21. sajandi Lõuna-Koreas elav noormees (jõuab raamatu jooksul nii kahe- kui kolmekümnendates olla) otsib tähendust, ütleme et kõigele. Ehk raamatu pealkirjas on vihje, kuidas seda leida võiks. Sisu Teema, mis young adult žanris pole kuidagi originaalne. Teisalt, kui see on teema, mis päriselu noorte täiskasvanute jaoks aktuaalne on, siis ei pane pahaks sellest kirjutamist ja võtan ja loen läbi ka veel. Stiil Teksti loetavuse mõttes lobe värk, mõnusalt lihtsalt kirjutab ka. Algul ei meeldinud, kui aru sain, et neli suuremat tükki, millest jutustus koosneb, pole esitatud kronoloogilises järjestuses. Raskendas arusaamist. Hiljem hakkas idee täitsa meeldima. Ilmselgelt loed mingite sündmuste kohta teise tundega, kui tead ette, mis hiljem juhtus. Mõned laused ja väljendid olid päris head. Maailm oli nii väike, et kuulsid vaid iseenda hingetõmbeid vms. Diip. Emotsioonid! Jutustaja polnud üldse dramaatiline, aga mind kottis küll. Natuke jäi kummitama ka peale lugemise lõpetamist. Tegelas
Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis. Sisu Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin. Stiil Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat