Truffe kirjanurk

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Lugu sellest, kuidas Rein Kuresoo koos reisikaaslastega Aafrikas käis. Täpsemalt Botswanas, Sambias ja Ugandas. Ta kirjeldab sealset faunat, aga ka loodust ja olustikku  üldiselt. Lisaks hästi tuntud elevandile ja lõvile sai siit märksa obskuursemate tegelaste kohta ka lugeda. Nii palju oli liiginimesid, millest ma polnud kunagi kuulnud. Ja ka tuntud liikide puhul tuli sellist päevavalgele, mida üldse ei teadnud. Lisaks oli sissevaateid sellesse, kuidas poliitika keskkonda mõjutab. Enamasti ikka tuuakse keskkond poliitikale ohvriks, mitte nii, et poliitika aitaks keskkonda või midagi.  Mitmeid teemasid oli, mille peale ma polnud osanud üldse mõelda. Mis on vist loogiline, kui teemast suurt ei tea. Kes on Aafrika looduse hävitamisest kasu saajad? (Tuleb välja et isegi esoteerikasse uskujad, kuigi reaalset kasu nad sellest ei saa.) Kas rikas lääne turist on Aafrika looduskeskkonna vaenlane või sõber?  Raamatus oli meeldivalt palju pilte. Kui mingist loomast rääkima hak...

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Hakkasin mõtlema, kas sellel žanril, mida see raamat esindab, on mingi omaette nimetus. Žanr pole tegelikult õige sõna. Trope on see sõna vist. Igal juhul. Sellised raamatud, kus mingi seltskond võõraid inimesi kohtub (pealtnäha) suvalises kohas, misjärel nad muutuvad üksteisele tugigrupiks. Nick Hornby "Pikk tee alla" on minu jaoks vist tuntuim sedasorti raamat. Seal kohtuvad inimesed mingi Londoni kõrghoone katusel, kuhu kõik on tulnud plaaniga sealt alla hüpata. (Ei ole masendav raamat.) "Viienda platvormi rahvas" räägib Londoni piirkonnas pendelrongiga sõitjatest. Kui iga päev samadel kellaaegadel sõidad, siis muidugi hakkavad inimesed korduma ja meelde jääma. Põhimõtteliselt võiks tervitama hakata. Suhtluse käivitajaks saab see, kui üks mees rongis viinamarja kurku tõmbamise tagajärjel lämbuma hakkab. Lisaks lämbujale tulevad mängu abikutsuja; see, kes aidata oskab; see, keda aidataoskaja peab ilusaks tüdrukuks ja veel mitu inimest. Kõigil on mingi probleem: pa...