neljapäev, 4. juuni 2020

Ildiko von Kürthy "Südamemurru"



Vaatasin ühte seriaali, mis oli nii masendav, et tekkis soov midagi kerget ja lõbusat lugeda. Silma jäi minu enda raamaturiiulis olemas olev "Südamemurru".

Lugesin seda esmakordselt aastal 2006 (olles ta eelnevalt 25 krooni eest raamatupoe soodusriiulilt soetanud) ja tollal mulle meeldis väga. Peamiselt seetõttu, et oli nagu Saksa Bridget Jones.

Tegevus toimub päeva jooksul enne Amelie "Puppe" Sturmi 32. sünnipäeva. Kahtlustades oma prominentadvokaadist peigmeest truudusetuses, on Puppe otsustanud ta maha jätta ja teeb seda, ütleme, üsna silmapaistvalt (aga mitte lärmakalt). 

See, mis sisu mõttes edasi saab, polegi võib-olla väga oluline, niisama on mõnus lugeda seda vaimukas stiilis kirjutist, mis on piisavalt õhuke, et mõne tunniga läbi pureda. Pureda pole tegelikult tarviski. Ja nii palju võin ette öelda, et lõpp on õnnelik, siin ei saakski teisiti olla.

Ma pole kõigega nõus, mida Puppe Sturm raamatu jooksul suust välja ajab, aga ta teeb seda nii, et keera aga lehte. Mõni asi on suisa meeldegi jäänud - raamatu esimesest lugemisest saati on minu ütlemiste varamus siit leitud arvamus, et mehed näevad enamasti välja nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud. Näiteks. 

Veel mõned näited:
  • Kas poleks parem, kui me kõik käituksime kogu aeg nii, nagu teaksime, et meid jälgib inimene, kellele tahame meeldida? 
  • Siin on üks mu vankumatutest tõdedest: ebaharilik näeb ainult ebahariliku inimese seljas ebaharilik välja! 
  • Ma ei vaata eriti meelsasti filme, mille vaatamise järel on mul halvem olla kui enne. 
  • Kui keskööl on soojem kui kakskümmend kaks kraadi, siis hakkavad naised tegema asju, mida nad viieteistkümne kraadi juures iialgi ei teeks. 
See raamat ei vaeva su pead, kohe üldse mitte. 

esmaspäev, 1. juuni 2020

Anne B. Ragde "Andestada saab alati" ja "Elunautijad"




















4. ja 5. raamat Neshovi perekonna seeriast, autor Norra kirjanik Anne B. Ragde. 1.-3. osa lugesin juba 10 aastat tagasi, aga ei olnud tunnet nagu oleks unustanud või poleks aru saanud, kes on kes ja mis on mis. 

Lugu on Trondheimi lähedal asuvas talus elanud/elavast perekonnast, nende ajaloost, suhetest ja muidugi perekonnasaladustest (sest ühes perekonnaloos peavad ikka saladused olema). Põhitegelased on kolm venda ja ühe venna tütar, kõik loo toimumise ajal täiskasvanud. 

Lugeda on lihtne, stiil voolav ja jutustamine kaasahaarav, palju dialoogi. 4. raamatu puhul küll tekkis vahepeal pisut "Õnne 13" tunne - et loed-loed ja midagi ei juhtu - aga see läks varsti mööda.

Väga realistlik jutustus. Nii realistlik, et 5. raamatus oli minu jaoks kohati masendav. Natuke keeruline lugeda, kuidas keegi kellegi sisikonda tänavalt üles korjas, samas arusaadav, miks seda kirjeldatud oli. 

Juba esimesi osi lugedes mõtlesin, ja ka nüüd, et minu kõige lemmikum asi nende romaanide juures on ühe üdini tavalise inimese kirjeldamine. Sellise, kelle kohta üks teine tegelane kasutab mõttes väljendit hall nelinurk. See hall nelinurk on kõige huvitavam tegelane. Ühtlasi tuleb ilusti välja see, millega nõus olen - maailm seisab nende hallide nelinurkade peal. (Ringid ju muudkui veerevad?) Võib-olla siis hall pole värv, millele halvustavalt vaadata?

Millest eriti aru ei saanud, oli see, miks suur osa tegelasi pidi siin nii läbivalt jooma ja suitsetama. Mitte et kellelgi otsene sõltuvusprobleem oleks paistnud, aga pidevalt olid möödaminnes laused nagu pani suitsu ette või valas endale veini. Või see ongi keskmise norralase igapäevane elu? 

Keskmisest norralasest rääkides - tegelaste hulgas oli üks pensionär, kelle puhul toodi välja, et tema vanadekodu (mida kirjeldati kui väga ilusat ja korralikku kohta) kuumaks oli 80 % tema pensionist. Lihtsalt selline võrdlus. 

Esimese kolme raamatu kohta mäletan kui ilusas keeles need olid. (Norras sai 1. osa suisa miskisuguse auhinna kauni keelekasutuse eest.) 4. ja 5. osa puhul oli ilus keel suuresti tavalisega asendunud. Lisandunud oli rohkesti põhikeele vahele pikitud ingliskeelseid lauseid/väljendeid. Ilmselt eeldati, et kõik lugejad inglise keelt oskavad, sest ära neid polnud tõlgitud. (Või oligi mõte kirjeldada praegust maailma, kus võid mõne inimese jutust osaliselt mitte aru saada, sest ta kasutab mitut keelt segamini?)

Hea küll, sain noist ingliskeelsetest katketest ju aru tegelikult. Minu jaoks olid 5. raamatu lugemise põhisegajad hoopis sellised laused: ma ei anna alla nüüd; me käisime linnas eile; tal oli neid kolm tükki veel külmikus; nüüd otsin ma mingit head muusikat raadiost; lasi kuuma vett peale kraanist. Ma pole suurem sõnajärjeekspert, aga kas see pole ebaloomulik sõnade järjestus? Tahaks öelda ma ei anna NÜÜD alla; me käisime EILE linnas; tal oli neid KÜLMIKUS veel kolm tükki jne. Ilmselt kandis see teistsugune sõnajärg mingit mõtet, sest oli läbivalt samamoodi (järjekindluse eest kiitus). 

5. raamatus jäid silma veel sõnad homofiil, deprimeeriv ja deliirne. Kui need ka eesti keeles olemas on, siis pole laialdaselt kasutatavad sõnad (deliirne kõlab minu kõrvale suisa valesti). Küll aga on norra keeles sõnad homofil, deprimerende ja delirisk. Kas jõuga otsetõlge? Ma ütleks eesti keeles lihtsalt homoseksuaal, masendav ja soniv

Tekkis ka küsimus, misasi on jalguots. Eeldatavasti peaks nimetav kääne selline olema, raamatus oli sõna tavaliselt mõnes käändes, nt jalguotsis. Sisu järgi arvaks, et mõeldud on (voodi) jalutsit. Ahaa, leian, et sõna jalgots on olemas, aga jalguots?

Nüüd läksin tähenärijaks, aga seda mitte olla on mul veel raske.

Toredad raamatud on, tõesti. Kõik 5 on ilmunud Eesti Raamatu Põhjamaade romaani sarjas. Ilusad ja kõvade kaantega, annavad lugedes päris raamatu lugemise tunde. Norra keeles on juba ilmunud ka 6. (viimane) osa, aga seda pole veel eesti keelde keelde tõlgitud. Küllap varsti. 

Lõpetuseks minu lemmiklause "Elunautijatest": "Ma tahan, et mulle meeldiks see, mida ma argipäevadel teen, kuna neid päevi on kõige rohkem." 

Eksole.

esmaspäev, 25. mai 2020

Diana Evans "Ordinary people"*


Sisututvustuse järgi raamat kahest paarist, kes on (erinevatel või sarnastel põhjustel) jõudnud kooselus teelahkmele ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. Tegevus toimub 2008. aasta lõpust (kui Obama valiti presidendiks) 2009. aasta suveni (kui suri Michael Jackson). Tundub ilmne, et need sündmused on raamiks mustanahaliste peategelaste tõttu.

Mul oli selle raamatuga probleeme, kohe mitmeid. 

Kusagil kolmandiku pidi ära lugema, et asi kuidagi vedama saaks. Kaalusin poolelijätmist, aga siiski mingil hetkel tekkis sportlik huvi - kas siin üldse midagi toimuma hakkab?

Hakkas küll, raamatu teine pool oli enamasti huvitav. Sisu mõttes. Stiili osas polnud kogu raamat minu teetass. 350 leheküljest võinuks 100 olemata olla, sest palju oli põhisisuga nõrgalt seotud juttu. Palju ka kirjeldamist ja pikki loetelusid. Ilmselt pidid need lugeja silme ette pilte manama, aga minu jaoks olid pigem tüütud. 

Kohati üritas autor väga poeetiline olla. Maitse asi, kas meeldib. Ma eelistan enamasti, et otse välja öeldakse, mis toimus, mitte nagu kusagil "Lady Chatterley armukeses", et keegi sukeldus kellegi vahutavatesse lainetesse. 

Rääkides veel liinidest, kus polnud asju selgelt välja öeldud - raamatu lõpuosas tuli sisse kerge üleloomulikkuse ja vaimude teema. Jällegi ei saanud aru, miks see vajalik oli. Eriti, kui teda lõpuni lahti ei seletatud. 

Raamatu kaanel tsiteeritakse arvajaid, kes kasutavad teose kirjeldamiseks muuhulgas sõnu funny ja hilarious. Võib-olla saan võõrkeeles lugedes naljast halvemini aru, aga no ei olnud naljakas ühegi koha peal. Pigem oli masendav. Sedasorti masendav, kus saad aru, et sellise teema puhul peabki olema natuke masendav ja ilmselt läheb veel hullemaks, enne kui (võib-olla) paremaks läheb. 

Sisututvustus lubas nelja peategelast, tegelikult oli neid parimal juhul 2,5. Ja see 0,5 oli ka oluline ainult siis, kui seostus ülejäänud kahe looga. 

Aga need ülejäänud kaks, see tähendab üks neist kahest paarist, olid tegelastena (st inimestena) väga usutavad. Neile suisa elasin kaasa, kui asi lõpuks huvitavaks läks. Eriti meestegelane Michael oli selline, kelle tegevus oli mõistetav, sest tema mõtted olid arusaadavad. 

Lugesin mingeid arvustusi selle raamatu kohta. Mõned panid süüks, et liiga tavalised inimesed ja liiga tavalised probleemid. Ma ütleksin, et tavalised inimesed ja tavalised probleemid olid selle raamatu põhiline tugevus. Nii inimlikud tegelased et suisa masendav.

Teemade mõttes meenutas "Ordinary people" kunagi loetud raamatut "Modern lovers" (või "Moodsad armastajad"), autor Emma Straub. Oli selline mõnus mõttega jutukirjandus, märksa lihtsam lugeda kui "Ordinary people". Näe, RR-st saab selle praegu 5 euroga.

* "Ordinary people" tuleb John Legendi samanimelisest laulust. John Legend oli raamatus olulisem tegelane kui nn neljas peategelane, kes praktiliselt kunagi midagi ei teinud.

reede, 22. mai 2020

Muutuselaulud (muutuse laulud?)

Tundub, et toomingad lähevad sireliteks varsti. Muutuselaulud oleksid ehk päevakohased.

Kõigepealt on Nancy ja Sa muutsid kõik. See oli vist tema esimesi laule üldse? Mulle meeldib seda kuulata. Ja need tantsupoisid. Oh jah.


Siis, kui Sia polnud veel see Sia, kes ta praegu on, aga polnud enam ka see Sia, kes ta kunagi oli, ilmutas ta kusagil 2010. aasta kandis laulu You've changed. See on lõbus ja rütmikas. Ja positiivne - põhilause ütleb You've changed for the better


Joni Mitchell laulab sama nimega laulu - You've changed. Ilmselt on seda mitmed järgi laulnud, minule on kõige rohkem teada George Michaeli versioon plaadilt Songs from the last century. Siaga võrreldes on asi halvemaks läinud - You've changed, that sparkle in your eyes is gone.


Suhteliselt kurval toonil jätkab ka Westlife laulus Change the world: How can I change the world cause I sure can't change your mind. Aga see on ka klassikaline poistebändi laul, mida muud siit tulemas oligi. 


Eric Claptoni palas Change the world on jällegi kaunid kitarrikäigud ja nägemus, et unistada tuleb suurelt: it's only in my dreams that I can change the world, I would be the sunlight in your universe.


Keane'il on suisa kaks muutuselaulu. Maybe I can change on üsna vähetuntud, aga Everybody's changing vist nende kõige kuulsam laul. Tabelisse Minu top 10 laulud üldse saaks see laul vabalt sisse (klaver + asjaolu, et need sõnad sobivad väga paljudes elusituatsioonides). Ühtlasi olen mõelnud, et kui on olemas mingi kohanemisraskustega võitlevate inimeste ühendus, siis see võiks olla nende hümn (lipukirjaga Everybody's changing and I don't feel right või Everybody's changing and I don't feel the same). Teisalt, kas inimese elu polegi üks kohanemisraskus järgmise otsa? (Diip, ma tean.)


Kui eelmiste laulude peale ei viitsinud vajutada, siis selle peale ma väga soovitan vajutada. Erakordselt armas laul. Pulp laulab laulu Something changed
Nagu eelmisegi laulu puhul, kehtib siin põhimõte, et head asjad on lihtsad. Lugu räägib sellest, et kuna mina tegin midagi ja sina tegid midagi, siis meie mõlema elus muutus midagi. Kui mina oleksin teinud seda, mida tegin, aga sina oleksid teinud hoopis toda, siis võib-olla poleks olnud muutust või oleks olnud teistsugune muutus. Kas maailma valitseb juhuslikkusejumal?
Ma nii kujutan seda laulu ette mingi filmilõigu taustal, kus inimestel on toimunud positiivne muutus ja kõik on parajasti väga hästi.


Võimalik, et ma just panin selle laulu väga kõvasti mängima ja keerutasin mööda tuba ringi, mõeldes, et olen üks inimene sellest filmist. Mine tea.

pühapäev, 17. mai 2020

Kui 90ndad on sinu teema

Hakkasin peale mingi suvalise series to watch nimekirja sirvimist vaatama seriaali nimega My mad fat diary.

Mitte need päris põhilised põhjused, miks seda vaadata: 
  • Kui sa ei pane pahaks keskkoolisarju. Tegelased on siin minust julgelt poole nooremad. Seega on ka käsitletavad teemad vastavalt sellele, aga pole üldse halvasti käsitletud. 
  • Ühte vähestest täiskasvanud peategelast mängib professor Quirrell Harry Potterist. 
  • Siin mängib tänapäeval väga hinnatud seriaalinäitleja Jodie Comer (7 aastat nooremana kui praegu). 
  • Tegevus toimub aastal 1996 (ja 1998). Minu teema on see küll. Ühes osas oli näiteks selline dialoog: Have you got one of those mobile phones? - No, of course not, I'm not a millionaire. 

Põhiline põhjus, miks seda seriaali vaadata: 

Kuna tegevus toimub 1990ndatel kusagil Inglismaal, siis taustamuusika on kullast. 

Artistid, keda kuuleme 1.hooaja episoodis 1: Oasis, Manic Street Preachers, Bee Gees, The Verve, Eels, Chemical Brothers, Pulp, Beastie Boys, Kula Shaker, No Doubt, House of Pain, The Lemonheads, The London Suede, Toni Basil, Real Mccoy, Gina G, Ocean Colour Scene, Mark Morrison. 

Ma ei tea kõiki neid nimesid, aga näen väga palju sellist, mida ma tahan näha. 

Või siis kaugemalt, näiteks 3. hooaja 2. osa: Björk, The Cardigans, Massive Attack, The Communards, Culture Club, Cypress Hill, Dj Shadow, The Smiths, Oasis, Beck, Blur, Morrissey, Belle and Sebastian, The Verve

Ei ole olemata ka Spice Girls, Backstreet Boys ja Boyzone. Samas ei jäetud ka kahtlust, mida peategelane neist arvab. Noh, eks ta ise teab :=)

Ühesõnaga: tore (näe, oligi üks sõna). 

Tundub, et kõik 3 hooaega on Youtube'is ka täies pikkuses olemas. 

Tunnusmuusika: The Charlatans - One to another

Kui sellest veel väheks jääb, siis ka Derry Girls pakub väga hea 90ndate laksu.

Ray Bradbury "Võilillevein"


Jällegi saab alustada sellest, et see on nii lahe pealkiri. Ilus sõna, raamatu sisus suve sümboliks.

Ei pidanud väga kaugele lugema saamaks aru, et raamat räägib pigem meeleoludes ja emotsioonides kui konkreetsetes lugudes. Tegelasi on palju, ja need pole sugugi vähevärvikad, aga pole oluline, mis on kellegi konkreetne lugu. 

Oluline on see, et maailm, kus tegevus toimub, tõmbab lugeja kiiresti endasse. Läheb luuleliseks, aga nagu reaalselt oleks lugedes tundnud seda suvepäikest ja palavat ilma. Kui lugejal soojast suvest lugedes põsed punaseks lähevad, siis on vist autori poolt hea maailmaloomine. Keeleliselt ka kaunis oma poeetiliste kirjeldustega.

Tegevus toimub 1928. aasta suvel ühes Illinoisi osariigi väikelinnas. Peategelane (ma arvan) on 12-aastane Douglas, kes teeb raamatu alguses väga lihtsa aga tähtsa avastuse: ma olen elus! See ei jää tema viimaseks avastuseks sel teemal. Elukaar on raamatus üks põhiteemasid. 

Arvukad tegelased ei ütle oma vestlustes või monoloogides midagi täiest uut, aga suudavad seda öelda klišeena mõjumata. Muidugi arvan end teadvat, miks inimesel on vaja tööd teha või miks tal on vaja teatud rutiini, aga tore on seda vahepeal teistsuguste sõnadega üle lugeda kui ise ütleks.

Lühidalt: pigem läbielamis- kui läbilugemisraamat. Võiks olla veel kümme korda kuulsam.

Küsimused stiilis Mis värv sa oled? võivad üsna kummaliselt mõjuda, aga see raamat on täiesti kollane. Mitte ainult võilillekollane, vaid ka selline suveõhtu päikese heledam kollane. 

teisipäev, 12. mai 2020

Erlend Loe "Naïve. Super."


Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt.

Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks. 

Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav. 

90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke.

Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole varem nii mõelnud, aga mulle vist meeldib, kui kirjutaja liialt sõnu ei raiska. Alati pole vaja.

Lugesin seda raamatut esmakordselt 2007. aastal (siis eesti keeles). Tollal olin peategelasest vähe noorem, nüüd päris palju vanem. Meeldis mõlemal korral, aga huvitav on võrrelda, mis siis lugedes silma torkas ja mis nüüd.

Üks asi, mis tollal kindlasti oli minu lemmikteema (aga on vist ka nüüd), oli nimekirjade tegemine. Peategelane teeb raamatu jooksul mitmeid nimekirju, kohati üsna suvalistest (või?) asjadest. Praegu vaatan, et Nick Hornby "Elu edetabelid", mis ka nimekirjade tegemisega silma paistab, ilmus just aasta enne seda raamatut. Kokkusattumus?

Ma arvan, et "Naïve. Super." on üks minu lemmikumaid raamatupealkirju üldse. Nii tabavalt vastab raamatu sisule. Sest kui ma peaks lühidalt iseloomustama või kirjeldama seda raamatut, siis ütlekski lihtsalt naiiv, super.

pühapäev, 10. mai 2020

Maggie O'Farrell "My lover's lover"

On Lily, kahekümnedates Londoni tütarlaps, kes kohtub ühel üritusel Marcuse-nimelise meesterahvaga. Viimane pakub Lilyle elukohta oma korteris, milleks on tema enda poolt elamiseks kohandatud vana laohoone. Lilyle meeldib see mees, seetõttu ongi ta mõned päevad hiljem juba uude kohta sisse kolinud. Häda on ainult selles, et uues toas (ja kodus) hõljub selle endise elaniku vaim (otsusta ise, kas otseses või kaudses mõttes). 

Ausalt öelda üsna isuäratav sissejuhatus. Tegevus vanas laohoones ja hõljuv vaim lubavad natuke õuduka moodi lugu. Ja ongi natuke õudne, kui Lily Marcuse endist elukaaslast Sineadi suvalistel hetkedel korteris välja ilmumas näeb. Lisaks Marcusele, kes Lilyle Sineadi kohta mingeid selgitusi anda ei taha, elab korteris ka Marcuse sõber Aidan- salapärane kuju, kes tundub teadvat rohkem, kui välja tahab öelda.

Lily uurib asja ja pinge kruvib - mis värk selle Sineadiga siis ikkagi on? Miks ta seal korteris kummitab? Või on see üldse kummitus?

Ja siis, kui natuke üle poole raamatu on loetud, kukub pinge ära. Selline mulje jääb, nagu oleks hakatud raamatut otsast kirjutama nii, et polnud välja mõeldud, kuhu lõpuks jõuda tahetakse. Algul on lootustandev trillerõudukas, lõpuks arusaamatu armastuslugu. 

Maggie O'Farrell on see-eest hea jutustaja, keeleliselt, ütleme, sihuke arenenud. Karakterid on ka kohati hästi kirjutatud, välja arvatud Marcus, kelle puhul jääb arusaamatuks, mis see on, mille pärast nii Lily kui (minevikus) Sinead enam-vähem esimesest pilgust jalust nõrgad on. Teisalt, päriselus on ka selliseid tüüpe, ei? Või on kõik inimesed sellised? Lihtsalt kes saab aru, kes ei saa?

Stiili osas mulle meeldis üsna lambist eri tegelaste/tegevusaegade vahel hüppamine (tundub läbiv joon M. O'Farrelli raamatutes). See võib potentsiaalselt segadust tekitada, aga minu jaoks oli pigem huvitav. Ühtlasi harrastati seda, et eri tegelaste lood olid erinevas isikus ja ajas kirjutatud. Kellegi lugu oli kolmandas isikus ja olevikus, kellegi oma esimeses isikus ja minevikus ja nõnda.

Mul on kohe kahju sellest raamatust. Esimene ots oli nii paljutõotav ja siis bah, mitte midagi. Ilmselt suur idee on selles, et ükski inimene, kes on kusagil olnud, ei saa jäägitult kaduda, aga ei mängi välja noh.

Samalt autorilt ilmus sel aastal eesti keeles "Käsi, mis hoidis mu käest" ("The Hand that first held mine"), mida möödunud aastal inglise keeles lugesin. Viisakas raamat. Enne on ilmunud "Esme Lennoxi kadumine", ka kaunilt kirjutatud.


neljapäev, 9. aprill 2020

44 Scotland Street, kus midagi ei juhtu

Sattusin pooljuhuslikult raamatu "44 Scotland Street" peale. Enne oli ka see nimi silma jäänud, aga kuna autor Alexander McCall Smith seostus millegipärast krimikirjandusega, olin ta seni kõrvale heitnud. 

See pole üldse krimiraamat! On hoopis selline raamat, kus suuresti mitte midagi ei juhtu. Reeglina kõlab raamat, kus midagi ei juhtu, üldse mitte raamatusoovitusena, aga siin mulle kohe nii meeldib, et midagi ei juhtu. Istud nagu mõnusa teki sees ja jutt muudkui voolab. Vahepeal ajab muhelema ka, sest stiil on vaimukas nagu ka need asjad, mis juhtuvad (ball 6 külalisega - miks mitte!).

Raamat räägib ühes kortermajas elavatest inimestest ja lisaks mõnedest nendega seotud inimestest. Elanike hulgas on näiteks: 
  • tudengineiu, kes 44 Scotland Streetile kolides saab korterikaaslaseks tüübile, kes on
  • klassikaline eneseimetlejast ilueedi, kes arvab, et ta kõigile meeldib ja et kõik naised teda tahavad
  • andekas viieaastane poiss, kelle suurim soov on olla tavaline viieaastane poiss
  • andeka poisi ema, kes kolistab mööda andeka lapse vanema stereotüübi ämbreid
  • elutark 60+ proua, kes on pigem humoorikas kui kuri
Vaat ja siis nendega seotud tegelased. Linn on ka tegelane. Mulle meeldib, kui linn on tegelane. Hea, kui oled tuttav selle linnaga, kus tegevus toimub, aga saab ka lihtsalt nii, et Google Maps ette ja sealtkaudu reisida. Pole paha mõte ajal, kui pärisreisimine on pekkis.

Tegemist on esimese raamatuga praegu juba 13 raamatu pikkusest sarjast. Mis saaks olla parem neile, kes on pigem maratoonarid kui sprinterid. Karta on, et kusagil raamatu n juures vajub natuke ära, nagu tihti kipub juhtuma, aga kes teab. (2. raamatu keskpaigaks pole veel vajunud.)

Näe, 2 esimest osa on ka eesti keelde tõlgitud. 

kolmapäev, 18. märts 2020

Arvamus

Kohe mitte ei suuda ma ära harjuda sellega, et igasugune meedia armastab kasutada narkootikumidest (vähem ka alkoholist) rääkides sõna mõnuained. Kas oli tõesti nõnda vähe neid, kelle eesti keele õpetaja raius nagu rauda, et need pole mõnuained, need on meelemürgid? Kui ka ei raiunud, kas ise ei tule selle peale?

Miks peaks lootma, et keegi tahab mitte kasutada asja, mille nimi on mõnuaine? Kui on loota, et see tekitab mõnu, siis kes ei tahaks mõnu tunda? Kõik inimesed tahavad, nad on inimesed ju. 

Nõnda et meelemürgid on see sõna.  

Ma mõtlen ka ikkagi vahepeal, et mis vahet seal on, kuidas mingit asja nimetada, kui sisu on nagunii teada. On küll vahe, väga sisuline vahe.

Kui päevakajaliseks minna, siis stereotüübid on nagu väga visad viirused, mille väljaravimine just keelest on üks aeganõudvamaid osi koguprotsessist.