Otse põhisisu juurde

R. J. Palacio "White bird"

 


Graafiline romaan 1930.-1940. aastail Prantsusmaal elavast teismelisest juudi tüdrukust Sarast. Sõja ajal tema perekonna liikmed lahutatakse üksteisest ja Sara varjab end pikka aega ühe klassivenna küünis. Klassivenna ja tolle vanematega saab sõbraks. Loomulikult elab linnas mitmesuguseid inimesi, kelle mõtted maailma asjade kohta ka erinevad.

  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Sisu oli üsna lihtne, aga ei saa öelda et lihtsustatud. Silma hakkas väga lühike sissejuhatus. Tänapäeva USA-s elav poiss Julian tegi videokõne vanaemale, et toda mingi koolitöö jaoks intervjueerida. Vanaema ütles, et tal on oma lapsepõlvest Prantsusmaal raske rääkida, aga hakkas siiski kohe pihta. (Vanaema ongi peategelane Sara.)
    Valge linnu kujundi kasutamine ühes konkreetses kohas meeldis, nii sõnade kui piltide mõttes.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistamisstiili suurim fänn polnud. Kole ka ei olnud. Meeldisid kasutatud värvitoonid, mis ei muutnud kogu lugu liiga süngeks. 
  • Emotsioonid
    Ikka mängib see, et kui oled mitmed sama teemat käsitlevaid raamatuid juba lugenud, siis enam ei lähe väga keema. Päris rahulikuks ka ei jäänud.
  • Tegelased
    Raamat on tegelikult laiendus selle autori tuntumale raamatule "Wonder", kus Sara lapselaps Julian on peategelase kiusaja. Aga raamatus "White bird" saab Julian teada, et talle (ja tema isale) pandi nimi inimese järgi, kes oli vanaema vastu väga lahke. Ühesõnaga kokku niuke õpetlik värk, et ära kiusa, ole parem heasüdamlik.
    Meeldis, kuidas Sara puhul pöörati tähelepanu sellele, et kui sa oled laps või teismeline, siis oled seda hoolimata sellest, kas on rahu või sõda. Noh, näiteks selline stseen, kus Saral oli vaja põgeneda ja ta muretses rohkem oma ilusate punaste kingade äramäärimise kui selle pärast, et ta kätte saadakse.
  • Atmosfäär
    Oli päris kenasti loodud. Kool, kus Sara õppis, ja küün, kus hiljem elas. Illustratsioonid olid abiks muidugi.
  • Mõtete ärgitamine
    Jällegi, kuna tuttav teema, siis mitu mõtet on juba ennegi mõeldud. Hakkasin hoopis seda mõtlema, et tahaks mäletada enda mõtteid, kui said kunagi (noh, väiksena) esmakordselt teada mingist jubedast asjast, mida inimesed on teiste inimestega teinud. Väga huvitaks, mida ma mõtlesin sellest. Kas lihtsalt ei saanud aru ja mõtlesin miks või oli veel midagi. 
  • Lõpp
    Lõpp läks selgelt tänapäevapoliitiliseks. Minevik ja olevik ongi muidugi seotud, eks selles mõte oligi.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks mitte. Aga üldiselt mõtlen, et mingitel ajaloosündmustel põhinevatel raamatute kirjutamine (erinevatele vanuserühmadele) on kaunis oluline asi. 
  • Sisuväline
    Kõvade kaantega, värviliste piltidega. Ei protesteeri.
Film on ka sellest olemas, aga mitte veel eriti linastunud (on kusagil festivalidel alles, saan aru). Tuntud nimedest mängivad Gillian Anderson ja Helen Mirren.




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...