Truffe kirjanurk

Seda raamatut esmakordselt nähes lükkasin ta kõrvale, sest kaanepilt tundus nagu väga mööda. Siis lugesin sama sarja teist osa "Suhtebilanss" ja hakkas esimene raamat ka huvitama. Nooh. Esimest sadat lehekülge lugesin oma kuu aega. Vahepeal lugesin neli teist raamatut läbi ja seejärel paari päevaga "Pesupäeva" ülejäänud kakssada lehekülge. Peategelane on kusagil 30-aastane Inka, kes hiljuti naasnud Austraaliast, kuhu nad õega tööd ja seiklust otsima läksid. Õde jäi Austraaliasse ja see, mida tema tema teeb, on ka raamatus pisut teemaks. Inka avab kodulinnas Harvelas pesumaja. Pesumaja on natuke 50ndate stiilis, sest Inka ise on ka. Noh, tema riided õigupoolest. Sellise riietumisstiili idee sai ta kunagi tädilt, kes ütles, et Inka pole piisavalt piitsavars pidevalt vahetuvate moeröögatustega kaasa minemiseks, parem midagi püsivalt endalikku leida. Nagu juba vihjeid tegin, siis raamat algusest kohe käima ei läinud. Vist oli asi selles, et ei saanud aru, mis põhiprobl...

Peamiselt äratas see raamat mu tähelepanu, sest ühte "Minu Šotimaad" olen kunagi juba lugenud. Too, kuigi väga kena raamat, polnud päris see, mis mind huvitanuks - kirjeldas peamiselt ühe inimese matkateekondi (mis, tõesti, asusid Šotimaal). See raamat siin algas aga sellega, kuidas inimene kolis Eestist Šotimaale, Aberdeeni täpsemalt.  Kolimine toimus 2019. aastal, aga raamat pole selline, et hakkab tollest aastast tulema ja jõuab 2026. aastasse välja. Autor kategoriseeris arusaadavalt teisiti kui ajast lähtudes ja eesmärk polnud lineraarset elulugu kirjutada. Ka tegelastega (kes polnud autor ise või tema poeg) ümberkäimine oli üsna niuke vaba - mainiti nimesid, aga mul küll meelde ei jäänud, kes nad olid või kust kirjutaja neid tundis, ja arvan, et polnudki oluline teada. Jutus mainiti mitmeid Šotimaa kohti, mis sinna reisijale võiksid huvi pakkuda. Või siis niisama guugeldajale ilusate piltide vaatamiseks. Ja vähemalt mulle tundus, et suur osa mainituist polnud niukesed i...

Norra Latin on kool, Stockholmi kesklinnas asuva imposantse hoonega õppeasutus, mis on tuntud oma teatrisuuna poolest. Seal on aastakümnete jooksul käinud hulk hilisemaid kuulsaid näitlejaid ja nüüd (2016 või 2017) asuvad seal teiste hulgas õppima Tamar ja Clea. Mõlemad on umbes 16-aastased tüdrukud, Tamar tuleb Östersundist ütleme et tavalise perekonna ja sõprade hulgast, Clea on stockholmlane ja kuulsa näitlejanna tütar.  Algul on nagu tavaline lugu, kus Tamarile uues koolis tundub, et kõik on juba omavahel tuttavad ja raske on kellegagi sõbruneda, aga siis lisandub asjaolu, et mingi peamiselt kehatu hääl hakkab temaga rääkima, vahel ilmutab end siiski ka kehaliselt, vahel võtab Tamari keha üle. Kuna õpilaste hulgas elab legend 1940ndatel koolis õppinud Erling Jensenist ja tema kadumisest, siis Tamar arutleb, kas häältekuulmine ja Erlingi lugu võiksid seotud olla ja hakkab asja uurima.  See on päris paks raamat (578 lehekülge), mistõttu autor jõuab mitmeid teemasid arendada....

Kohe panin selle endale nimekirja, kui nägin, et Lily Kingil uus raamat tuleb. Sest sellest ühest tema raamatust, mida varem lugenud olen, on väga positiivsed mälestused.  "Heart the lover" tegevus algab naissoost peategelase ülikooliaastail, kui ta kohtub ühes loengus Sami-nimelise noormehega ja tolle korterikaaslase Yashiga. Kõik kolm õpivad kirjandust. Tegevus toimub kusagil 1980ndate lõpupoole (ainus selge vihje tegevusajale on vestlus, kus arutletakse NLiidu kokkukukkumise võimaluse üle). Teemaks on muidugi suhted. Teine osa raamatust toimub esimesest 20+ aastat hiljem ja tegelased on siis muidugi teistsugustes rollides ja olukordades.  Minu jaoks VÄGA haarav raamat. Tõmbas esimesest leheküljest lugema ja järgmisel päeval sain juba läbi. Oleks varem ka saanud, kui oleks kogu aeg lugenud. Tempo on ka kogu raamatu ulatuses kiire. Ei heieta, pigem ütleb üsna väikese sõnade arvuga palju. Muuhulgas oskab väga ilusasti kirjeldada seda olukorda, kui ühele inimesele meeldib tein...

Lugesin seda teist korda. Esmakordne lugemine oli 2019. aasta suvel. Tollal tundus ilmselt raamatu teema nii huvitav, et põhitähelepanu läkski otsestele sündmustele ja vähem sellele, milline raamat üldiselt oli.  Peategelased: Marianne ja Connell (algul õpilased, siis üliõpilased) Tegevusaeg: 2011-2015 (kuigi see nagu ülioluline pole) Tegevuskoht: Iirimaa (väljamõeldud väikelinn Carricklea ja päris Dublin) Teema on see, kuidas Marianne ja Connell üksteise elusid mõjutavad. Kui suurt rolli mängib see, kes on sinu kõrval ja läheduses murrangulistel aastatel (mingi 16-20+ on enamasti murranguline, nii peas toimuva kui ümbritseva mõttes). Need võivad päris palju olla inimesed, keda sa tegelikult pole ise enda lähedusse valinud, vaid kes lihtsalt juhtuvad seal olema (näiteks klassikaaslasi reeglina ju ei vali). Ja siis on inimesi, kelle läheduses tahaks olla sellepärast, et see nagu... sobib lihtsalt. Ühtlasi näeme, kuidas keskkond võib inimeste rolle ja olemist muuta.  Esmakordsel...

Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde" , mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas.  Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga.  Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta s...