Otse põhisisu juurde

Jen Wang "The prince and the dressmaker"

 


Värviliste piltidega graafiline romaan. Või muinasjutt. On üks prints (väljamõeldud kuningriigis), kelle öine salahobi on uhketesse kleitidesse riietumine. Ta palkab õmblejannaks ühe suhteliselt tundmatu, aga julgete ideedega neiu. Muidugi ei jää saladus alatiseks saladuseks.

  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Õmblejanna karjäärilugu tagus seda rauda, et tee, mis sulle meeldib, seisa enda eest ja küll sul siis ka hästi läheb. Lisaks püüdis printsi armastus kleitide vastu lugeja peas võimalikke stereotüüpe lõhkuda. Käib jah vahepeal kleidiga. Kas see tähendab, et ta tahab naine olla? Ei tähenda. Kas see tähendab, et tema romantiliseks huviks on mehed? Ei tähenda. Ja nii edasi. Tundus ka tähtis olevat, et peategelased polnud klassikaliselt kauniteks nukkudeks joonistatud.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Meeldis, et asi edasi liikus (graafilise romaani puhul on eriti oluline mitte jääda liiga pikalt heietama). Joonistamise stiil meeldis. Loo sisu andis vaimustava võimaluse suurejoonelisi kleite joonistada.
  • Emotsioonid
    Iseenesest kena kõik, aga olin suht leige enamasti.
  • Tegelased
    Peategelased olid arusaadavate eesmärkidega loodud ja nende lugu ellu viidud. Muidu hästi, ainult nende omavaheline draama jättis mind veits külmaks.
  • Atmosfäär
    See vist endasse küll ei haaranud. Oli küll loss ja Pariis ja värk, aga meh.
  • Mõtete ärgitamine
    Sain aru, mis teemal sooviti mõtteid ärgitada.
  • Lõpp
    Milline see oligi? Kindlasti oli õnnelik lõpp ja see sobis ka, sest muinasjutt ju.
  • Kestev mõju
    Mingi nädal aega tagasi lugesin ja juba on raske meenutada. 
  • Sisuväline
    Kena. Paksul paberil (seega ka üsna kaalukas), ilusad värvid, hea lugeda ja vaadata. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...