Truffe kirjanurk

Suvekuud said läbi ja lõppes minu Dixiti kaartidest inspireeritud lugemine. 25 kaarti 64st kasutasin ära. Päris palju vist. 11 olid audioraamatud, see ilmselt mängis mõnevõrra rolli. Sest ega muul kujul raamatut kõndides, nõusid pestes või tolmu pühkides ei loe. 12 loetud või kuulatud eesti keeles, 13 inglise keeles. Näe, täitsa võrdselt. Siin on kõik raamatud ja kaardid grupipildil: Vajuta peale? Päris toredaid oli. Lastekatest "Vahvlist südamed", noortekatest "Darius the Great is not okay", tõsistest täiskasvanute raamatutest ""My policeman", "Writers & lovers", lisaks kena Eesti krimka "Kuldse medaljoni mõistatus" ja päriselt elanud inimeste eludel põhinev "Fast girls". Ma nüüd ei teagi, mida edasi peale hakata. Ilmselgelt mulle meeldivad sihukesed asjad liiga palju. 

See raamat vaevas mind. Kuulasin audioraamatut, mille pikkus oli alla 6 tunni, aga see mõjus pikemana kui mõni 12-tunnine raamat. Lihtsalt kõik oli raske ja sünge. Ja kuigi kõik võibki olla raske ja sünge vahepeal, siis arusaamatuks jäi, miks on vaja sellisel kujul raamatut sellest, kuidas kõik on raske ja sünge.  Peategelane on 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsa kohaleviijana (tean, kohmakas sõna). Tal tekib huvitav (võib muidugi vaielda kui huvitav) suhe temast kusagil poole vanema koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ühtlasi pole peategelane oma rasedusest eriti vaimustuses, vaimustuses on aga tema ema ja mõnevõrra ka poiss-sõber. Või kas ikka on. Ühesõnaga, kõigil on mingid jamad. Võib-olla on olemas inimesed, kes naudivad raamatuid, kus neile ükski tegelane ei meeldi. Võib-olla neile kirjutatakse sihukesi asju.  Pildil on nii rase naine kui töötav naine (mõlemad ka raamatus ühes isikus). Noh, ja ilmselgelt sellel pangesid kandval naisel on RASKE.

Arvasin, et tegemist on fiktsiooniga, aga see on hoopis autobiograafia Dolly Aldertoni varasest teismeeast kolmekümnenda eluaastani. Raamatu algus viib nostalgialainele. Juhul, kui oled selle põlvkonna inimene, kes MSN-is vestlusi pidas. Edasi tuleb mitmeid kümneid lehekülgi selle kohta, kuidas Dolly üliõpilasena jõi ja pidutses. Ta teeb ise ka lõpuks järelduse, et oli üsna elupõletajalik aeg, aga mitte enne, kui on andnud edasi mahlaseid kirjeldusi selle kohta, kes mida kus jõi ja kuhu hiljem oksendas. Kui oled inimene, kellel parjasti endal on selline eluperiood, siis on ehk päris lahe seda lugeda? Kui ei ole, muutub ühel hetkel tüütavaks.  Edasises loos saame teada, kuidas Dollyst sai ennasttundev inimene. Siin on sarnaseid jooni mõne eneseabiraamatuga.   Põhiline asi, millest aru sain, oli see, et Dolly Aldertoni peas on sõnad olemas ja oskus neid osavalt ritta seada ka. Mitmed lõigud ja peatükid olid sisu mõttes väga head, eriti need, kus ta sõpradest räägib. Ja siis...

Kiired tüdrukud selles mõttes, et raamat on naissprinteritest. Raamatu alguses toimuvad 1928. aasta Amsterdami olümpiamängud, kusagil keskel 1932. aasta Los Angelese OM ja lõpus 1936. aasta Berliini OM.  Maitea, kuidas tollal Euroopas oli, aga USA-s olid naiskergejõustiklased pigem erandlik nähtus. Sporti ei peetud üldse eriti naiste teemaks, ja kui siiski mõni seda harrastada tahtis, võis teha tennist näiteks või mõnda muud "naiselikumat" ala. Leidus siiski erandeid ja raamat jälgib kolme neist: Betty Robinson, Louise Stokes ja Helen Stephens. Kõik on ajaloolised isikud. Üldse on suur osa raamatu tegelastest ajaloolised isikud (1936. aasta OM-il teevad väikese ülesastumise ka Hitler ja Goebbels näiteks). Meeldis, et põhiloo vahel olid (pakun et tõelised?) ajaleheartiklid nende inimeste ja sündmuste kohta, mida raamatus käsitletakse. See oli hea moodus mingid faktid lugejale edasi anda, aga sündmuste otsesest kirjeldamisest üle hüpata.  Raamatu lõpus oli ka väike lisa ülevaat...

  Eesti krimka. Sagadi mõisahärra, kohaliku maakohtu assessor von Fock lahendab 19. sajandil Haljala kihelkonnas mõrvalugusid, abiks mõisavalitseja Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Mõrvalugu ise (Saksamaalt tulnud lauljanna tapetakse Kavastu mõisa suveballil) on autori väljamõeldis, aga tegelased enamasti ajaloolised isikud. Ka seda, milline elu ja olustik tollal mõisates oli, on püütud ajastutruult kirjeldada. Nagu ikka, huvitaski mind kogu ümbritsev lugu rohkem kui mõrvalugu. Reeglina mind lihtsalt ei huvita, kes tappis. Paremal juhul tahan teada, miks tappis.  Kena lugeda sellegipoolest - nagu ikka keritakse mõrvaloole mitmete paljastatavate detailide ja lisanduvate surnutega vinti peale, enne kui selgub, mis juhtus.  Mulle päris meeldis see raamat. Teoorias ehk veel rohkemgi kui praktikas. See fakt, et keegi kirjutab raamatuid, kus Lahemaa piirkonna (või üldse Eesti ala) mõisate asukad tegutsevad. Äkki on kasulik vahepeal seda pilti näha, et...

Nunnu kaanekujundus, aga üsna ebaõnnestunud pealkirjaga raamat. Inglise keeles veel kuidagi on, aga eestikeelne variant kõlab nagu väga halva raamatu pealkiri. Vist sellepärast, et meenutab Mati Nuude laulu "Mamie Blue". See pole midagi sellist, mida kummitama tahaks. Kui selle nunnu kaane kallal natuke norida: miks peaks Eestis kedagi huvitama, mida ütleb Julia Whelan selle raamatu kohta? (Tema lause on õhupalli sees.) Kui paljud inimesed teavad (isegi peale guugeldamist), kes see on? Humoorikas muidugi, et see on sama inimene, kes luges audioraamatut "My year of rest and relaxation", mida hiljuti kuulasin.   Aga. Selle õhupalliga on oma teema. Nimelt lasi peategelane Emmeline (Emmie) 16-aastasena Inglismaal lahti õhupalli, kus sees oli kiri tema meiliaadressiga. Prantsusmaa rannikul leidis selle Lucas. Emmie ja Lucas said parimateks sõpradeks. Noh, ja üldse võttis Lucase perekond Emmie enda hulka, sest tema enda ema polnud Emmie elust eriti huvitatud ja isast ei t...

See raamat jälitas mind juba tükk aega, Goodreadsis ja mujal. Ilmselt on asi janeaustenlikus kaanepildis. Üliroosat kirja ja selle ebasobivust ülejäänud pildiga on ka muidugi raske mitte märgata. Nüüd raamatuga kursis olles tundub, et kaanepilt on kaunis kõnekas. Võib-olla selle raamatu peategelase põhiprobleem oli Jane Austeni tegelaste omale sarnasem kui võiks arvata. Jutustajal on pealtnäha rohkem kui paljudel inimestel - korter Manhattanil, Ivy League'i ülikooli haridus, mitte eriti kontimurdev töö kunstigaleriis, mida tal raha saamise pärast tegelikult vaja pole. Lisaks on ta noor ja ilus. Aga peas on tal asjad pekkis, rohkem kui paljudel inimestel.  Ta käib psühhiaatri juures, kes absoluutselt töösse ei süvene. Seeõttu on tollele lihtne igasugust jama kokku valetada ja aina uute ravimite ostmiseks retsepte saada. Sest see on põhiline, mida peategelane tahab - ravimeid, mis ta magama paneksid, parem kui unenägudeta unne. Tahab talveunne jääda põhimõtteliselt. Tegevusaeg 2000. ...

Leenal (või meie keeli Liinal) on olnud kehv aasta. Kui teda töö juures enne tähtsat esitlust paanikahoog tabab, pakub tööandja, et võtku ta kaks kuud palgalist puhkust. Kuna pakkumine on tegelikult rohkem sund, ei jäägi tal muud üle. Samal ajal üritab Leena ca 80-aastane vanaema endale meest leida, aga oma väikeses külakeses ei tundu see õnnestuvat. Leena ja vanaema vahetavad kaheks kuuks kohad - Leena läheb külaelu mekkima ja vanaema Eileen seab end Londonis sisse. Sihuke vahetamine on vist päris levinud raamatute ja filmide alguspunkt? Ja reeglina see, mis edasi tuleb, ei üllata. Siin ka ei üllatanud. Vanaema tegelaskuju oli muidugi lahe, sihuke elurõõmus kuju, kes haarab kõiki kaasa, ükskõik, kes teda parajasti ümbritsema juhtuvad. Ja ilmselt energilisem kui mina praeguseski vanuses.  Suur teema oli see, kuidas eluga edasi minna, misiganes siis kellegagi juhtunud on. Aga peab ütlema, et sama autor suutis raamatus "Korterikaaslane" vähe paremini seda edasimineku raskuse t...

18-aastane Idahos elav Casey teab, et on adopteeritud ja et tema (tol hetkel) 16-aastane bioloogiline ema andis ta kohe peale sündi ära. Muud eriti ei tea. Raamatu jooksul saame teada.  Jutustajad on vaheldumisi Casey ise ja seesama bioloogiline ema, kes enne Casey sündi talle kirju kirjutab. See ongi the how and the why - kuidas kõik enne tema sündi juhtus ja miks Casey adopteerimiseks anti. Et oleks dramaatilisem, on Casey ema (see, keda ta tunneb) haiglas südamesiirdamist ootamas. Ei saa öelda et ebarealistlik lugu, aga natuke ikka on va seebivahtu. Ilmselt aitab viimasele kaasa see, et kasutatakse suurel hulgal ameerikalikke stamplauseid. Kui oled vähegi vaadanud USA noorte- ja draamaseriaale, võid juba ennustada vestluse järgmist lauset, kui oled esimest lauset kuulnud. Sel põhjusel hea raamat, mida audioraamatuna kuulata - pole kohti, kus tahaks tagasi minna ja kolm korda üle lugeda. Lihtne. Sisu võib ka mõnevõrra ettearvatavaks nimetada. Samas on muidugi mitu suurt asja, mil...

Alexander McCall Smith on see autor, kellele kogu aeg viitan, kui teemaks on raamatud, kus midagi ei juhtu, aga mida on sellegipoolest tore lugeda.  Asi on ilmselt selles, et McCall Smithi jaoks ei ole kirjutamine raske. Väidetavalt kirjutab ta kümneid lehekülgi päevas, jutt jookseb lihtsalt ja seda lihtsust on lugedes ka tunda.  "The Bertie Project" on 11. (ja mitte viimane) osa sarjast "44 Scotland Street". Sarja ja 1. raamatu nimi on selle maja aadress, kus (praeguseks küll ainult mõned) tegelased elavad. Tegelaste hulgas on näiteks 7-aastane poiss (tema ongi Bertie), keda ema väga moodsate põhimõtete järgi kasvatada üritab, hiliskeskeas portreemaalija Angus, kellele meeldib asjade üle arutleda, tema anropoloogist naine Domenica, noor kunstigalerii omanik Matthew, üliõpilane Pat(ricia), eneseimetleja Bruce, kohvikupidaja Lou. Ja need asjad, mis tegelastega raamatute jooksul juhtuvad, on kohati üsna tavalised, kohati üsna jaburad. Noh et kukkusid kogemata suurde k...

Niisiis Chalice'i luulekogu 2013. aastast. Täpselt selline nagu arvasin. Päris mitmes kohas täitsa vaimukas ja päris mitmed samasuunalised naljad. Nimiluuletuski (täitsa lahe luuletus, üks parimaid) lõppes sõnadega värske kartul tilliga või midagi sellist.  Vormi osas peab ütlema, et mulle pole kunagi meeldinud tähtede asendamine numbrite või teiste tähtedega (ü asemel y, õ asemel 6 jms). Vist olen piisavalt vana, et mäletada, kust see algselt tuli, aga teksti loetavusele teeb see karuteene. See kaart, taaskord, valmistas natuke probleeme. Kõik ilmselged valikud olnuks niukesest žanrist, mille lugemine mind väga ei huvita. Aga vähemalt on olemas Chalice. 

Darius on 16-aastane USA-s elav poiss, kelle ema on pärslane ja isa ameeriklane. Tal pole eriti sõpru, ühtlasi on tal depressioon (nagu ka tema isal). Oma Iraanis elavaid vanavanemaid tunneb Darius seni vaid arvutiekraanilt videokõnede kaudu. Vanaisa halvenenud tervise tõttu sõidab perekond nüüd mõneks ajaks Iraani. Seal sõbruneb Darius kohaliku poisi Sohrabiga. Üldise sisu mõttes on üsna tavapärane noorteraamat. Darius käib koolis ja mõtleb oma mõtteid, avastab ennast ja maailma, on hea vanem vend ja enda arvates isale pettumust valmistav poeg. Aga. See oli selline raamat, mida tegelikult tahtsin, kui võtsin mõned kuud tagasi raamatu "Tokyo ever after" . Kui Dariuse pere Iraani läks, ei alanud raamatus loeng Iraani kultuurist ja ajaloost, aga põhiloo vahepeal oli välja toodud päris palju väikeseid asju Iraani kohta - mingid tavad ühiskonnas, toidud ja nende söömisega seotud kombestik, ajaloos olulist rolli mänginud kohad (Persepolis näiteks) või kasvõi see linn, kus Dariuse ...

On 1997. aasta ja Casey, varastes kolmekümnendates naine, soovib jätkuvalt saada kirjanikuks. Ta on oma debüütromaani juba kuus aastat kirjutanud, aga pole veel päris valmis saanud. Tema kirjanikuhakatistest sõbrad annavad üksteise järel alla ja hangivad endale "päris" töökohad, lisaks abielluvad, saavad lapsi. Casey töötab ka hinge sees hoidmiseks ühes restoranis. Seal on tal nii sõpru kui vaenlasi (viimased ahistajate kujul).  Raamat käsitleb väga mitut teemat, mis kolmekümendates inimese elus võivad üles kerkida. Kõigepealt seesama SUURE PLAANI teema. Mida teha, kui oled juba tükk aega täiskasvanu olnud, aga pole oma suurt plaani veel teostanud, või veel hullem, sul polegi plaani? Milline valik on õige, kui kohtud samaaegselt kahe mehega, kellest üks pakub (majanduslikku) kindlustunnet ja võimalust hetkega (tema lastele) emaks saada, teine üritab sulle sarnaselt oma suurt plaani teostada? Muidugi veel asjaolu, et kui kolmkümmend kukub, algavad terviseprobleemid - peategela...

Ületöötamise tagajärjel aja maha võtnud (vist kusagil 35-aastane) peategelane Lucy kolib ajutiselt elama ühte Inglise külakesse. Et rahus olla ja nii. Muidugi hakkab ta hoopis aktiivselt külaelus osalema ja uurib oma vanaprouast naabriga II maailmasõja ajal juhtunud lugu ja otseloomulikult leiab mehe, kes talle meeldib.  Oli see alles voogav lugu. Voogas ja voogas ja midagi ei juhtunud. Ikka ütlen, et teatud raamatud, kus midagi ei juhtu, meeldivad mulle väga. Antud raamatuga ei mänginud see idee välja. Liiga rahulik oli. Nagu maitsetu supp- põhimõtteliselt söödav ja seedehäiret ei tekita, aga erilist rõõmu ka ei paku. Kui kaks kolmandikku läbi sai, hakkas natuke midagi juhtuma. Vist. Muidugi kõik see, mis juhtus, oli ettearvatav.  Kuulasin seda lugu taaskord eestikeelse audioraamatuna, mida luges Liivika Hanstin. Mõtlen, et ta sobiks hästi lugema ka mingeid ametlikumaid tekste. Väga hea diktsiooniga ja natuke niuke diktori moodi tooniga.   Raamatuhunnikud Dixiti kaa...

Jah, ma lugesin kokaraamatut.  Juhtus, et sain Dixiti käest sellise kaardi: Küll ma siis otsisin eluarvu ja püüdsin jagada jagamatut, sirvisin paljusid nimekirju raamatuist, kus võti pealkirjas või kaanel või autori nimes, aga mitte ei leidnud head. (Kuigi nimekirjade sirvimisest tunnen küll vist suuremat rõõmu kui peaks.) Siis panin raamatukogus riiuli peal kogemata tähele ühte võtmekest, mis polnud muu kui Petrone Printi logo. Meeldiva kokkusattumusena on mul täitsa olemas Petrone Printi raamat, "Minu kokaraamat"! Kuuldavasti on olemas inimesi, kes kokaraamatuid loevad, niimoodi järjest läbilugemise mõttes. Usun, et agarale toiduvalmistajale on see täitsa kasulik. Mitte et retseptid ise meelde jääks, aga võib-olla jääb meelde midagi huvitavat selle kohta, milliseid (teinekord ootamatuid) toiduaineid võib omavahel kokku panna või kuidas mõnd toiduvalmistamisega seotud protseduuri läbi viia.  Mina ei ole agar toiduvalmistaja ja huvi "Minu kokaraamatut" lugeda tuli h...

  Beatrice satub lapsena talvise välimusega aeda. See on võluaed mitmesuguste ebatavaliste tegelaste ja asjadega. Täiskasvanuna üritab ta aeda taasleida, sinna uuesti sattuda, tõestamaks, et see on päriselt olemas ja polnud lihtsalt lapse fantaasia vili. Samas on Beatrice ka taime- ja seenehuviline vallaline rikas naine.  Beatrice'i sõbranna Rosa on kellavärgiga asjade loomise meister, kelle unistus on hertsoginnaks saada. Muidugi avastab ta enda üllatuseks, et see ei teegi automaatselt õnnelikuks. Oluline tegelane on veel James, aedniku poeg Beatrice'i lapsepõlvekodust, kes täiskasvanuna tegutseb orhideepüüdjana (ohtlik, aga reisimisvõimalust ja seiklusi pakkuv amet).  See on pärismaailmas toimuv maagiline lugu. Ühest küljest teame, et tegevus toimub 1830ndate lõpu Inglismaal, teisalt esineb objekte, mis meie maailma mõttes on väljamõeldud. Näiteks taimed, mis ei vaja elus püsimiseks vett vaid kuuvalgust, üleskeeratavad kaarnad, koerad jms. Samas ei ole seda nägemust, et...

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks.  1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad. Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette. Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. ...

Veel üks suvitusromaan. Ja jälle polnud üldse halb. Kõik kolm raamatut, mida olen sellest sarjast lugenud, on täitsa kenad raamatud olnud.  Noor õpetaja Maarja on mõnda aega tagasi maale elama kolinud. Nüüd vajab tema maja katus ootamatult remonti. Naabrinaine, atsakas vanaproua Mammi, pakub välja, et raha kogumiseks võiks majas ja ümbruses natuke elamusturismi pakkumisega tegeleda. Maarja siis reklaamibki Ööbiku villat sotsiaalmeedias ja paika külastab seepeale mitmeid huvitavaid kujusid.  Külastajate kaudu naerdakse natuke tänapäeva poppide inimeste üle, kelle hulgas võib leida näiteks moe pärast taimetoitlasi ja suren-kohe-kui-telefonita-kuhugi-minema-pean tüüpe. Leidub ka Maarja jaoks romantilist huvi pakkuvaid külastajaid. Väga mahlase keele ja kõnepruugiga raamat on. Peamised pärlid kukuvad Mammi suust. Too esindab seda (vist üsna levinud?) elutarka tegelaskuju, kes ütleb asjad otse ja lihtsalt välja, aga niimoodi ka, et päris naljakas on.  Mingid kohad ja hetked ol...

Pantvangidraamat ei ole. (Kuigi oleks päris lahedalt ootamatu, kui raamatu kaanel on naine nunnu koeraga ja sees mingi kole vangishoidmise lugu.) Stockholmi sündroom tähendab siin hoopis seda, et peategelasele meeldib väga Rootsi ja eriti Stockholm, rootsi keel ja kultuur, ajalugu jms.  Peategelane, 31-aastane Annika, saab ülesande kirjutada artikkel pimekohtingutest. Ta teeb endale Tinderisse konto ja kohtubki sedakaudu mitme värvika meesterahvaga. Sunnitud elumuutuse tagajärjel kolib ta varsti aga hoopiski Stockholmi ja asub seal tööle koerte päevahoius. Rootsis tekib ka uusi tuttavaid, mõni ootamatum kui teine. Raamat on Suvitusromaani sarjast ja ongi selle sõna väga hea näide. Lihtne, ei vaeva, liigub kiirelt edasi. Muidugi mõned asjad on lihtsustatud, aga, jällegi, see pole mõni "Anna Karenina".  Kas raamatu väljaandmist võis sponsoreerida Rootsi kultuuriministeerium? Tallink? Päris detailselt räägitakse, millised muuseumid asuvad kuningalossis, millised atraktsioonid on...

Raamatus on kaks jutustajat: menuka ansambli The Ark liige Jimmy ja The Arki suur fänn Angel. Angel on tulnud Londonisse The Arki kontserdile ning enne seda on tal võimalus ka bändiga kohtuda. Ühtlasi kohtub ta ühe internetisõbraga (samuti The Arki fänn).  Kõik ei lähe päris nii nagu planeeritud.  Pole tohutult uus teema, aga siiski jätkuvalt huvitav teema, milline on bändimeeste päriselu, nende nägemus oma elust ja tööst ja millisena kujutavad seda ette fännid. Mis üldse on igasuguste fännikogukondade mõte? Kas need aitavad kuidagi seda, keda fännatakse, kas need aitavad fänne või hoopis takistavad nende päriselu? Mõned sündmused, mis raamatus ette tulevad, tunduvad natuke uskumatud, aga mitte nii palju, et neid päris võimatuks pidada. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, mis siin juhtub. Saad küll olla ühel hetkel lihtsalt kellegi suurim fänn ja järgmisel hetkel istuda tema kõrval rongis, et kuhugi koos minna. Raamat oli niuke tubli sooritus, loomulik. Ei saa öelda, et neist te...