Otse põhisisu juurde

Kuu raamat ja klišeemeeter

Kuu raamat on mulle kohandatud versioon lugemisväljakutsest, mida internetis mõnel pool kohanud olen. Valisin oma lugemist ootavate raamatute nimekirjast 12 raamatut ja proovin iga kuu ühe läbi lugeda. Mitte ses järjekorras nagu nad siin on, lihtsalt tunde järgi. Üks raamat kuus, mitte rohkem, tagantjärgi mitut ei või võtta. (Noh, et ikka oleks mingid reeglid.)

Valisin siia erinevaid asju. Graafiline romaan Arvo Pärdist "Kahe heli vahel" võiks ju ludinal minna. Lisaks on soome, rootsi, eesti, saksa ja austria kirjanike raamatud. 

Marian Keyesi "Täiskasvanud" laenutasin juba kunagi eelmisel aastal, aga pole siiani lugenud. Asi on nüüdseks põhimõttes - vot ei vii tagasi ja pikendan, kuni läbi loen. 

Orlando Figese "Eurooplased" tõotab tarka juttu 19. sajandi eurooplastest, mis laiub kusagil 500 leheküljel. 

"Nii see kõlab" lubab selgitada, miks muusika meis emotsioone tekitab. 

"Okay days" sai lihtsalt sellepärast pandud, et ta mul endal olemas on. 

"Edevuse laat" on mind alati intrigeerinud seetõttu, et peategelane pole minu teada just positiivne kangelane. Kas ta suudab siiski huvitav olla või on ärritav? Kahe osa peale kokku on enam kui 900 lehekülge. 

Kõige mahlasem suutäis on ehk Edward Rutherfurdi "London" - 998 lehekülge Londoni varastest aegadest tänapäevani. Pidi maailma parim raamat olema. (Ütlevad need, kes lugenud on.)

Teine asi on klišeemeeter. Vaadates, mis viie viimase aasta jooksul loetud raamatute kokkuvõttes selgus (ja olgem ausad, kahtlustasin tugevalt ennegi), olen oma lugemistega paljus üheülbaline. Miks mitte siis saada klišeedega hoopis sõbraks? Nad pole ju tingimata halvad. Niisiis täidan iga loetud raamatu juures 10 kriteeriumiga klišeemeetri, et teada saada kui klišee antud raamat minu arvestuses ikka on.


Panen siia ka pildi selleaastasest raamatute hindamise süsteemist. Tegin eelmise aastaga võrreldes mõningaid muudatusi. Lõpp ja mõtete ärgitamine liikusid sisu alla ja enam eraldi ei figureeri. Peale sisu on nüüd kuni 2 tärni võimalik anda ka sektsioonides tegelased ja emotsioonid. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »