagu selline pealkiri, millega keegi tahab jube diip olla ja oma intelligentsust esitleda, aga raamat ei mõjunud üldse eneseimetlejast tüübi kirjutisena. Pigem oli täitsa sirgjooneline. Seetõttu meenutas Robert Seethaleri raamatut "Kogu elu" . Lihtsalt lühike kirjutis ühe inimese elust.  Huvitav, et juba teine sel aastal loetud raamat, kus tegevus toimub (osaliselt) Põhja-Norras, aga autor pole norralane.  Raamatu ametlik kirjeldus ütleb järgmist: Lakoonilises keeles kirjutatud tiheda õhustikuga lugu noorest naisest. Kathrine elab Põhja-Norra kalurikülas ega ole kunagi käinud lõuna pool polaarjoont ning tal on laps esimesest abielust. Tema hingemaastiku ongi kirjanik jäädvustanud momentülesvõttena....

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Eurovisioon 2026 oli suht jama. Ei olnud laule, mis eriti meeldinud oleks. Kardetavasti mõni selline on, mis sel nädalal veel kummitab. Kuigi kirjutamise hetkel ei kummita ükski. Mis siis meenub? 1. Taani - Søren Torpegaard Lund - Før Vi Går Hjem Meenub tema tagumikuhööritus ja see, et üldiselt polnud laulu vastu midagi. 2. Saksamaa - Sarah Engels - Fire Liiga tuttava kõlaga laul. Ja liiga lihtne. 3. Iisrael - Noam Bettan - Michelle Lauljal oli nahkkostüüm, laulu ei mäleta.  4. Belgia - ESSYLA - Dancing on the Ice Mingi valge kleit oli.  5. Albaania - Alis - Nân See oli vist see raudrüüs mees? 6. Kreeka - Akylas - Ferto Jooksis kogu aeg misiganes looma oranžis kostüümis. 7. Ukraina - LELÉKA - Ridnym Laulu sõnade hulgas oli vesi oluline. Valges pükstükis naine.  8. Austraalia - Delta Goodrem - Eclipse Kuigi see oli täitsa tavaline igav ballaad, sai see minu tabelis kõrge koha, sest kõigi nende ülejäänute hulgas paistis ta silma küll. Nagu...

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...

Leidsin mingi vana Eurovisiooniväljakutse avaldamata postituste hulgast. Täidan ta siis Eurovisiooninädala puhul jupikaupa ära. 1- A song from your favourite contest  Loomulikult on minu lemmikvõistlus see, mis Eestis toimus. Põnev ju! Tol aastal ja ajal meeldis mulle näiteks Malta laul "7th wonder" 2 - Your least favourite winning entry 2018. aasta võidulugu  "Toy" Netta esituses tuleb esimesena meelde. Tänapäeva agressiivne popmuusika. 3 - Your favourite winning entry  Ilmselt ikkagi  "Waterloo" . Sest seda kuuldes ei tule enam alati meelde, et see laul kunagi Eurovisioonil oli. On tõusnud kõrgemale, ütleme nii. 4 - Your favourite entry by a female soloist Ilmselt raskeim küsimus   nende 30 hulgas, mis siin kokku on. Vääriks eraldi postitust. Loreeni "Euphoria" on kõva laul, siis Rootsist oli veel Cornelia Jakobsi "Hold me closer", Norrast Margaret Bergeri "I feed you my love", Blanche ja "City lights" Belgiast. A...

Tellisin selle raamatu kümmekond aastat tagasi Raamatuvahetusest. Nüüd jäi riiulis silm peale ja mõtlesin, et polegi lugenud ju. Ausalt öeldes oli siin teksti rohkem kui arvasin. Pigem oli meeles, et on niuke kohvilauaraamat, kus pildid kõvasti domineerivad. Kohvilauaraamat ta muidugi ongi - suures formaadis ja paljude värviliste piltidega - aga ausalt öelda võinuks veel vähem teksti ja rohkem pilte olla. Sisu kulges kümnendite kaupa: 1890ndad, 1900ndad jne kuni 1990ndateni välja. Ja mida kümnend edasi, seda rohkem hakkas tekst mind häirima. Oli niuke hüplik ja ülejooksev, eri peatükkides ennast kordav. Tahtis kirjeldada nii paljut, et lõpuks ei kirjeldanud õieti midagi. 1990ndate juures oli üldse juba nagu kriitilise ja hinnanguid andva ajakirjaniku jutt, mitte ülevaade dekaadist. Ilmselt muutus erapooletus raskeks, kui ajalist distantsi kirjeldatavaga enam polnud (raamat ilmus 1998, eesti keeles 2000).  1990ndate peatükis näiteks oli selline lause: Uus on see, et tüdrukud, kes lu...

Raamatu lugemise ajal näitas kevad oma tõelist palet: too päev, kui lugema hakkasin, oli alanud lumesajuga, ja päev, kui lõpetasin, oli juba ligi 20 soojakraadiga. Raamat tuli praegu päevakorda tegelikult illustratsioonide pärast. See väljaanne on ägedate Lisa Aisato piltidega. Aisato illustratsioonide näitus on praegu Tallinnas, aga õnnetuseks avatud ainult tööpäeviti ja kontoritööaegadel. Noh, ma vaatasin siis raamatust pilte. Mis olid ootuspäraselt ilusad ja julged ja väga emotsionaalsed ma ütleksin. Üleni väga ilusa väljanägemisega raamat. "Jõululaul" ise on selline raamat, mille osas oli natuke naljakas tunne, et polnud seda veel lugenud. Ikkagi ingliskeelses maailmas kultuurilooliselt oluline teos, millele viidatakse palju ka 21. sajandi popkultuuris. Või mis, popkultuuritagi on Scrooge sisuliselt omadussõnaks muutunud. Inglise keele tunnis õppisime, kes on Scrooge ja kust see nimi pärit on. Oligi muidugi niuke täitsa klassikaline hea tihe ja tummine tekst. Natuke nagu ...

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...

Vaatasin raamatusse korra sisse ja kohe hakkas tunduma, et on hästi jooksva tekstiga. Mulje oli õige - lugu läks ludinal. Ja mulle meeldis seda lugeda. Tegevus toimub 1880. aastate Kristianias (Oslos). Nimitegelane on tütarlaps, kes perekonna õhutusel paari pandud endast kusagil poole vanema mehega. (Vanused 19 ja 38 umbes.) Polnud tollal ebatavaline. Nagu polnud ebatavaline, et tütre nn hea partii oli kogu perekonna jaoks oluline küsimus, mistõttu kohusetundlikud peretütred vastupanuta abiellu astusid.  Constance'il abielust mingit detailsemat ettekujutust pole (jälle tavaline asi), mehega ta ei sobi ja nõnda tema elu ka väga õnnelikuks ei kujune. Tulevad tülid ja abielurikkumine. Lisaks Constance'i abikaasale on pildil ka teisi mehi - selliseid, kes Constance'ile sümpaatsemad ja kellele ka Constance sümpaatne on. Leidub ka mitmesuguseid naisi: mõni lihtsalt ei oska muud kui teha nii, nagu mees tahab, mõni raiub, et alati tuleb teha nii, nagu on õige, mõni on elus õppinud,...

Minu jaoks atraktiivse pealkirjaga raamat. Kohe tekitas huvi, mis sisu võiks olla.  Sisu on lihtsalt öeldes inimeste võrdlemine algarvudega. Et mõni inimene on sama üksi ja tunneb ennast teiste hulgas sama sobimatuna nagu algarv (mis jagub vaid iseenda ja ühega). Samas, nagu autor ühe koha peal välja toob, leidub ka väga suurte arvude hulgas, kus algarve üldiselt vähe on, nn algarvupaare ehk algarve, mis asuvad üksteisele väga lähedal (on enam-vähem sama suured arvud). Selle põhjal võiks ju loota, et algarv-inimene pole tingimata üksik? Võib-olla raamat vastab sellele küsimusele. Peategelased on Mattia ja Alice, kelle mõlema elu mõjutab lapsepõlvetrauma. Tegevus toimub nende lapse- ja noorukipõlves ja ka täiskasvanueas. Üksildus, kiusamine, keerulised peresuhted, toitumishäired, enesevigastamine. Jube rasked sõnad, samas raamat polnud tingimata masendav. Võib-olla sellepärast, et läks väga lobedalt edasi. Jah, nii vist oligi, et lugedes ei tundunud väga kurb, pigem järele mõeldes j...

"Howards end" on ju ammu tuttav nimi. Tekib kohe klassikaline kõla, kui raamatu pealkirjaks on mingi maja/valduse nimi.  Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal ja on seotud kahe perekonnaga. Margaret ja Helen Schlegel on täiskasvanud õed, kellel on vend Tibby ja tädi Juley.  Wilcoxide pere moodustavad ema Ruth, isa Henry ja nende täiskasvanud lapsed. Ühel hetkel tuleb mängu ka kõigist eelmistest majanduslikult kehvemal järjel olev noormees Leonard Bast.  Üldjoontes oli selline raamat nagu ootasin. Pakkus väljakutset 21. sajandi lugejale ja mitte seetõttu, et oli pigem aeglase tempoga, vaid seetõttu, et kohati ei saanud päris aru. Oli mitu kohta, kus lugesin lõigu läbi, sain kõigist sõnadest aru, aga ei mõistnud, mida sellega kokku mõeldakse. Raamatu teises pooles jäi seda tunnet küll vähemaks. Võib-olla oli sisseelamisprobleem? Vist siiski mitte. Aga üldiselt selline raamat, mida ma inglise keeles vist ei loeks. Nagu mõnel varasemalgi korral ajaloolist romaani luge...

1934. aastal sünnib Tšehoslovakkias ühe paruni tütre vallaslapsena Cermaka (tüdrukunimi). 1939. aastal põgeneb Cermaka ema ja vanaemaga Rootsi. 1950ndatel saab temast klarnetist, hiljem klarnetiõpetaja. Cermaka poeg Franz kuuleb lapsest peale ema ja vanaema käest lugusid kunagisest elust Tšehhoslovakkias ja perekonna kadunud hiilgusest. Franzile hakkavad lood pigem närvidele käima ja ta mõtleb kui palju on neis tõtt ja kui palju lihtsalt mineviku idealiseerimist. Pöördepunktiks saab aasta 1991, kui Tšehhoslovakkia riik uute aegadega seoses inimestele vara tagastama hakkab ja Cermaka perekonna uhke lossi (Hõbelossi) tagasi saab.  Päris palju tegevust toimubki seega 1991. aasta Tšehhoslovakkias, kuhu Cermaka kõigepealt oma nüüd 30-aastase poja Franzi maad kuulama saadab. Franz on vabakutseline saksofonist, kes kannatab ka täiskasvanuna koolikiusamise järelmõjude all. Sotsiaalärevus, madal enesehinnang, automaatne kaitsepositsioon inimeste suhtes - kõik need lõbusad asjad. Aus kirjeld...

Kuivõrd mõne raamatu kohta kirjutamisega läheb veel natuke aega, siis panen siia vahepeal taas ühe book tag 'i, mis osaliselt inspiratsiooni saanud internetist, osaliselt ise välja mõeldud. 2009. aasta luulekogu, kus teiste hulgas selline luuletus: Õhtul langes äkki soe valge vihmasein otse külma allikasse. Vesi kobrutas. Rohi lõhnas veidi mürgiselt. Imelik, et ka juulis on ikka kolmapäevad. Raamatud on noortekad. Mitme tegelase perekonnanimi on Spring. Hea mitmetähenduslik sõna muidugi inglise keeles. Üks kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate laureaate sel aastal. Eesti raamatu aasta raames tehtud lugemisuuringu kokkuvõte. Suur paks raamat. Parim asi üldse - inimeste lugemisharjumused statistikatabelitesse valatuna. Ütleb muinasjutud, aga kohati, mulle tundub, ka mõistujutud . Lugesin seda alles viis aastat tagasi, aga olen mõelnud, et peaks ehk uuesti lugema. Ehk ma polnud õiges meeleseisundis seda lugedes. Ühest naisest on lugu. Tal on alguses üsna halvasti, aga...