Otse põhisisu juurde

Jenny Bayliss "Meet me under the mistletoe"


Peategelane Nory peab Londonis kasutatud raamatute poodi. Keskkooli on ta (vast kusagil 15 aastat tagasi) lõpetanud ühes oma päritolukodu lähedal asuvas prestiižikas internaatkoolis, kus tema klassikaaslasteks olid peamiselt rikaste perede võsud. Kooliaegne sõpruskond saab endiselt aeg-ajalt kokku ja Nory on jõulude eel kutsutud pulma, kus omavahel abielluvad kaks sõpruskonna liiget. Kuna rikkurite pulmad on, siis see seltskond hängib kõik nädala jooksul enne pulmi niisama selles lossis, kus pulmad toimuvad. Seal siis juhtub asju.
  • Sisu
    Ettearvatav, lihtsustatud. Naispeategelane käitus valesti, aga lõpuks oli meespeategelane see, kes leidis, et tema peab vabandama, sest naisel olid ju ometi head kavatsused. Romantikasektsioonis asi lihtne - naine kohtub mehega, keda ta teismelisepõlvest juba tunneb, jube hästi neil klapib ja nii ongi. See osa, mis sõpruskonda puudutas, oli huvitav mõte. 
  • Stiil
    Liiga lihtne isegi selle sisu jaoks. Läheb imeruttu edasi muidugi.
  • Emotsioonid
    Enamasti jättis külmaks.
  • Tegelased
    Peategelane minu jaoks natuke igav, meespeategelase kohta ei saanud piisavalt teada, tundus lihtsalt mingi tore mees. Kõrvaltegelaste hulgas oli huvitavamapoolseid kujusid, aga oli ka selliseid, kellel mõtet ei näinud. Üks kõrvaltegelasi tehti algul üsna deemoniks, lõpupoole hakkas ta järsku ennast parandama. (Sest niimoodi järsku need asjad käivadki ju.)
  • Atmosfäär
    Siin ei olnud silmapaistvaid külaidülli kirjeldusi, mis samalt autorilt eelmisena loetud raamatus. Peategelase raamatupood tundus lahe, aga eks ta olnud ka mõnevõrra niuke tüüpiline raamatutegelase raamatupood - hoolega isikupäraseks muudetud ja nõnda.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ühest küljest ei oodanud midagi muud kui õnnelikku lõppu, aga see lõpp oli ikka üleliia läila.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris tore naivistlik kaas ju. E-raamat oli ka korralik.

Samalt autorilt varem loetud: "The 12 dates of Christmas"

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...