Truffe kirjanurk

Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde" , mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas.  Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga.  Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta s...

Paar aastat (või kauem?) tagasi tekkis mõte, et äkki "Ukuaru" on lahe raamat. Ei mäleta miks. "Ukuaru valssi" teadsin ju ammu enne seda. Võib-olla hakkas hoopis kusagilt kummitama Elle Kull "Ukuaru" filmis (mida ma pole näinud), kus ta Ulfsakile ütleb, et hakkame seal kolmekesi elama: sina, mina ja pill. Ehk tundus huvitav, kuidas nad seal elasid siis.  Alguses tekkis muidugi segadus, kes üldse kes on. Keegi jutustas mina-vormis, siis mindi väga sujuvalt kolmandas isikus jutustamise peale, siis tuli jälle mina-vorm. Kui aru sain, mis värk on, läks muidugi lugemine sujuvamaks. Korra küll mõtlesin pooleli jätta, kusagil 50. lehekülgede kandis, aga siis läks just huvitavaks ja panin edasi.  Raamat on metsamajandajatest kusagil Kõrvemaal enne II maailmasõda, selle ajal ja pärast ka. Üks peategelane on Minna, kes lükkab tagasi jõuka talumehe abieluettepaneku ja läheb hoopis lõõtsamees Aksliga halvas korras ja asulast kaugel asuvale Ukuarule elama. Teine peatege...

Taas tuli juhusejumal mängu ja tõmbasin selle raamatu lihtsalt raamatukogus riiulist välja. Tundus, et päris titekas pole ja oli paljutõotav, et tegevus ühes kindlas kohas toimub.  Kooliaasta lõpus lähevad sõbrannad Bella-Triin* ja Rahe tülli. Ma ei mäleta enam miks (lugemisest on juba aega möödas), aga tundus legitiimne põhjus, mille pärast 10-aastased võiksid tülli minna küll. (Raamatus ei öelda, et nad nii vanad on, aga mulle tundus.) Juhtumisi on tüdrukute pered mõlemale suveks Võsule mineku korraldanud. Seal siis tüdrukud püüavad demonstratiivselt üksteist vältida, aga lahendavad muuhulgas ka üht müsteeriumi. Mulle istus, et peategelased Bella-Triin ja Rahe polnud mingite inglikestena kujutatud. Täitsa iseloomukad ja ebatäiuslikud. Ikkagi inimesed, onju. Aga nad kippusid mul vahepeal omavahel segi minema. Pidi meeles hoidma, kumb oli Võsul vanaema juures ja kumb tädi perega.  Meeldis, et ka täiskasvanuid oli erinevaid. Seesama ühe tüdruku vanaema oli niuke rahulik kuju, s...

Esimene seik oli peategelase nimega. Hakatakse siis raamatu alguses rääkima, et Assi seda ja Assi teist. Mina loen ja mõtlen, et näe kui huvitav, naisautoril on meespeategelane seekord. Mingil hetkel ilmus mingi mees, keda Assi kenaks meheks pidas. Mõtlesin siis et nojah, ju Assi on gei. Ja siis maimäleta millega seoses selgus, et Assi on naine! No ei saa ju olla. Assi kõlab nagu soome lühend Aleksandrist. Aga guugeldades leidsin tõesti, et Soomes on Assid peamiselt naised.  "Suhtebilanss" on tegelikult seeria teine osa. Pesumaja seeria. Esimest osa pole lugenud, sest kui see ilmus, liigitasin tema kaanepildi nii koledaks, et heitsin ta kõrvale. Nüüd mõtlesin, et võtaks, aga rampsist on väljas. Tundub, et Tartu raamatukogudes on selle autori raamatud praegu üldse välja laenutatud. Kuna Pesumaja seerias on iga raamat eri peategelasega, siis saab neid vabalt ühekaupa lugeda, ei pea järjest võtma. "Suhtebilansi" peategelane Assi on selle pesumaja raamatupidaja muuhulga...

  Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi. "Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Te...

Enne sisu juurde minekut peab küsima vältimatu küsimuse: mis toimub selle raamatu kaanepildiga? Miks näevad inimeste näod nõnda ebaloomulikud välja? Kuivõrd ma raamatu paberversiooni näinud pole, jääb võimalus loota, et tolle kaas on parem. See peaks olema niuke kõvakaaneline suuremas formaadis raamat uhkete värviliste piltidega, mida oleks muidu ka lahe paberil vaadata. Raamat on Bernadotte'ide suguvõsa kuningatest ja nendega seotud inimestest (peamiselt kuningannadest). Rootsi kuningad seega, ca 200 viimase aasta jooksul. Seitse tükki.  Autor ütleb alguses, et raamat on mõeldud neile, kes teemast midagi ei tea,. Mina, kes teemast natuke isegi teadsin, sain ka päris palju teada. Suur osa tegelasi asetus uude valgusesse. Raamat oli ka hea kergkursus Rootsi ja Euroopa ajaloos. Kes milliste sündmuste ajal troonil oli ja mida tegi. Ja muidugi alati see, kes kellega sugulane oli ja mida see (ajaloosündmuste kontekstis) tähendas. Suguluse kohta sain ka uut infot siit. Märksõna Luksembur...