Truffe kirjanurk

Raamatu lugemise ajal näitas kevad oma tõelist palet: too päev, kui lugema hakkasin, oli alanud lumesajuga, ja päev, kui lõpetasin, oli juba ligi 20 soojakraadiga. Raamat tuli praegu päevakorda tegelikult illustratsioonide pärast. See väljaanne on ägedate Lisa Aisato piltidega. Aisato illustratsioonide näitus on praegu Tallinnas, aga õnnetuseks avatud ainult tööpäeviti ja kontoritööaegadel. Noh, ma vaatasin siis raamatust pilte. Mis olid ootuspäraselt ilusad ja julged ja väga emotsionaalsed ma ütleksin. Üleni väga ilusa väljanägemisega raamat. "Jõululaul" ise on selline raamat, mille osas oli natuke naljakas tunne, et polnud seda veel lugenud. Ikkagi ingliskeelses maailmas kultuurilooliselt oluline teos, millele viidatakse palju ka 21. sajandi popkultuuris. Või mis, popkultuuritagi on Scrooge sisuliselt omadussõnaks muutunud. Inglise keele tunnis õppisime, kes on Scrooge ja kust see nimi pärit on. Oligi muidugi niuke täitsa klassikaline hea tihe ja tummine tekst. Natuke nagu ...

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...

Vaatasin raamatusse korra sisse ja kohe hakkas tunduma, et on hästi jooksva tekstiga. Mulje oli õige - lugu läks ludinal. Ja mulle meeldis seda lugeda. Tegevus toimub 1880. aastate Kristianias (Oslos). Nimitegelane on tütarlaps, kes perekonna õhutusel paari pandud endast kusagil poole vanema mehega. (Vanused 19 ja 38 umbes.) Polnud tollal ebatavaline. Nagu polnud ebatavaline, et tütre nn hea partii oli kogu perekonna jaoks oluline küsimus, mistõttu kohusetundlikud peretütred vastupanuta abiellu astusid.  Constance'il abielust mingit detailsemat ettekujutust pole (jälle tavaline asi), mehega ta ei sobi ja nõnda tema elu ka väga õnnelikuks ei kujune. Tulevad tülid ja abielurikkumine. Lisaks Constance'i abikaasale on pildil ka teisi mehi - selliseid, kes Constance'ile sümpaatsemad ja kellele ka Constance sümpaatne on. Leidub ka mitmesuguseid naisi: mõni lihtsalt ei oska muud kui teha nii, nagu mees tahab, mõni raiub, et alati tuleb teha nii, nagu on õige, mõni on elus õppinud,...