Otse põhisisu juurde

R. J. Palacio "White bird"

 


Graafiline romaan 1930.-1940. aastail Prantsusmaal elavast teismelisest juudi tüdrukust Sarast. Sõja ajal tema perekonna liikmed lahutatakse üksteisest ja Sara varjab end pikka aega ühe klassivenna küünis. Klassivenna ja tolle vanematega saab sõbraks. Loomulikult elab linnas mitmesuguseid inimesi, kelle mõtted maailma asjade kohta ka erinevad.

  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Sisu oli üsna lihtne, aga ei saa öelda et lihtsustatud. Silma hakkas väga lühike sissejuhatus. Tänapäeva USA-s elav poiss Julian tegi videokõne vanaemale, et toda mingi koolitöö jaoks intervjueerida. Vanaema ütles, et tal on oma lapsepõlvest Prantsusmaal raske rääkida, aga hakkas siiski kohe pihta. (Vanaema ongi peategelane Sara.)
    Valge linnu kujundi kasutamine ühes konkreetses kohas meeldis, nii sõnade kui piltide mõttes.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistamisstiili suurim fänn polnud. Kole ka ei olnud. Meeldisid kasutatud värvitoonid, mis ei muutnud kogu lugu liiga süngeks. 
  • Emotsioonid
    Ikka mängib see, et kui oled mitmed sama teemat käsitlevaid raamatuid juba lugenud, siis enam ei lähe väga keema. Päris rahulikuks ka ei jäänud.
  • Tegelased
    Raamat on tegelikult laiendus selle autori tuntumale raamatule "Wonder", kus Sara lapselaps Julian on peategelase kiusaja. Aga raamatus "White bird" saab Julian teada, et talle (ja tema isale) pandi nimi inimese järgi, kes oli vanaema vastu väga lahke. Ühesõnaga kokku niuke õpetlik värk, et ära kiusa, ole parem heasüdamlik.
    Meeldis, kuidas Sara puhul pöörati tähelepanu sellele, et kui sa oled laps või teismeline, siis oled seda hoolimata sellest, kas on rahu või sõda. Noh, näiteks selline stseen, kus Saral oli vaja põgeneda ja ta muretses rohkem oma ilusate punaste kingade äramäärimise kui selle pärast, et ta kätte saadakse.
  • Atmosfäär
    Oli päris kenasti loodud. Kool, kus Sara õppis, ja küün, kus hiljem elas. Illustratsioonid olid abiks muidugi.
  • Mõtete ärgitamine
    Jällegi, kuna tuttav teema, siis mitu mõtet on juba ennegi mõeldud. Hakkasin hoopis seda mõtlema, et tahaks mäletada enda mõtteid, kui said kunagi (noh, väiksena) esmakordselt teada mingist jubedast asjast, mida inimesed on teiste inimestega teinud. Väga huvitaks, mida ma mõtlesin sellest. Kas lihtsalt ei saanud aru ja mõtlesin miks või oli veel midagi. 
  • Lõpp
    Lõpp läks selgelt tänapäevapoliitiliseks. Minevik ja olevik ongi muidugi seotud, eks selles mõte oligi.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks mitte. Aga üldiselt mõtlen, et mingitel ajaloosündmustel põhinevatel raamatute kirjutamine (erinevatele vanuserühmadele) on kaunis oluline asi. 
  • Sisuväline
    Kõvade kaantega, värviliste piltidega. Ei protesteeri.
Film on ka sellest olemas, aga mitte veel eriti linastunud (on kusagil festivalidel alles, saan aru). Tuntud nimedest mängivad Gillian Anderson ja Helen Mirren.




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...