Truffe kirjanurk

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...

Leidsin mingi vana Eurovisiooniväljakutse avaldamata postituste hulgast. Täidan ta siis Eurovisiooninädala puhul jupikaupa ära. 1- A song from your favourite contest  Loomulikult on minu lemmikvõistlus see, mis Eestis toimus. Põnev ju! Tol aastal ja ajal meeldis mulle näiteks Malta laul "7th wonder" 2 - Your least favourite winning entry 2018. aasta võidulugu  "Toy" Netta esituses tuleb esimesena meelde. Tänapäeva agressiivne popmuusika. 3 - Your favourite winning entry  Ilmselt ikkagi  "Waterloo" . Sest seda kuuldes ei tule enam alati meelde, et see laul kunagi Eurovisioonil oli. On tõusnud kõrgemale, ütleme nii. 4 - Your favourite entry by a female soloist Ilmselt raskeim küsimus   nende 30 hulgas, mis siin kokku on. Vääriks eraldi postitust. Loreeni "Euphoria" on kõva laul, siis Rootsist oli veel Cornelia Jakobsi "Hold me closer", Norrast Margaret Bergeri "I feed you my love", Blanche ja "City lights" Belgiast. A...

Tellisin selle raamatu kümmekond aastat tagasi Raamatuvahetusest. Nüüd jäi riiulis silm peale ja mõtlesin, et polegi lugenud ju. Ausalt öeldes oli siin teksti rohkem kui arvasin. Pigem oli meeles, et on niuke kohvilauaraamat, kus pildid kõvasti domineerivad. Kohvilauaraamat ta muidugi ongi - suures formaadis ja paljude värviliste piltidega - aga ausalt öelda võinuks veel vähem teksti ja rohkem pilte olla. Sisu kulges kümnendite kaupa: 1890ndad, 1900ndad jne kuni 1990ndateni välja. Ja mida kümnend edasi, seda rohkem hakkas tekst mind häirima. Oli niuke hüplik ja ülejooksev, eri peatükkides ennast kordav. Tahtis kirjeldada nii paljut, et lõpuks ei kirjeldanud õieti midagi. 1990ndate juures oli üldse juba nagu kriitilise ja hinnanguid andva ajakirjaniku jutt, mitte ülevaade dekaadist. Ilmselt muutus erapooletus raskeks, kui ajalist distantsi kirjeldatavaga enam polnud (raamat ilmus 1998, eesti keeles 2000).  1990ndate peatükis näiteks oli selline lause: Uus on see, et tüdrukud, kes lu...

Raamatu lugemise ajal näitas kevad oma tõelist palet: too päev, kui lugema hakkasin, oli alanud lumesajuga, ja päev, kui lõpetasin, oli juba ligi 20 soojakraadiga. Raamat tuli praegu päevakorda tegelikult illustratsioonide pärast. See väljaanne on ägedate Lisa Aisato piltidega. Aisato illustratsioonide näitus on praegu Tallinnas, aga õnnetuseks avatud ainult tööpäeviti ja kontoritööaegadel. Noh, ma vaatasin siis raamatust pilte. Mis olid ootuspäraselt ilusad ja julged ja väga emotsionaalsed ma ütleksin. Üleni väga ilusa väljanägemisega raamat. "Jõululaul" ise on selline raamat, mille osas oli natuke naljakas tunne, et polnud seda veel lugenud. Ikkagi ingliskeelses maailmas kultuurilooliselt oluline teos, millele viidatakse palju ka 21. sajandi popkultuuris. Või mis, popkultuuritagi on Scrooge sisuliselt omadussõnaks muutunud. Inglise keele tunnis õppisime, kes on Scrooge ja kust see nimi pärit on. Oligi muidugi niuke täitsa klassikaline hea tihe ja tummine tekst. Natuke nagu ...

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...