Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2020 postitused

Diana Evans "Ordinary people"*

Sisututvustuse järgi raamat kahest paarist, kes on (erinevatel või sarnastel põhjustel) jõudnud kooselus teelahkmele ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. Tegevus toimub 2008. aasta lõpust (kui Obama valiti presidendiks) 2009. aasta suveni (kui suri Michael Jackson). Tundub ilmne, et need sündmused on raamiks mustanahaliste peategelaste tõttu. Mul oli selle raamatuga probleeme, kohe mitmeid.  Kusagil kolmandiku pidi ära lugema, et asi kuidagi vedama saaks. Kaalusin poolelijätmist, aga siiski mingil hetkel tekkis sportlik huvi - kas siin üldse midagi toimuma hakkab? Hakkas küll, raamatu teine pool oli enamasti huvitav. Sisu mõttes. Stiili osas polnud kogu raamat minu teetass. 350 leheküljest võinuks 100 olemata olla, sest palju oli põhisisuga nõrgalt seotud juttu. Palju ka kirjeldamist ja pikki loetelusid. Ilmselt pidid need lugeja silme ette pilte manama, aga minu jaoks olid pigem tüütud.  Kohati üritas autor väga poeetiline olla. Maitse asi, kas meeldib. Ma eelistan e

Muutuselaulud (muutuse laulud?)

Tundub, et toomingad lähevad sireliteks varsti. Muutuselaulud oleksid ehk päevakohased. Kõigepealt on Nancy ja Sa muutsid kõik . See oli vist tema esimesi laule üldse? Mulle meeldib seda kuulata. Ja need tantsupoisid. Oh jah. Siis, kui Sia polnud veel see Sia, kes ta praegu on, aga polnud enam ka see Sia, kes ta kunagi oli, ilmutas ta kusagil 2010. aasta kandis laulu You've changed . See on lõbus ja rütmikas. Ja positiivne - põhilause ütleb You've changed for the better .  Joni Mitchell laulab sama nimega laulu - You've changed . Ilmselt on seda mitmed järgi laulnud, minule on kõige rohkem teada George Michaeli versioon plaadilt Songs from the last century. Siaga võrreldes on asi halvemaks läinud - Y ou've changed, that sparkle in your eyes is gone. Suhteliselt kurval toonil jätkab ka Westlife laulus Change the world : How can I change the world cause I sure can't change your mind. Aga see on ka klassikaline poistebändi laul, mida muud s

Kui 90ndad on sinu teema

Hakkasin peale mingi suvalise series to watch nimekirja sirvimist vaatama seriaali nimega My mad fat diary . Mitte need päris põhilised põhjused, miks seda vaadata:  Kui sa ei pane pahaks keskkoolisarju. Tegelased on siin minust julgelt poole nooremad. Seega on ka käsitletavad teemad vastavalt sellele, aga pole üldse halvasti käsitletud.  Ühte vähestest täiskasvanud peategelast mängib professor Quirrell Harry Potterist.  Siin mängib tänapäeval väga hinnatud seriaalinäitleja Jodie Comer (7 aastat nooremana kui praegu).  Tegevus toimub aastal 1996 (ja 1998). Minu teema on see küll. Ühes osas oli näiteks selline dialoog: Have you got one of those mobile phones? - No, of course not, I'm not a millionaire.  Põhiline põhjus, miks seda seriaali vaadata:  Kuna tegevus toimub 1990ndatel kusagil Inglismaal, siis taustamuusika on kullast.  Artistid, keda kuuleme 1.hooaja episoodis 1: Oasis, Manic Street Preachers, Bee Gees, The Verve, Eels, Chemical Brothers, Pulp, Beas

Ray Bradbury "Võilillevein"

Jällegi saab alustada sellest, et see on nii lahe pealkiri. Ilus sõna, raamatu sisus suve sümboliks. Ei pidanud väga kaugele lugema saamaks aru, et raamat räägib pigem meeleoludes ja emotsioonides kui konkreetsetes lugudes. Tegelasi on palju, ja need pole sugugi vähevärvikad, aga pole oluline, mis on kellegi konkreetne lugu.  Oluline on see, et maailm, kus tegevus toimub, tõmbab lugeja kiiresti endasse. Läheb luuleliseks, aga nagu reaalselt oleks lugedes tundnud seda suvepäikest ja palavat ilma. Kui lugejal soojast suvest lugedes põsed punaseks lähevad, siis on vist autori poolt hea maailmaloomine. Keeleliselt ka kaunis oma poeetiliste kirjeldustega. Tegevus toimub 1928. aasta suvel ühes Illinoisi osariigi väikelinnas. Peategelane (ma arvan) on 12-aastane Douglas, kes teeb raamatu alguses väga lihtsa aga tähtsa avastuse: ma olen elus! See ei jää tema viimaseks avastuseks sel teemal. Elukaar on raamatus üks põhiteemasid.  Arvukad tegelased ei ütle oma vestlustes või

Erlend Loe "Naïve. Super."

Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt. Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks.  Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav.  90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke. Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole va

Maggie O'Farrell "My lover's lover"

On Lily, kahekümnedates Londoni tütarlaps, kes kohtub ühel üritusel Marcuse-nimelise meesterahvaga. Viimane pakub Lilyle elukohta oma korteris, milleks on tema enda poolt elamiseks kohandatud vana laohoone. Lilyle meeldib see mees, seetõttu ongi ta mõned päevad hiljem juba uude kohta sisse kolinud. Häda on ainult selles, et uues toas (ja kodus) hõljub selle endise elaniku vaim (otsusta ise, kas otseses või kaudses mõttes).  Ausalt öelda üsna isuäratav sissejuhatus. Tegevus vanas laohoones ja hõljuv vaim lubavad natuke õuduka moodi lugu. Ja ongi natuke õudne, kui Lily Marcuse endist elukaaslast Sineadi suvalistel hetkedel korteris välja ilmumas näeb. Lisaks Marcusele, kes Lilyle Sineadi kohta mingeid selgitusi anda ei taha, elab korteris ka Marcuse sõber Aidan- salapärane kuju, kes tundub teadvat rohkem, kui välja tahab öelda. Lily uurib asja ja pinge kruvib - mis värk selle Sineadiga siis ikkagi on? Miks ta seal korteris kummitab? Või on see üldse kummitus? Ja siis, kui