Truffe kirjanurk

Neljas osa sarjast. Päris alguses on Krisse ja Tommi veel Horvaatias, kuhu nad eelmise osa lõpus läksid, aga suht kohe tulevad Pühajõele tagasi. Krissel kohvikut esialgu pole, sest Kasekese ruumid on ühele (veits räpasele) pitsakohale üürile antud. Aga tuleb üks teine teema, millega ta enam-vähem kogu raamatu jooksul tegeleb. Ja vist pole väga üllatuslik ega spoiler, et lõpuks saab oma kohvikuruumid tagasi ka. Tegelased olid vist suuresti need kes eelmistestki raamatutes, olulisi lisandusi polnud. Üks lühiajaline kõrvaltegelane tundus küll natuke liiga juhuslik, peab ütlema. Juhuslikkusega seoses oli üks teema ka selline, mis jäeti justkui natuke ripakile, nii et tekkis küsimus, miks teemat üldse vaja oli. Või tuleb see järgmises osas tagasi? Ei usu.  Lõpuotsas tekkis mõne koha peal küsimus, kas läheb veits läilaks. Lihtsalt kohati niuke "Kodus ja võõrsil" teema, et niipea kui jälle mingi suvaline tüüp välja ilmub, kes tööd otsib, on surfiklubis või söögikohas juhtumisi midag...

Mõni aeg tagasi tegin Pariisi olümpiamängude puhul olümpiabingot . Osutus päris edukaks. Kuivõrd olümpiamängud on parajasti taas varnast võtta, mõtlesin uuesti teha. Seekord on Itaaliaga seotud teemasid, spordiga üldiselt ja talispordialadega seotud teemasid, olümpiarõngad on kohal. Äkki on huvitav. Veebruaris-märtsis kavatsen täita seda. Või nii kaua, kui viitsin.

Jutukogus on kolm juttu: "Kreutzeri sonaat", "Saatan" ja "Ivan Iljitši surm".  Algul oli plaanis ainult "Ivan Iljitši surma" lugeda, aga kuna too osutus meeldivaks, võtsin teised kaks ka ette. Millest klassikud ikka kirjutavad - armastusest ja surmast. Täitsa tõsiselt. Esimesed kaks lugu on armastusest ja viimane surmast. Armastuse puhul seejuures tulevad vaatluse alla ka armukadedus ja armastuse puudumine. Või siis üldisemalt see, mis armastus on ja mis pole.  "Kreutzeri sonaati" (kusagil 130 aastat tagasi kirjutatud lugu) on täitsa huvitav tänapäeva kontekstis lugeda. Tundub, et palju on muutunud ja palju pole muutunud. "Saatan" küsib, kas keha valitseb inimest või kas ta peaks valitsema. "Ivan Iljitši surm" jällegi on väga sirgjooneline värk. Nagu pealkiri ütleb, on juttu Ivan Iljitši suremisest. Ja see pole muidugi Hollywoodi sädeleva tolmuga üle puistatud lugu, kus surija aina kaunisõnalist vilusoohviat pritsib....

Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära. See on avalause. Raamatu jooksul selgitab kirjanik ja ajakirjanik Rosa Montero, mis tema ametikaaslaste peades korrast ära on või tundub olevat.  Montero viitab sellele, et kunstnikud (eriti sõnakunstnikud) tunduvad tihemini olevat neurodivergentsed (aju on ebatüüpiline), mistõttu ka nende maailmatajumine on erinev. Lisaks on neil kirjutaja sõnul enam vaimse tervise probleeme. Probleemid võivad tuleneda ka mingist lapsepõlves toimunud sündmusest, tihti traumast. Ja probleemidest tegelikult sünnibki kirjaniku loomesund.  Ei oska säärase teooriaga nõustuda ega mitte nõustuda. Huvitav lugeda igal juhul.  Minu jaoks tundusid mitmed mõtted, tunded, probleemid, mida kirjeldati, tuttavad. Ses mõttes, et need võiksid tunduda paljudele inimestele tuttavad. Ei tundunud niii erilised asjad. Samas ega ma tea, kas mingid asjad, mis mulle tunduvad suht tavalised, on päriselt nii tavalised. Ei tunne ju kõiki inimesi. Aga oli üllata...

Lugu toimub 17. sajandi 1. poole Põhja-Norras, kus tormi tagajärjel ühes külas kõik mehed hukka saavad. Naised teevad seda, mis ellujäämiseks vajalik - käivad ise kalal näiteks. Varsti saabub külla kõhedust tekitav kuju Absalom Cornet, kelle südameasi on nõiduse ja nõidadega võitlemine. Temaga koos tuleb Corneti värskelt Bergenist võetud naine Ursa, kelle vaated mehe omadega kokku ei lange.  Cornet asub tegutsema - kui kusagilt on tarvis nõidust (süüd) leida, siis muidugi leitakse ka. Mõnevõrra on süüdistuste sihtmärgiks saamide tegevus, teisalt lihtsalt külanaised, kes millegi (tubliduse näiteks) poolest silma paistavad või erinevad. Nõnda et võib arutleda, kas Corneti tegutsemine tõesti toimub religioonist kantuna või on sel muud tagamaad. Panin raamatu tegevuskoha Vardø kaardi peale ka välja: Kui on kohti, mis tunduvad maailma otsas asuvat, siis see võiks olla üks neist. Lugu on muidugi pärisajaloost inspiratsiooni saanud. Vist ei tule üllatusena, et nõiaprotsesse on mõnisada aa...

  Kunagi tellisin endale meili peale Penguini kirjastuse uudiskirja. Tundus, et on isegi niuke asjalik. Ja ühes uudiskirjas vist nägingi selle raamatu kaanepilti. Kuna aastaaeg sobis kaanepildi ja pealkirjaga, tundus, et võiks lugeda seda. Praegu vaatan, et see from best-selling author lasteraamatu kaanel mulle küll ei meeldi. Täiskasvanute raamatu kaanel ka ei meeldiks, aga siin kohe eriti ei meeldi. Eelmise aasta alguses lugesin ka ühte lasteraamatut , mis umbes samale vanuserühmale (6-8) mõeldud oli. See on juhuslik muidugi, aga tõtt-öelda mul ülipalju selle praeguse raamatu kohta öelda pole, nii et niisama veeretan siin lõnga. Vanasti (nii 20 ja natuke vähem aastat tagasi) oli kogu see blogi selline - muudkui veeretasin ja hea kui ise pärast aru sain. Sellest blogist rääkides - ta sai just 20-aastaseks. Umbes üleeile. Raamatu peategelane Cassie on väike tüdruk, kes elab perega Londonis. Ükskord kohtub ta kodu lähedal rebasekutsikaga. Kuna tolle sabaots on valge, mõtleb Cassie,...