Truffe kirjanurk

Järg raamatule "Südametuksed" , mida aasta alguses lugesin. Teine raamat jätkab esimese stiili. Voogab ja voogab pea 500 leheküljel. Sündmusi on, igav pole, läheb kiiresti edasi, aga saab ka pooleli jätta. Niuke raamat, mida hea õhtul enne magamajäämist lugeda. Kerge selline. Kuigi sündmuste mõttes pole alati kerge, on rohkem seebikalik. Mõni süžeekäik suudab üllatada, palju on siiski etteaimatav.  Teise raamatu tegevus algab 1942 ja lõpeb 1944. aastal. Kuna Rootsi oli II maailmasõjas põhimõtteliselt neutraalne, siis sõjategevust raamatus polnud, aga oli sõjast tulenev vaene aeg, talongisüsteem ja lood, mida inimesed lehest lugesid ja muidu kuulsid. Oli ka meeste sõjaväeteenistus, mida Rootsi pinnal (vist mingi rotatsiooni korras?) täideti. Peategelane Betty on nüüd varastes kahekümnendates, ta töötab kirjastuses, tal on väike tütar. Ja nagu öeldud, siis igasuguseid sündmusi tuleb ette, sünd ja surm on mõlemad esindatud, kohtumised ja lahkumised ka. Lisaks mitmeid kohti, kus

Raamat perekond Stocktonist, ühest Ameerika nö vana raha perekonnast ehk inimestest, kes on harjunud rikkad olema, on raha sisse sündinud. Nad elavad (ja on alati elanud) New Yorgis Brooklyn Heightsi linnajaos. Peategelased on kaks peretütart Darley ja Georgiana ning nende vennanaine Sasha. Viimane on niisiis rahakasse perekonda abiellunud ja algselt keskklassi hulgast pärit. Mis esimene silt on, mis tema kohta pähe võiks tulla? Kullakaevaja? Näiteks. Muidugi leidub raamatus neid, kes seda arvavad.  Meestegelasi on ka mitmeid, aga nad on tagaplaanil ja olulised vaid nii palju, kui naiste elud nendega kokku puutuvad. Puutuvad küll, olgu öeldud. Minu tunded tegelaste suhtes olid niukesed kahetised. Kas nad pidanuks mulle meeldima või pidin neist halvasti arvama, nende üle naermagi? See tegigi nad huvitavaks, et päris kindlalt aru ei saanud.  Mille üle naersin, olid mõned tegelaste nimed. Loomulikult oli pereisa nimi Chip ja tema poja nimi Cord. Loomulikult oli ühe väikse poisi nimi Hatch

  Keskmine hinne 6,9.

16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli.  See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.) Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi"

On üks perekond (tahaks arvata et) 20. sajandi algupoole Mississippis. Lugu algab sellest, et pereema on suremas, siis ta surebki, ja perekond (mees, pojad, tütar) hakkab surnukeha (hobujõul) transportima naise kodulinna, kuhu ta olevat soovinud maetud saada.  Sisu pole tegelikult kuigi oluline, vorm on. Modernistlikus romaanis on vorm tihtilugu oluline.  Lugu jutustavad erinevad tegelased (pereliikmed, naabrimees ja -naine, arst jt). Mõnel on palju peatükke, mõnel vaid üks. Kasutatakse teadvuse voolu tehnikat, nõnda et vaataksime maailma justkui otse tegelaste silme läbi. Mõtted on olulisemad kui tegevus. Või siis tegevus on tegelikult oluline, aga see toimub inimeste mõtetes.  Kui veel lisada, et sündmused ei toimu mitte alati lineaarses järjekorras (sest kes meist alati loogilises järjekorras mõtleb), pole see igal hekel just lihtsaim raamat lugemiseks. Esimestel lehekülgedel oli mul palju segadust - kes need tegelased on, milline nende omavaheline seos on, mis siin toimub? Kui juba

Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele.  Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu. Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub. Edu seisneb julguses