David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...