Truffe kirjanurk

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Ilmselt poleks seda raamatut kunagi lugenud, kui poleks ealdi otsinud raamatut šveitsi kirjanikult. Aga oli hea valik - lühiromaan, mis läks täitsa mõnusalt. Kiiresti läks ka. Lugesin 133 üsna väikses formaadis lehekülge ühe päevaga läbi.  "Hajusad maastikud" kõlab natuke nagu selline pealkiri, millega keegi tahab jube diip olla ja oma intelligentsust esitleda, aga raamat ei mõjunud üldse eneseimetlejast tüübi kirjutisena. Pigem oli täitsa sirgjooneline. Seetõttu meenutas Robert Seethaleri raamatut "Kogu elu" . Lihtsalt lühike kirjutis ühe inimese elust.  Huvitav, et juba teine sel aastal loetud raamat, kus tegevus toimub (osaliselt) Põhja-Norras, aga autor pole norralane.  Raamatu ametlik kirjeldus ütleb järgmist: Lakoonilises keeles kirjutatud tiheda õhustikuga lugu noorest naisest. Kathrine elab Põhja-Norra kalurikülas ega ole kunagi käinud lõuna pool polaarjoont ning tal on laps esimesest abielust. Tema hingemaastiku ongi kirjanik jäädvustanud momentülesvõttena....

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Eurovisioon 2026 oli suht jama. Ei olnud laule, mis eriti meeldinud oleks. Kardetavasti mõni selline on, mis sel nädalal veel kummitab. Kuigi kirjutamise hetkel ei kummita ükski. Mis siis meenub? 1. Taani - Søren Torpegaard Lund - Før Vi Går Hjem Meenub tema tagumikuhööritus ja see, et üldiselt polnud laulu vastu midagi. 2. Saksamaa - Sarah Engels - Fire Liiga tuttava kõlaga laul. Ja liiga lihtne. 3. Iisrael - Noam Bettan - Michelle Lauljal oli nahkkostüüm, laulu ei mäleta.  4. Belgia - ESSYLA - Dancing on the Ice Mingi valge kleit oli.  5. Albaania - Alis - Nân See oli vist see raudrüüs mees? 6. Kreeka - Akylas - Ferto Jooksis kogu aeg misiganes looma oranžis kostüümis. 7. Ukraina - LELÉKA - Ridnym Laulu sõnade hulgas oli vesi oluline. Valges pükstükis naine.  8. Austraalia - Delta Goodrem - Eclipse Kuigi see oli täitsa tavaline igav ballaad, sai see minu tabelis kõrge koha, sest kõigi nende ülejäänute hulgas paistis ta silma küll. Nagu...