Seda raamatut esmakordselt nähes lükkasin ta kõrvale, sest kaanepilt tundus nagu väga mööda. Siis lugesin sama sarja teist osa "Suhtebilanss" ja hakkas esimene raamat ka huvitama. Nooh. Esimest sadat lehekülge lugesin oma kuu aega. Vahepeal lugesin neli teist raamatut läbi ja seejärel paari päevaga "Pesupäeva" ülejäänud kakssada lehekülge. Peategelane on kusagil 30-aastane Inka, kes hiljuti naasnud Austraaliast, kuhu nad õega tööd ja seiklust otsima läksid. Õde jäi Austraaliasse ja see, mida tema tema teeb, on ka raamatus pisut teemaks. Inka avab kodulinnas Harvelas pesumaja. Pesumaja on natuke 50ndate stiilis, sest Inka ise on ka. Noh, tema riided õigupoolest. Sellise riietumisstiili idee sai ta kunagi tädilt, kes ütles, et Inka pole piisavalt piitsavars pidevalt vahetuvate moeröögatustega kaasa minemiseks, parem midagi püsivalt endalikku leida. Nagu juba vihjeid tegin, siis raamat algusest kohe käima ei läinud. Vist oli asi selles, et ei saanud aru, mis põhiprobl...
Peamiselt äratas see raamat mu tähelepanu, sest ühte "Minu Šotimaad" olen kunagi juba lugenud. Too, kuigi väga kena raamat, polnud päris see, mis mind huvitanuks - kirjeldas peamiselt ühe inimese matkateekondi (mis, tõesti, asusid Šotimaal). See raamat siin algas aga sellega, kuidas inimene kolis Eestist Šotimaale, Aberdeeni täpsemalt. Kolimine toimus 2019. aastal, aga raamat pole selline, et hakkab tollest aastast tulema ja jõuab 2026. aastasse välja. Autor kategoriseeris arusaadavalt teisiti kui ajast lähtudes ja eesmärk polnud lineraarset elulugu kirjutada. Ka tegelastega (kes polnud autor ise või tema poeg) ümberkäimine oli üsna niuke vaba - mainiti nimesid, aga mul küll meelde ei jäänud, kes nad olid või kust kirjutaja neid tundis, ja arvan, et polnudki oluline teada. Jutus mainiti mitmeid Šotimaa kohti, mis sinna reisijale võiksid huvi pakkuda. Või siis niisama guugeldajale ilusate piltide vaatamiseks. Ja vähemalt mulle tundus, et suur osa mainituist polnud niukesed i...