Truffe kirjanurk

Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad.  Sisu Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega. Stiil Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari.  Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi. Emotsioonid Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on! Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev. Tegelased Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei u

Ajakirjas Vivant töötav noor ajakirjanik Monique saab pakkumise intervjueerida Evelyn Hugot. Kusagil 80-aastane proua oli (eriti) 1950.-1960. aastail suur täht ja nõutud näitleja. Nüüd on ta otsustanud rääkida ausalt ära loo oma elust, sealhulgas seitsmest abielust ja elu armastusest. Ta seab tingimuse, et räägib loo ainult Monique'ile, ükski teine ajakirjanik ei sobi. Noh, saagu nii. Hakkabki rääkima. Nagu arvata võib, erineb avalikkusele näidatav elu tihti tegelikkusest. Sisu Hea lugu on kõva sõna. See on hea lugu. Kui keegi pärisbiograafiana avaldaks loo oma elust ja seitsmest abielust, siis ma suure tõenäosusega seda ei loeks, aga ilukirjandusena on elulugu mu lemmikuid. Sest kui valida saab, siis valin novelli asemel romaani ja lühikese kestusaja asemel pika. (Filmi asemel seriaali ka.) Saab suurema, põhjalikuma ja pikema pildi. Meeldis kerge muinasjutulisus. Ilus vaene tüdruk sai rikkaks, tal oli s e i t s e abikaasat ja ta pani oksjonile k a k s t e i s t kleiti. Kohati tund

Panen sedakorda raamatu tagakaanelt kirjelduse siia. Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas. Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga. „Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. See on värvikas lugu sajandi armastuse püüdmisest. Sellest, kuidas suurelt kaotada ja kõigele veel kord uus võimalus anda. Sisu Ühest küljest on oluline, mis juhtus, teisest küljest pole ka nii oluline. On selline ülevaatelugu 400 leheküljel. Lendab ühe asja juurest teise juurde.  Stiil Kõige parem osa. Tahaks mitu tärni anda. Särav ja v

Ma üldiselt ei alusta sellega, et ära loe, aga võib-olla siin peaks. Tegevus toimub Oklahoma väikelinnas. Ühe peategelase (Catherine) vanaisa oli selles linnas ärimees, aga ajas äri kuidagi niimoodi, et suutis põhjavett reostada ja inimestele haigusi põhjustada. Vanaisa on ammu surnud, aga seda perekonda linnas endiselt ei sallita. Teine peategelane Elliot käib linnas peamiselt suvekuudel (sugulaste juures). Varateismelisena kohtub ta Catherine'iga ja nad saavad suve jooksul sõpradeks. Raamatu põhitegevus algab siis, kui peategelased on abituriendid ja Elliot juba püsivamalt ses linnas elab. Ega lihtne elu ei ole. Catherine'i pere on majanduslikult keerulises olukorras, püüavad oma suures majas peetava külalistemajaga vee peal püsida, ema vaimne tervis on halvas korras, Catherine süüdistab Elliotti, et viimane ta ükskord raskel hetkel maha jättis, koolis on ka vastikud kiusajad jne. Elliot jällegi on pähe võtnud, et tema selle Catherine'i ära päästab.  Lõpetan siinkohal.  Ä

  Ben on määratlemata sooga noor (ca 18-aastane) inimene. (Kas eesti keeles on hea vaste sõnale  non-binary ? Mittebinaarne ei ole hea tõlge.) Kui ta sellest vanematele räägib, viskavad nood ta kodust välja ja Ben läheb elama vanema õe juurde teise linna. Kooli vahetab ka. Koolis saab tema sõbraks Nathani-nimeline poiss. Raamat räägibki, kuidas Ben eluga edasi läheb (või uut elu alustab, kui soovite). Sisu Suures osas kena sisu ja informatiivne ja kõik. Üks asi vaid. Minu jaoks on alati riskantne, kui raamatutegelane psühholoogi juures käib. (Välja arvatud juhul, kui raamatu autor on päriselus psühholoog.) Isegi kui autor on ise psühholoogi külastanud, on tal ilmselt päris raske pädevalt raamatutegelasest psühholoogile sõnu suhu panna.  Okei, üks asi veel. Mulle tundus, et siin raamatus olid inimesed kaunis teadlikud. Pakun, et dialoogi I'm non-binary. - Okay, thanks for telling me. kõrval tuleb tihti ette ka dialoogi I'm non-binary. - What does that mean? Raamatu tegevus muidu

  Kuninganna Victoriaga annab lõputult teemasid seostada. Sedakorda on raamat kirjutatud tema poegade naistest. Vaadeldakse nelja naise elu kusagil abiellumise ajast kuni nende surmani. Ajaliselt 1860ndatest kuni 1920ndateni. Kõnealused on: Alexandra - päritolult Taani printsess, Victoria vanima poja abikaasana sai 1901. aastal Ühendkuningriigi kuningannaks. Norra kuninga vanavanaema ka. Marie (Maria) - Vene tsaar Aleksander II tütar ja Aleksander III õde, abielu kaudu Victoria teise poja Alfrediga Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginna. Louise - Preisi printsess, Victoria kolmanda poja Arthuri naine, muuhulgas Rootsi kuninga vanavanaema. Helen - Waldeck-Pyrmonti (Saksamaal) vürsti tütar, abiellus Victoria noorima poja Leopoldiga. Ka tema oli Rootsi kuninga vanavanaema. Sisu  (kuni 3 tärni) Nagu eelnevast kooruma hakkas - kõik olid omavahel sugulased. Muuhulgas saigi lugeda, kuidas sugulussuhted poliitiliste suhetega põrkusid. (Mitme sõja puhul olid sugulased eri pooltel.) Nimetatud prouad

  Täna on Rootsi rahvuspüha. Alles hiljuti sain teada, miks seda just 6. juunil tähistatakse. Tavaliselt on riikide rahvuspühaks iseseisvuse väljakuulutamise päev või midagi seesugust, aga Rootsi pole ennast kunagi kellestki iseseisvaks kuulutama pidanud (naljakas mõelda, et sellised riigid olemas on).  6. juunil 1523 (seekord täpselt 500 aastat tagasi) sai Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja algas kaasaegse Rootsi ajalugu. (Huvitav muidugi, kui samas lauses on kaasaegne ja 500 aastat tagasi. ) Kui asja juurde minna, siis käisin isegi Rootsis tema tähtsal juubeliaastal. (Lisaks Gustav Vasa 500 aastale on ka praegusel kuningal 50 aastat kuningas oldud.) Kui juba mindud sai, tuli mõte, et ostan sealt kindlasti ühe toreda raamatu (Rootsi kohta). Sihukese, mis poleks päris pildiraamat, aga ka mitte ülitõsine ajalooraamat. Ühe leidsingi. Tema räägib lugusid Rootsi kunagiste monarhide (jm kuninglike tegelaste) kohta nende majade kaudu, kus nad elasid. Majades asuvate asjade kaudu ka. Sisu  (kuni

48-aastane itaallannast õppejõud Leda läheb üle aegade üksinda puhkusele, mere äärde. Tema kaks last (20ndates eluaastates tütred) on just kolinud Kanadasse, kus nende isa elab. Leda hängib siis rannas ja vaatab inimesi ja puutub kokku ühe perekonnaga, kuhu kuulub muuhulgas naine väikese lapsega. Oleviku vahele saame meenutusi minevikust - mis siis toimus, kui Leda enda lapsed väikesed olid. Sisu See on hea sisu ma arvan. Ühest küljest ajatu, teisest küljest selline, et eelmisel sajandil poleks eriti saanud sellist raamatut kirjutada. (Loe: polnud sünnis välja öelda, et emadel on ka teisi tundeid kui piiritu armastus) Stiil Niuke natuke mõruvõitu ja otsekohene. Ei ürita tekitada peategelase vastu kaastunnet. Mulle täitsa meeldis. Ja allegooria kasutamine. Käbi, mis pole lihtsalt käbi, nukk, mis pole niisama nukk jm. Emotsioonid Just selline raamat, mis teoorias meeldib rohkem kui tegelikkuses emotsioone tekitab. Sain peategelasest aru, aga samas ei tundnud talle väga kaasa ega elanud k