Vaatasin raamatusse korra sisse ja kohe hakkas tunduma, et on hästi jooksva tekstiga. Mulje oli õige - lugu läks ludinal. Ja mulle meeldis seda lugeda. Tegevus toimub 1880. aastate Kristianias (Oslos). Nimitegelane on tütarlaps, kes perekonna õhutusel paari pandud endast kusagil poole vanema mehega. (Vanused 19 ja 38 umbes.) Polnud tollal ebatavaline. Nagu polnud ebatavaline, et tütre nn hea partii oli kogu perekonna jaoks oluline küsimus, mistõttu kohusetundlikud peretütred vastupanuta abiellu astusid. Constance'il abielust mingit detailsemat ettekujutust pole (jälle tavaline asi), mehega ta ei sobi ja nõnda tema elu ka väga õnnelikuks ei kujune. Tulevad tülid ja abielurikkumine. Lisaks Constance'i abikaasale on pildil ka teisi mehi - selliseid, kes Constance'ile sümpaatsemad ja kellele ka Constance sümpaatne on. Leidub ka mitmesuguseid naisi: mõni lihtsalt ei oska muud kui teha nii, nagu mees tahab, mõni raiub, et alati tuleb teha nii, nagu on õige, mõni on elus õppinud,...
Minu jaoks atraktiivse pealkirjaga raamat. Kohe tekitas huvi, mis sisu võiks olla. Sisu on lihtsalt öeldes inimeste võrdlemine algarvudega. Et mõni inimene on sama üksi ja tunneb ennast teiste hulgas sama sobimatuna nagu algarv (mis jagub vaid iseenda ja ühega). Samas, nagu autor ühe koha peal välja toob, leidub ka väga suurte arvude hulgas, kus algarve üldiselt vähe on, nn algarvupaare ehk algarve, mis asuvad üksteisele väga lähedal (on enam-vähem sama suured arvud). Selle põhjal võiks ju loota, et algarv-inimene pole tingimata üksik? Võib-olla raamat vastab sellele küsimusele. Peategelased on Mattia ja Alice, kelle mõlema elu mõjutab lapsepõlvetrauma. Tegevus toimub nende lapse- ja noorukipõlves ja ka täiskasvanueas. Üksildus, kiusamine, keerulised peresuhted, toitumishäired, enesevigastamine. Jube rasked sõnad, samas raamat polnud tingimata masendav. Võib-olla sellepärast, et läks väga lobedalt edasi. Jah, nii vist oligi, et lugedes ei tundunud väga kurb, pigem järele mõeldes j...