Otse põhisisu juurde

Postitused

Viimatine

Elena Ferrante "Kadunud tütar"

48-aastane itaallannast õppejõud Leda läheb üle aegade üksinda puhkusele, mere äärde. Tema kaks last (20ndates eluaastates tütred) on just kolinud Kanadasse, kus nende isa elab. Leda hängib siis rannas ja vaatab inimesi ja puutub kokku ühe perekonnaga, kuhu kuulub muuhulgas naine väikese lapsega. Oleviku vahele saame meenutusi minevikust - mis siis toimus, kui Leda enda lapsed väikesed olid. Sisu See on hea sisu ma arvan. Ühest küljest ajatu, teisest küljest selline, et eelmisel sajandil poleks eriti saanud sellist raamatut kirjutada. (Loe: polnud sünnis välja öelda, et emadel on ka teisi tundeid kui piiritu armastus) Stiil Niuke natuke mõruvõitu ja otsekohene. Ei ürita tekitada peategelase vastu kaastunnet. Mulle täitsa meeldis. Ja allegooria kasutamine. Käbi, mis pole lihtsalt käbi, nukk, mis pole niisama nukk jm. Emotsioonid Just selline raamat, mis teoorias meeldib rohkem kui tegelikkuses emotsioone tekitab. Sain peategelasest aru, aga samas ei tundnud talle väga kaasa ega elanud k
Hiljutised postitused

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun"

1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid. Sisu Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt.  Stiil Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to

Lars Mytting "The bell in the lake"

  Butangeni küla Norras (kusagil Lillehammeri piirkonnas) 1880. aastail. Küla vana puukirik on väike ja talviti väga külm. Noor kirikuõpetaja võtab südameasjaks uue kiriku ehitamise ja Saksamaalt tuleb kohale noor arhitekt vana kirikut üles joonistama, et see peale Norras lahti võtmist Saksamaal uuesti üles ehitada. Muidugi on mängus ka naine - noor Astrid, kelle suguvõsa on ammusel ajal annetanud kirikule kaks kella. Need pole külarahva arvates sugugi tavalised kellad. Neil on iseloomu. Sisu Säärane sisu on minu teetass. Minu jaoks oli idee ka originaalne. Kirjanik Maja Lunde ütles raamatu kaanel tabavalt: " Love, suspense, nature and superstition are woven together in this powerful novel ."  Stiil Tempo on aeglane ja kirjeldamist kaunis palju. Kui see ei sobi, siis ilmselt on raske lugeda. Mulle enamasti sobis. Mõne koha peal jõudsin mõelda, et läheks nüüd juba tegevusega edasi.  Paar tsitaati ka (ja ärme unustame, et raamatu tegevus on 1880. aastail). She lacked the one qu

Eurovisioon 2023 : kommentaarid

Pärisbändidel ei lähe Eurovisioonil kuigi tihti hästi, aga nad on minu lemmikud. (Pärisbändi all pean silmas, et laval ongi laulja ja kitarrist ja bassimees ja trummar ja võib-olla ka klahvpillimängija.) Sel aastal ka andsin šõu eest kõrgeimad punktid Sloveeniale ja Austraaliale, sest ma tahaks olla seal peol, kus nad esinevad. Nad rõõmustavad mind. (Meenub, et Rufus ja Brainstorm ja Måneskin olid ka pärisbändid. Kahel neist isegi läks täitsa hästi.) Graham Nortoni kommentaar Moldova laulu kohta: "If there isn't a human sacrifice by the end of this I'll be very disappointed." Tabav. Need laulud, kus kedagi/midagi välja kutsutakse või muidu lõkke ümber loits lahti lüüakse, on enamasti minu lemmikud, sest nad pöörduvad selle poole, mis Eurovisiooni idee võiks olla.  Mis Moldovasse puutub, siis nemad on mind tihti rõõmustanud. Ei ole laulud, mida aastaid hiljem meenutaks, aga konkreetses ajas ja hetkes on need vahvad rahvalaulu moodi simmanilood kõige lahedamad. Nägin k

Eurovisioon 2023 : punktid

Panen oma punktitabeli siia. Kasutasin samu hindamiskriteeriume mida Eesti Laulul. Kategoorias "laul" püüdsin silmas pidada, kui hästi laul ära lauldi,, aga ega see lihtne pole enam aru saada, mida laulja päriselt laulab ja millised on nö taustahääled. Välimuse juures ikka jätkuvalt ei hinda kellegi otsest väljanägemist, pigem kostüümi.