Otse põhisisu juurde

Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

 


Üks peategelane on ca 35-aastane muusikaõpetaja Layla. Ta on hiljuti lahutanud ja endale maja ostnud, kõpitseb maja keldris väikest muusikatuba, sest varasemas nooruses oli ta bändiinimene ja armastas esineda. Teine peategelane Josh on umbes sama vana ja ka lahutamas, saab eksnaisega sõbralikult läbi, kasvatavad tütart. Laylast ja Joshist saavad potentsiaaliga sõbrad.

  • Sisu
    Üleni tavaline raamat. Lugesin natuke algust ära ja juba teadsin, milline lugu tuleb. Tuligi selline. Tavalisus pole halb põhimõtteliselt, on väga turvaline lugeda, kui peaks tahtma turvalist lugemist.
  • Stiil
    Jälle üks selline, kus peatükid olid jagatud kahe peategelase vahel. Lisaks sellele jooksid neis peatükkides ka mõlema minevikuliinid (peamiselt lõppenud abielude teemal). Tundus, et seda kõike saanuks kuidagi lineaarsemalt lahendada.
  • Emotsioonid
    Leiged.
  • Tegelased
    Peategelased usutavad. Naispeategelase eksmehest jäi kirjelduste põhjal väga halb mulje. Räägiti küll, kuidas tal oli ka palju häid omadusi, mille pärast naine teda armastas, aga kui olukordade kirjeldamiseks läks, tegi too mees kogu aeg ebameeldivaid asju.
    Minu lemmiktegelane oli vist hoopis üks koer. (Kuigi ka tema lugu oli algusest lõpuni ettearvatav.)
  • Atmosfäär
    Ühest küljest meeldis, et tegevus toimus sellises USA osariigis, kus on aastaajad. Teisalt käis veits närvidele (aga olgem ausad, käib ka Eestis), kuidas inimesed, kes on sünnist saati talvega kursis, külma pärast jauravad.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ei üllatanud. Mingid probleemid lahenesid liiga lihtsalt. Oleks nagu rohkem draamat oodanud, vaadates, kuidas probleeme raamatu jooksul üles keriti.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Hoidun taas pahmeldusest ja avaldan tagasihoidlikku arvamust, et parem oleks seda originaalkeeles (inglise keeles) lugeda. Pealkirja tõlge ka ei vaimusta. 


Jube vähe punkte tuli kokku. Ei olnud üldse nii kehv raamat, kui siit paistab, lihtsalt need kriteeriumid ei soosinud seda raamatut. 


Laul kah. Naispeategelane armastas seda laulda ja tegi seda kirjelduste põhjal ka väga hästi.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »