Raamatu lugemise ajal näitas kevad oma tõelist palet: too päev, kui lugema hakkasin, oli alanud lumesajuga, ja päev, kui lõpetasin, oli juba ligi 20 soojakraadiga. Raamat tuli praegu päevakorda tegelikult illustratsioonide pärast. See väljaanne on ägedate Lisa Aisato piltidega. Aisato illustratsioonide näitus on praegu Tallinnas, aga õnnetuseks avatud ainult tööpäeviti ja kontoritööaegadel. Noh, ma vaatasin siis raamatust pilte. Mis olid ootuspäraselt ilusad ja julged ja väga emotsionaalsed ma ütleksin. Üleni väga ilusa väljanägemisega raamat. "Jõululaul" ise on selline raamat, mille osas oli natuke naljakas tunne, et polnud seda veel lugenud. Ikkagi ingliskeelses maailmas kultuurilooliselt oluline teos, millele viidatakse palju ka 21. sajandi popkultuuris. Või mis, popkultuuritagi on Scrooge sisuliselt omadussõnaks muutunud. Inglise keele tunnis õppisime, kes on Scrooge ja kust see nimi pärit on. Oligi muidugi niuke täitsa klassikaline hea tihe ja tummine tekst. Natuke nagu ...
Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...