Otse põhisisu juurde

R. J. Palacio "White bird"

 


Graafiline romaan 1930.-1940. aastail Prantsusmaal elavast teismelisest juudi tüdrukust Sarast. Sõja ajal tema perekonna liikmed lahutatakse üksteisest ja Sara varjab end pikka aega ühe klassivenna küünis. Klassivenna ja tolle vanematega saab sõbraks. Loomulikult elab linnas mitmesuguseid inimesi, kelle mõtted maailma asjade kohta ka erinevad.

  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Sisu oli üsna lihtne, aga ei saa öelda et lihtsustatud. Silma hakkas väga lühike sissejuhatus. Tänapäeva USA-s elav poiss Julian tegi videokõne vanaemale, et toda mingi koolitöö jaoks intervjueerida. Vanaema ütles, et tal on oma lapsepõlvest Prantsusmaal raske rääkida, aga hakkas siiski kohe pihta. (Vanaema ongi peategelane Sara.)
    Valge linnu kujundi kasutamine ühes konkreetses kohas meeldis, nii sõnade kui piltide mõttes.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistamisstiili suurim fänn polnud. Kole ka ei olnud. Meeldisid kasutatud värvitoonid, mis ei muutnud kogu lugu liiga süngeks. 
  • Emotsioonid
    Ikka mängib see, et kui oled mitmed sama teemat käsitlevaid raamatuid juba lugenud, siis enam ei lähe väga keema. Päris rahulikuks ka ei jäänud.
  • Tegelased
    Raamat on tegelikult laiendus selle autori tuntumale raamatule "Wonder", kus Sara lapselaps Julian on peategelase kiusaja. Aga raamatus "White bird" saab Julian teada, et talle (ja tema isale) pandi nimi inimese järgi, kes oli vanaema vastu väga lahke. Ühesõnaga kokku niuke õpetlik värk, et ära kiusa, ole parem heasüdamlik.
    Meeldis, kuidas Sara puhul pöörati tähelepanu sellele, et kui sa oled laps või teismeline, siis oled seda hoolimata sellest, kas on rahu või sõda. Noh, näiteks selline stseen, kus Saral oli vaja põgeneda ja ta muretses rohkem oma ilusate punaste kingade äramäärimise kui selle pärast, et ta kätte saadakse.
  • Atmosfäär
    Oli päris kenasti loodud. Kool, kus Sara õppis, ja küün, kus hiljem elas. Illustratsioonid olid abiks muidugi.
  • Mõtete ärgitamine
    Jällegi, kuna tuttav teema, siis mitu mõtet on juba ennegi mõeldud. Hakkasin hoopis seda mõtlema, et tahaks mäletada enda mõtteid, kui said kunagi (noh, väiksena) esmakordselt teada mingist jubedast asjast, mida inimesed on teiste inimestega teinud. Väga huvitaks, mida ma mõtlesin sellest. Kas lihtsalt ei saanud aru ja mõtlesin miks või oli veel midagi. 
  • Lõpp
    Lõpp läks selgelt tänapäevapoliitiliseks. Minevik ja olevik ongi muidugi seotud, eks selles mõte oligi.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks mitte. Aga üldiselt mõtlen, et mingitel ajaloosündmustel põhinevatel raamatute kirjutamine (erinevatele vanuserühmadele) on kaunis oluline asi. 
  • Sisuväline
    Kõvade kaantega, värviliste piltidega. Ei protesteeri.
Film on ka sellest olemas, aga mitte veel eriti linastunud (on kusagil festivalidel alles, saan aru). Tuntud nimedest mängivad Gillian Anderson ja Helen Mirren.




Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....