Truffe kirjanurk

Neil Gaimani on mõnevõrra raske lugema hakata, sest tegemist tundub olevat enimarmastatud kaasaegse autoriga. Surve on suur, ütleme. Lugesin kusagilt Gaimani ideest kirjutada selliseid raamatuid, mis oleks nagu lasteraamatud täiskasvanutele. Sama fantaasiarikkad ja samasugust vaimustust tekitavad. See on hea mõte. Ikka ju öeldakse, et täiskasvanutele tuleb kasuks rohkem lapselikku vaimustust. "Eikusagi" tegevus toimub Londonis - natuke meile tuntud Londonis, aga peamiselt Londonis, mis asub esimese all/vahel/küljes. Kujutasin seda lugedes ette kaardina, millele saad (nt läbipaistvast paberist) lisakihi peale panna. "Noormees," lausus ta, "püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London - see, kus sina elad - ja siis on Alumine London, Allpool -, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud." Nagu Esimene Eesti ja Teine Eesti ma ütleksin. See raamat, mulle tundub, on ka tegelikult rohkem ühiskondliku mõõtmega, kui otseses

  Kusagil öeldi et uitamisromaan. Hästi öeldi.  Pascual (eestlane, lihtsalt raamatus pisut ebahariliku nimega nimetatud) uitab mööda Londonit. Ega midagi eriti ei juhtu. Hea küll, mõned asjad ikka väga juhtuvad. Nende põhjal tahaks öelda, et Pascual ei ole eriti kena inimene, kohe üldse mitte.  Kusagil 80 lehekülge on ainult, saab ruttu läbi, aga raske on midagi öelda. Raamat sarjast vähem on rohkem õigustab ennast. 

  Peategelane Kadri, pärit väiksest Eesti külast, on ennast väiksest peale äratõugatuna tundnud. Tema vanaema peetakse nõiaks, ema hulluks. Saab siis temagi normaalne olla? Tema kodutalus on aastakümneid elanud ainult naised, hundihüüdjad. Raamat ongi naistest ja huntidest, naishuntidest, huntnaistest. Rahvapärimus on siin tähtsal kohal. Kui oled "Libahunti" lugenud, ei tule ka see lugu võõras ette.  Arutletakse selle üle, mida tähendavad need tohutud leheküljed kokku kogutud rahvaluulet, mille üle me ühest küljest uhked oleme, teisest küljest ei tea neist eriti midagi. On neid ja meie teadmist meie enda kõige vanemast kultuurist siis vaja?  Kaks peategelast said mõlemad aru, et on vaja, aga mulle tundus, et lähenesid asjale eri külgedelt. Üks teaduslikult ja teine... hmm, kuidas? Naturaalselt? Orgaaniliselt? Tunnetuslikult? Kui muidu oli raamatu tekst hästi ilus, kohati isegi liiga ilus, siis dialoogid olid minu jaoks mõnes kohas ebausutavad. Kohe lihtsalt ei kujutanud ette,

1970ndate Afganistanis elavad kaks poissi - Amir ja Hassan. Hassani isa on Amiri (isa) majas teener. Amir ja Hassan on sõbrad. Mõnede sündmuste tõttu nende suhted katkevad. Seejärel tulevad murrangulised poliitilised sündmused, mille tõttu Amir koos isaga USA-sse põgeneb. Aastaid hiljem tuleb Amir Afganistani tagasi ja puutub taas Hassani teemaga kokku. Vist juba päris palju spoilereid. Sõprus ja süütunne ja lunastuse otsingud on siin põhilised teemad tegelikult. Autor Khaled Hosseini elulugu on raamatu peategelasega nii ajaliselt kui sisuliselt (lapsepõlv Afganistanis, põgenemine USA-sse) natuke kattuv. Pole imestada, et väga soojalt on kirjeldatud nö vana Afganistani, kus terved põlvkonnad ei kasvanud üles sõja ja hirmuga. Joonistub välja see aeg, kus lastel oli lapsepõlv, ja hilisem aeg, kus oli palju lapsi, aga vähe lapsepõlve (autori sõnu laenates).  Ilmselt pole ka päris juhuslik, et see raamat 2003. aastal ilmus, mil Afganistan oluliselt rohkem uudisekünnist ületas kui täna . Üh

  Raamatu tagakaanelt:  Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga. Lugesin intrigeeriva tutvustuse pärast. Igav ei olnud, ainult ühe korra tuli mõte, kas ikka viitsin edasi lugeda. Üleliia huvitav ka ei olnud. Idee on ikkagi pisut huvitavam kui teostus.  Natuke selline hoiatuseks kirjutatud raamat tundus. Põgusalt oli ära mainitud, et tüdrukute loomuliku sünni kadumine oli naiste endi põhjustatud, sest ilul põhinevas maailmas on noorem naine alati vanema naise konkurent. Samas olid ka noored tüdrukud omavahel kogu aeg üksteise konkurendid. Tekki

Oh! See on vähemalt kõige toredam raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Õhkamisväärilist raamatut on tänasele minule päris keeruline kirjutada, aga "Mailased" on üks selline.  On kirja pandud lood ja jutustatud lood. See raamat, nagu lugedes kiiresti selgub, on jutustatud lugu, ja millise õhinaga jutustatud! (Paneb minugi hüüumärke kasutama.) Tekstis on suur hingejõud ja hellus, nagu Peeter Sauter raamatu tagakaanel ütleb. Ütleb ka, et tegu on impressionistliku vinjetiga. Hästi kirjeldatud, poleks osanud paremini sõnastada.  Peategelane (meesterahvas, mitte enam päris verinoor, kohati pisut nipernaadilik) meenutab ühest küljest oma keskkooliaega, teisalt õhkab tütarlapse järele, kellega mõni aeg tagasi kohtunud on. Tütarlaps on Veronica (ei tea, kas tema pärisnimi), mailasepreili. Lillega võrdlemine tuleb lihtsalt, sest peategelane on kroonik, lillede ja liblikate (lillede!) kroonik. Kõik saab üles märgitud. Tegevus toimub T linnas. Kui oled selles linnas vähegi aega veetn

Taaskord raamat, mille leidsin raamatukogus selle raamatu kõrvalt, mida algselt sinna võtma läksin. Päris hea tehnika midagi leida, peaks seda laialdasemalt rakendama. Tegevus toimub 1980ndate Iirimaal, peategelaseks Lucy (hüüdnimega Bunty). Võib vist öelda, et ta on oma perekonna must lammas, vähemalt tunneb end nii. Žanr on noorteromaan (või kõlab young adult novel paremini?), räägitakse Lucy elust nii perekonnas, koolis, ülikoolis kui tööilmas. Kuigi see sisuliselt pole väga lõbus, on jutustatud nõnda, et vahepeal on päris lõbus. Natuke peab ju nalja saama, kui inimene võtab vastu töökoha, kus ülesannete täitmiseks tal tegelikult kompetents puudub jms. Oluline märksõna on nägemine. Peategelane on alati kehva nägemisega olnud ( lazy eye pealkirjas   kirjeldab muuhulgas otseselt Lucy silma). Raamatu jooksul muutub tema nägemine nii otseses kui kaudses mõttes paremaks. Kummaline oli lugeda. Päris palju juhtus, et lugesin lõigu ära ja mõtlesin, mida siin öeldigi. See võiks viidata igava