Truffe kirjanurk

Hakkasin niisiis veebruaris olümpiamängude puhul taas üht olümpiabingot täitma. Mõtlesin, et täidan paar kuud. Ainult viis kuud läkski aega.  Algul oli selline tabel: Täidetud ruudud: Moemaailm Sest see on Itaaliaga (kus olümpia toimus) seonduv teema.  "Meie sajandi iluideaalid" - mitte kõige õnnestunum teos käsitles perioodi 1890ndatest 1990ndateni. Tuli Nagu olümpiatuli. Viola Ardone "Rongilapsed" - Ardere tähendab itaalia keeles põlema. Kuidagi tekkis arvamus, et nimi Ardone on ka sellest tüvest. Ilmselt ei ole. Nii et tegelikult see raamat seda ruutu täita ei saaks. Raamat ise oma kingametafooriga oli huvitav muidu. Pluss kogu tõestisündinud lugu rongilastest.  Alex Schulmani "Bränn alla mina brev"  (põleta kõik mu kirjad) lugesin ka sel poolaastal, see sobiks ka siia ruutu. Tegevus Itaalias Paolo Giordano "Algarvude üksildus"   - idee, et mõned inimesed on nagu algarvud, istus mulle täitsa hästi. Euroopa autor Sest Euroopa on üks olümpiar...

Oma suhteid Betti Alveriga kirjeldasin ühes varasemas postituses . Lühidalt: hindan tegelast kultuuriloos, aga luuletajana on ta minu jaoks raskestimõistetav. Mistõttu tundus intrigeeriv lugeda Alveri romaani. Noh et hea küll, luuletustest ei saa aru, aga kas romaanist saan? Kirjeldus raamatu kaanelt: „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. Minu jaoks märkimisväärseim oli ilmselt raamatu stiil, mis iseloomustas hästi seda, milline oli peategelane: lendlev ja liikuv. See tegi keskendumise raskemaks, sest... noh, asi lendas ja liikus kogu aeg. Nagu Alveri luulegi puhul, ...

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Ilmselt poleks seda raamatut kunagi lugenud, kui poleks ealdi otsinud raamatut šveitsi kirjanikult. Aga oli hea valik - lühiromaan, mis läks täitsa mõnusalt. Kiiresti läks ka. Lugesin 133 üsna väikses formaadis lehekülge ühe päevaga läbi.  "Hajusad maastikud" kõlab natuke nagu selline pealkiri, millega keegi tahab jube diip olla ja oma intelligentsust esitleda, aga raamat ei mõjunud üldse eneseimetlejast tüübi kirjutisena. Pigem oli täitsa sirgjooneline. Seetõttu meenutas Robert Seethaleri raamatut "Kogu elu" . Lihtsalt lühike kirjutis ühe inimese elust.  Huvitav, et juba teine sel aastal loetud raamat, kus tegevus toimub (osaliselt) Põhja-Norras, aga autor pole norralane.  Raamatu ametlik kirjeldus ütleb järgmist: Lakoonilises keeles kirjutatud tiheda õhustikuga lugu noorest naisest. Kathrine elab Põhja-Norra kalurikülas ega ole kunagi käinud lõuna pool polaarjoont ning tal on laps esimesest abielust. Tema hingemaastiku ongi kirjanik jäädvustanud momentülesvõttena....