Peategelane Giovanna elab 1990ndate Napolis. Raamatu algul on ta 12-aastane, lõpus oli vist 16. Giovanna vanemad on õpetajad. Ühe isa öeldud lause tõttu hakkab Giovanna huvi tundma isa õe Vittoria vastu, kes elab Napoli vaeses linnaosas. Isa ise Vittoriaga juba ammu ei suhtle, aga on siiski nõus laskma tütrel temaga kohtuda. Tädi Vittoria on markantne kuju, keda pole päris lihtne positiivseks või negatiivseks tegelaseks liigitada. Igal juhul on ta inimene, kelle eest vanemad Giovannat pigem hoiatavad. Tädi kaudu kohtub Giovanna veel mitme samas naabruskonnas elava inimesega. Giovanna tavaelus tuleb peagi teemaks ka vanemate salaelu ja lahkuminek. Raamat ongi teismelise tüdruku nägemus kõigest sellest, mis tema elus ja ümber toimub. Mingid iga arvestades loogilised asjad, mis huvitavad, mingid detailid, millesse ta ehk kinni jääb, mingid asjad teiste eludes, mille kohta piisavalt infot pole, mistõttu kujunevad arvamused selle info põhjal, mis on. Milline on täiskasvanute elu ...
Ilusa pealkirjaga raamat. Kaanepilt meenutab natuke kunagist Kunstiakadeemia reklaamikampaaniat, kus pandi tänaval suvalise koha peale üksik uks üles ja kutsuti sisse astuma. Leidlik. Raamatus on ka üks kool, Eleanor West’s Home for Wayward Children, kuhu võetakse õppima teistsuguste kriteeriumide alusel kui tavakooli. Sealsed lapsed on kõik külastanud mingit teist maailma. Kõigil on see teine maailm erinev - kes tantsis luukeredega, kes kõndis vikerkaartel. Olles mingil põhjusel nö tavamaailma tagasi sattunud, on nende kõigi suurim soov leida uuesti portaal teise maailma, sest seal tundsid nad end nagu kodus. Eleanor Westi koolis õpetatakse lapsi muuhulgas elama ka mõttega, et nad tollesse kodusesse maailma võib-olla enam kunagi naasta ei saa. Polnud üldse selline raamat, mida tavapäraselt loen. Algul tikkus pähe minu jaoks stereotüüpne mõte, et tegemist on taaskord looga, mille tegelased on meelega iseäralikud/omapärased/kiiksuga tehtud, et nad (ja selle kaudu kogu raamat) ...