Truffe kirjanurk

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Hakkasin mõtlema, kas sellel žanril, mida see raamat esindab, on mingi omaette nimetus. Žanr pole tegelikult õige sõna. Trope on see sõna vist. Igal juhul. Sellised raamatud, kus mingi seltskond võõraid inimesi kohtub (pealtnäha) suvalises kohas, misjärel nad muutuvad üksteisele tugigrupiks. Nick Hornby "Pikk tee alla" on minu jaoks vist tuntuim sedasorti raamat. Seal kohtuvad inimesed mingi Londoni kõrghoone katusel, kuhu kõik on tulnud plaaniga sealt alla hüpata. (Ei ole masendav raamat.) "Viienda platvormi rahvas" räägib Londoni piirkonnas pendelrongiga sõitjatest. Kui iga päev samadel kellaaegadel sõidad, siis muidugi hakkavad inimesed korduma ja meelde jääma. Põhimõtteliselt võiks tervitama hakata. Suhtluse käivitajaks saab see, kui üks mees rongis viinamarja kurku tõmbamise tagajärjel lämbuma hakkab. Lisaks lämbujale tulevad mängu abikutsuja; see, kes aidata oskab; see, keda aidataoskaja peab ilusaks tüdrukuks ja veel mitu inimest. Kõigil on mingi probleem: pa...

Üks naine ja üks mees kohtuvad New Yorgis. Kohtumise põhjus on jury duty. See Ameerika kodanikukohus, kus tavainimesi kutsutakse kohtuprotsessidele vandekohtunikeks. Aga see süsteem, saan aru, on vähe keerulisem ehk et kuigi sind kutsutakse, siis sa ei pruugi päriselt mingile kohtuprotsessile sattuda. Kutsutute hulgast tehakse iga päev mingi valik ja võib minna nii, et hängid esmaspäevast reedeni enam-vähem niisama. Ootad, kuni päev lõppenuks kuulutatakse.  Need kaks inimest hängivadki suures osas niisama selle töönädala jooksul. Räägivad juttu. Suure osa raamatust moodustabki dialoog. Saame teada, et mees on pensioneerunud advokaat ja naine psühhiaater, mõlemad abielus. Maitea, kas selle põhjal, mis raamatus toimub, peaks neid inimesi hukka mõistma või võib mõelda, et kõik on täiesti ohutu. Autor igal juhul võtab pigem mõistva seisukoha. See on vanuserühma 65(+) romantika ja see on tõesti päris armas. Inimesed räägivad juttu ja kasutavad kujutlusvõimet (pidada ju kaduv nähtus olem...

Raamatus on kaks teemaderingi. Üks on II maailmasõjaga seoses Ida-Preisimaalt Saksamaale tulnud põgenikud. Põgenike lugude jutustamine kirjanduses on põhimõtteliselt põhjatu kaev. Kuigi laias laastus on lugu sama (vana elu > katkestus > uus elu), on nüansid alati erinevad ja, mis peamine, lood on seotud väga tugevate emotsioonidega. Muidugi on kaev alustuseks põhjatu ka juba sellepärast, et raamatulugude inspiratsiooniks olevaid päriselulugusid tuleb kogu aeg peale.  Selle raamatu peategelane Vera on ka põgenik, kes emaga lapsena Saksamaale tulnud. Ta leiab Altes Landi piirkonnas kodu ühe maja näol, kust ta peale ülikoolis käimist enam pikemaks ajaks ei lahku. Mõeldes, kuidas Vera elu selles majas kirjeldati, oli maja minu jaoks nagu minevikutaaga sümbol. Inimene maja (või mineviku) raudses haardes. Kui maja enam sind kinni ei hoia, võtab järgmise põlvkonna. Kui just vahepeal midagi murrangulist ei toimu, mis haaret lõdvendaks. Võib toimuda, võib ka mitte toimuda. Oleneb inim...