48-aastane itaallannast õppejõud Leda läheb üle aegade üksinda puhkusele, mere äärde. Tema kaks last (20ndates eluaastates tütred) on just kolinud Kanadasse, kus nende isa elab. Leda hängib siis rannas ja vaatab inimesi ja puutub kokku ühe perekonnaga, kuhu kuulub muuhulgas naine väikese lapsega. Oleviku vahele saame meenutusi minevikust - mis siis toimus, kui Leda enda lapsed väikesed olid. Sisu See on hea sisu ma arvan. Ühest küljest ajatu, teisest küljest selline, et eelmisel sajandil poleks eriti saanud sellist raamatut kirjutada. (Loe: polnud sünnis välja öelda, et emadel on ka teisi tundeid kui piiritu armastus) Stiil Niuke natuke mõruvõitu ja otsekohene. Ei ürita tekitada peategelase vastu kaastunnet. Mulle täitsa meeldis. Ja allegooria kasutamine. Käbi, mis pole lihtsalt käbi, nukk, mis pole niisama nukk jm. Emotsioonid Just selline raamat, mis teoorias meeldib rohkem kui tegelikkuses emotsioone tekitab. Sain peategelasest aru, aga samas ei tundnud talle väga kaasa ega elanud k
1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid. Sisu Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt. Stiil Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to