Otse põhisisu juurde

Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

 


Üks peategelane on ca 35-aastane muusikaõpetaja Layla. Ta on hiljuti lahutanud ja endale maja ostnud, kõpitseb maja keldris väikest muusikatuba, sest varasemas nooruses oli ta bändiinimene ja armastas esineda. Teine peategelane Josh on umbes sama vana ja ka lahutamas, saab eksnaisega sõbralikult läbi, kasvatavad tütart. Laylast ja Joshist saavad potentsiaaliga sõbrad.

  • Sisu
    Üleni tavaline raamat. Lugesin natuke algust ära ja juba teadsin, milline lugu tuleb. Tuligi selline. Tavalisus pole halb põhimõtteliselt, on väga turvaline lugeda, kui peaks tahtma turvalist lugemist.
  • Stiil
    Jälle üks selline, kus peatükid olid jagatud kahe peategelase vahel. Lisaks sellele jooksid neis peatükkides ka mõlema minevikuliinid (peamiselt lõppenud abielude teemal). Tundus, et seda kõike saanuks kuidagi lineaarsemalt lahendada.
  • Emotsioonid
    Leiged.
  • Tegelased
    Peategelased usutavad. Naispeategelase eksmehest jäi kirjelduste põhjal väga halb mulje. Räägiti küll, kuidas tal oli ka palju häid omadusi, mille pärast naine teda armastas, aga kui olukordade kirjeldamiseks läks, tegi too mees kogu aeg ebameeldivaid asju.
    Minu lemmiktegelane oli vist hoopis üks koer. (Kuigi ka tema lugu oli algusest lõpuni ettearvatav.)
  • Atmosfäär
    Ühest küljest meeldis, et tegevus toimus sellises USA osariigis, kus on aastaajad. Teisalt käis veits närvidele (aga olgem ausad, käib ka Eestis), kuidas inimesed, kes on sünnist saati talvega kursis, külma pärast jauravad.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ei üllatanud. Mingid probleemid lahenesid liiga lihtsalt. Oleks nagu rohkem draamat oodanud, vaadates, kuidas probleeme raamatu jooksul üles keriti.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Hoidun taas pahmeldusest ja avaldan tagasihoidlikku arvamust, et parem oleks seda originaalkeeles (inglise keeles) lugeda. Pealkirja tõlge ka ei vaimusta. 


Jube vähe punkte tuli kokku. Ei olnud üldse nii kehv raamat, kui siit paistab, lihtsalt need kriteeriumid ei soosinud seda raamatut. 


Laul kah. Naispeategelane armastas seda laulda ja tegi seda kirjelduste põhjal ka väga hästi.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »