Truffe kirjanurk

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...

Vaatasin raamatusse korra sisse ja kohe hakkas tunduma, et on hästi jooksva tekstiga. Mulje oli õige - lugu läks ludinal. Ja mulle meeldis seda lugeda. Tegevus toimub 1880. aastate Kristianias (Oslos). Nimitegelane on tütarlaps, kes perekonna õhutusel paari pandud endast kusagil poole vanema mehega. (Vanused 19 ja 38 umbes.) Polnud tollal ebatavaline. Nagu polnud ebatavaline, et tütre nn hea partii oli kogu perekonna jaoks oluline küsimus, mistõttu kohusetundlikud peretütred vastupanuta abiellu astusid.  Constance'il abielust mingit detailsemat ettekujutust pole (jälle tavaline asi), mehega ta ei sobi ja nõnda tema elu ka väga õnnelikuks ei kujune. Tulevad tülid ja abielurikkumine. Lisaks Constance'i abikaasale on pildil ka teisi mehi - selliseid, kes Constance'ile sümpaatsemad ja kellele ka Constance sümpaatne on. Leidub ka mitmesuguseid naisi: mõni lihtsalt ei oska muud kui teha nii, nagu mees tahab, mõni raiub, et alati tuleb teha nii, nagu on õige, mõni on elus õppinud,...

Minu jaoks atraktiivse pealkirjaga raamat. Kohe tekitas huvi, mis sisu võiks olla.  Sisu on lihtsalt öeldes inimeste võrdlemine algarvudega. Et mõni inimene on sama üksi ja tunneb ennast teiste hulgas sama sobimatuna nagu algarv (mis jagub vaid iseenda ja ühega). Samas, nagu autor ühe koha peal välja toob, leidub ka väga suurte arvude hulgas, kus algarve üldiselt vähe on, nn algarvupaare ehk algarve, mis asuvad üksteisele väga lähedal (on enam-vähem sama suured arvud). Selle põhjal võiks ju loota, et algarv-inimene pole tingimata üksik? Võib-olla raamat vastab sellele küsimusele. Peategelased on Mattia ja Alice, kelle mõlema elu mõjutab lapsepõlvetrauma. Tegevus toimub nende lapse- ja noorukipõlves ja ka täiskasvanueas. Üksildus, kiusamine, keerulised peresuhted, toitumishäired, enesevigastamine. Jube rasked sõnad, samas raamat polnud tingimata masendav. Võib-olla sellepärast, et läks väga lobedalt edasi. Jah, nii vist oligi, et lugedes ei tundunud väga kurb, pigem järele mõeldes j...

"Howards end" on ju ammu tuttav nimi. Tekib kohe klassikaline kõla, kui raamatu pealkirjaks on mingi maja/valduse nimi.  Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal ja on seotud kahe perekonnaga. Margaret ja Helen Schlegel on täiskasvanud õed, kellel on vend Tibby ja tädi Juley.  Wilcoxide pere moodustavad ema Ruth, isa Henry ja nende täiskasvanud lapsed. Ühel hetkel tuleb mängu ka kõigist eelmistest majanduslikult kehvemal järjel olev noormees Leonard Bast.  Üldjoontes oli selline raamat nagu ootasin. Pakkus väljakutset 21. sajandi lugejale ja mitte seetõttu, et oli pigem aeglase tempoga, vaid seetõttu, et kohati ei saanud päris aru. Oli mitu kohta, kus lugesin lõigu läbi, sain kõigist sõnadest aru, aga ei mõistnud, mida sellega kokku mõeldakse. Raamatu teises pooles jäi seda tunnet küll vähemaks. Võib-olla oli sisseelamisprobleem? Vist siiski mitte. Aga üldiselt selline raamat, mida ma inglise keeles vist ei loeks. Nagu mõnel varasemalgi korral ajaloolist romaani luge...