Truffe kirjanurk

Peategelane Giovanna elab 1990ndate Napolis. Raamatu algul on ta 12-aastane, lõpus oli vist 16. Giovanna vanemad on õpetajad. Ühe isa öeldud lause tõttu hakkab Giovanna huvi tundma isa õe Vittoria vastu, kes elab Napoli vaeses linnaosas. Isa ise Vittoriaga juba ammu ei suhtle, aga on siiski nõus laskma tütrel temaga kohtuda.  Tädi Vittoria on markantne kuju, keda pole päris lihtne positiivseks või negatiivseks tegelaseks liigitada. Igal juhul on ta inimene, kelle eest vanemad Giovannat pigem hoiatavad.  Tädi kaudu kohtub Giovanna veel mitme samas naabruskonnas elava inimesega. Giovanna tavaelus tuleb peagi teemaks ka vanemate salaelu ja lahkuminek. Raamat ongi teismelise tüdruku nägemus kõigest sellest, mis tema elus ja ümber toimub. Mingid iga arvestades loogilised asjad, mis huvitavad, mingid detailid, millesse ta ehk kinni jääb, mingid asjad teiste eludes, mille kohta piisavalt infot pole, mistõttu kujunevad arvamused selle info põhjal, mis on. Milline on täiskasvanute elu ...

Ilusa pealkirjaga raamat. Kaanepilt meenutab natuke kunagist Kunstiakadeemia reklaamikampaaniat, kus pandi tänaval suvalise koha peale üksik uks üles ja kutsuti sisse astuma. Leidlik. Raamatus on ka üks kool, Eleanor West’s Home for Wayward Children, kuhu võetakse õppima teistsuguste kriteeriumide alusel kui tavakooli. Sealsed lapsed on kõik külastanud mingit teist maailma. Kõigil on see teine maailm erinev - kes tantsis luukeredega, kes kõndis vikerkaartel. Olles mingil põhjusel nö tavamaailma tagasi sattunud, on nende kõigi suurim soov leida uuesti portaal teise maailma, sest seal tundsid nad end nagu kodus. Eleanor Westi koolis õpetatakse lapsi muuhulgas elama ka mõttega, et nad tollesse kodusesse maailma võib-olla enam kunagi naasta ei saa.  Polnud üldse selline raamat, mida tavapäraselt loen. Algul tikkus pähe minu jaoks stereotüüpne mõte, et tegemist on taaskord looga, mille tegelased on meelega iseäralikud/omapärased/kiiksuga tehtud, et nad (ja selle kaudu kogu raamat) ...

Fredrik Backman on ilmselt praeguse aja menukaim rootsi kirjanik. Lausa nii menukas, et see raamat ilmus inglise keeles enne rootsikeelsena ilmumist. Sattusin mingil hetkel Backmani sotsiaalmeediapostituse peale, kus ta (ilmselt rootslaste?) selleteemalisele pahameelele vastas. Ütles, et mõtlevat ja kirjutavat ikka veel rootsi keeles. Aga ilmselt teadagi mis teeb omad korrektuurid raamatute ilmutamise osas. Raamatu põhitegelasi on teismeline lastekodulaps Louisa, kelle kallemaid varandusi elus on postkaart ühest kuulsast maalist. Tal on pildil kujutatust oma nägemus, mis ei kattu üldise arvamusega. Juhuse tahtel kohtub Louisa maali autoriga ja see muudab tema elu igaveseks. Suure osa raamatust moodustabki selle maali lugu - kunstniku teismeiga koos kolme sõbraga ning kuud, mis eelnesid maali valmimisele. Olen nüüdseks selle raamatu kohta palju arvustusi lugenud. Need on enamasti suisa nõretavad. See on maailma parim raamat, öeldakse. Milline südamlik lugu, millised tegelased, raamatu l...

Umbes 20 noore(mapoolse) kultuuriinimese mingit sorti päevikud, mis mingil hetkel ajakirjas Värske Rõhk ilmunud.  Igasuguse sisuga päevikud oli: keeletoimetaja päevik, Aquino Thomase eesti keelde tõlkijate päevik, raamatupoepidajate päevik, pärimuse kogumise päevik, valupäevik, teises riigis elamise päevik, kohvikupäevik, õnnelik olemise päevik jt. Seda tüüpi kirjutisi, kus keegi istub kivil, vaatab kuud ja ajab diipi juttu, oli ka. Peamiselt oli see kõik huvitav päeviku kui žanri mõttes. Päeviku pidamisega seonduvaid asjaolusid võib mitmesuguseid olla, aga üldiselt ju päevik peaks olema isiklik asi. Aga kui tead juba kirjutama hakates, et see avaldatakse? Kohe ju kõik muutub. Kasvõi alateadlikult läheb tähelepanu sellele, et asi mingi terviku moodustaks, et tulevane lugeja üldse aru saaks, mis teema käib. Ja siis muidugi see, millisena oma elu või mõtteid esitleda, kas teha seda esimeste pähetulevate sõnadega või valida neid hoolikalt.  Siit tekib mul küsimus - kas see raamat...

Seekord olin isegi juppe lauludest enne finaalkontserti kuulnud, sest juhtusin mingit finalistide väljakuulutamise saadet nägema. Tollest ajast, peab ütlema, ühtki lemmikut polnud. Kas meeldivaidki laule oli. Kuulasin-vaatasin nüüd siis korra veel.  1. Clicherik & Mäx "Jolly Roger" See tümm muidugi teeb ajule haiget. (90ndate tümm nagu polnud nii agressiivne?) Kostüümid on ju lahedad ja ilmselt on siin ka idee, aga minu jaoks nagu mõjub natuke infantiilsena. Nende sihtrühm ilmselt pole ka minuvanused inimesed. Kas suudaksin praegu mingit juppi laulust ümiseda? - Ei. 2. Robert Linna "Metsik roos" See ülikond on bravissimo . Jah, rahulik on kindlasti parem kui tümm. Sõnades on ka side seriaaliga "Metsik roos". Tema lavaline tegevus võib-olla pole mu suurim lemmik. Nagu ei mängi päriselt välja. Aga raadiost võiks kuulata küll seda. Kas suudaksin praegu mingit juppi laulust ümiseda? - Ei. 3. Grete Paia "Taevas jäi üles" Jälle meeldiks vist rohkem...

Neljas osa sarjast. Päris alguses on Krisse ja Tommi veel Horvaatias, kuhu nad eelmise osa lõpus läksid, aga suht kohe tulevad Pühajõele tagasi. Krissel kohvikut esialgu pole, sest Kasekese ruumid on ühele (veits räpasele) pitsakohale üürile antud. Aga tuleb üks teine teema, millega ta enam-vähem kogu raamatu jooksul tegeleb. Ja vist pole väga üllatuslik ega spoiler, et lõpuks saab oma kohvikuruumid tagasi ka. Tegelased olid vist suuresti need kes eelmistestki raamatutes, olulisi lisandusi polnud. Üks lühiajaline kõrvaltegelane tundus küll natuke liiga juhuslik, peab ütlema. Juhuslikkusega seoses oli üks teema ka selline, mis jäeti justkui natuke ripakile, nii et tekkis küsimus, miks teemat üldse vaja oli. Või tuleb see järgmises osas tagasi? Ei usu.  Lõpuotsas tekkis mõne koha peal küsimus, kas läheb veits läilaks. Lihtsalt kohati niuke "Kodus ja võõrsil" teema, et niipea kui jälle mingi suvaline tüüp välja ilmub, kes tööd otsib, on surfiklubis või söögikohas juhtumisi midag...