Truffe kirjanurk

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...

1934. aastal sünnib Tšehoslovakkias ühe paruni tütre vallaslapsena Cermaka (tüdrukunimi). 1939. aastal põgeneb Cermaka ema ja vanaemaga Rootsi. 1950ndatel saab temast klarnetist, hiljem klarnetiõpetaja. Cermaka poeg Franz kuuleb lapsest peale ema ja vanaema käest lugusid kunagisest elust Tšehhoslovakkias ja perekonna kadunud hiilgusest. Franzile hakkavad lood pigem närvidele käima ja ta mõtleb kui palju on neis tõtt ja kui palju lihtsalt mineviku idealiseerimist. Pöördepunktiks saab aasta 1991, kui Tšehhoslovakkia riik uute aegadega seoses inimestele vara tagastama hakkab ja Cermaka perekonna uhke lossi (Hõbelossi) tagasi saab.  Päris palju tegevust toimubki seega 1991. aasta Tšehhoslovakkias, kuhu Cermaka kõigepealt oma nüüd 30-aastase poja Franzi maad kuulama saadab. Franz on vabakutseline saksofonist, kes kannatab ka täiskasvanuna koolikiusamise järelmõjude all. Sotsiaalärevus, madal enesehinnang, automaatne kaitsepositsioon inimeste suhtes - kõik need lõbusad asjad. Aus kirjeld...

Fredrik Backman on ilmselt praeguse aja menukaim rootsi kirjanik. Lausa nii menukas, et see raamat ilmus inglise keeles enne rootsikeelsena ilmumist. Sattusin mingil hetkel Backmani sotsiaalmeediapostituse peale, kus ta (ilmselt rootslaste?) selleteemalisele pahameelele vastas. Ütles, et mõtlevat ja kirjutavat ikka veel rootsi keeles. Aga ilmselt teadagi mis teeb omad korrektuurid raamatute ilmutamise osas. Raamatu põhitegelasi on teismeline lastekodulaps Louisa, kelle kallemaid varandusi elus on postkaart ühest kuulsast maalist. Tal on pildil kujutatust oma nägemus, mis ei kattu üldise arvamusega. Juhuse tahtel kohtub Louisa maali autoriga ja see muudab tema elu igaveseks. Suure osa raamatust moodustabki selle maali lugu - kunstniku teismeiga koos kolme sõbraga ning kuud, mis eelnesid maali valmimisele. Olen nüüdseks selle raamatu kohta palju arvustusi lugenud. Need on enamasti suisa nõretavad. See on maailma parim raamat, öeldakse. Milline südamlik lugu, millised tegelased, raamatu l...

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...

Mul ikka juhtub seda, et algul mõtlen mingit käepärast olevat raamatut niisama natuke algusest lugeda, tunde mõttes , aga enne kui aru saan, on juba oma 10 või 15 protsenti loetud ja siis tundub, et enam nagu pooleli jätta kah ei maksa. Eriti kui täitsa loetav raamat on. Siin jälle üks selline. "Julia jõulud" või "Jõulud Julia moodi" võiks seda eesti keelde tõlkida. Julia on Stockholmis elav ettekandja, kellele jõulud üldse ei meeldi. (Tavaliselt ongi nois jõuluraamatuis kaks varianti - kas peategelane on jõuluhull või Grinch.) Ei meeldi kõigil neil tavalistel põhjustel, miks paljudele ei meeldi (võlts värk, liiga palju pinget jms). Nüüd koidab talle võimalus detsembri teises pooles hoopis Gotlandile minna ja reisil olevate omanike palvel Visbys ühes majas kassi valvata. Tundub hea plaan - tühi maja, kus ei pea jõulujanti kaasa tegema. Samal ajal on Stockholmis ka värskelt lahutanud Petter, kelle eksnaine ja väike tütar on jõuluks Gotlandile naise pere juurde sõitma...

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Halleholm on (väljamõeldud) linn Stockholmi saarestikus. Sama nime kannab linnas aastakümneid elanud suguvõsa. Niuke vana ja uhke, kus on oma matriarh ja oma sohilaps ja. Lovisa, kelle valikule viitab raamatu pealkiri, põlvneb ka Halleholmidest ja tuleb linna, sest vanaema on talle seal maja pärandanud. Kuna majas asus aastakümneid tema vanaisa pagarikoda, otsustab pagarist Lovisa ise ka seal pagariäri pidama hakata. Kõik pole muidugi ainult lihtne ja kaunis, sest suguvõsa eri liinid ei saa omavahel just hästi läbi. Den här matsalen var precis som släkten: högdragen och föråldrad. / Söögituba oli täpselt nagu suguvõsa: ära tõusnud ja ajale jalgu jäänud.  Esimene kolmandik raamatust oli Lovisa vanaema Amelia kohta: räägiti, mis juhtus 1920ndatest 1940ndateni ja kujundas Halleholmide-Lindegrenide (Lovisa perekond) suhted keeruliseks/halvaks. Täitsa huvitav lugu oli, tegevus kogu aeg liikus. Kui 2010. aastasse Lovisa juurde jõuti, muutus tempo selgelt aeglasemaks. Ehk kohati ka liiga ...

Klassikaline armulugu, lihtne lugeda. "Kus unistused kohtuvad" niisiis. Peategelane Cornelia läheb ajutiselt suurest linnast väiksesse Ängsmarki, et abistada käeluu murdnud ema. Ängsmark on Cornelia koduküla, kust ta neli aastat tagasi peale pikaaegse elukaaslasega lahkuminekut ära läks. See mees, kellega lahku mindi, Lukas, on muidugi üks hea ja tubli mees. Ehitas maja näiteks, aga see vajab nüüd sisustamist. Algselt Cornelia emale mõeldud sisustustöö saab loomulikult hoopis Corneliale. Ja üldse on see maja Lukase ja Cornelia armastuse sümbol. (Kas tuleb natuke okse kurku?) Mõnigi tegelane tundus mittevajalik. Mõtlesin, kas autor lõi mingeid tegelasi nö igaks juhuks, et saaks sarja järgmistes osades neist lähemalt kirjutada. Sest "Där drömmar möts" on Ängsmarki sarja 1. osa. Sel aastal ilmus juba 10. osa. Tulevad nagu saelauad sealtsamusestki. Ja ühendavaks lüliks on tegevuskoht Ängsmark mitte peategelased. Mulle kuidagi nende hiljuti loetud naistekate lõpud üldse ...

  Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade.  Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.) See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitme...

Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole.  Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu.  Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva.  Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi s...

  Cilla Storm ostab endale Stockholmi saarestikus  ühel saarel majakese. Sellepärast, et elukaaslane on ta maha jätnud ja tal on üldiselt üle visanud. Läheb siis sinna saarele suve veetma, kohtub kohe sõbraliku ja jutuka naabrinaise Rosie'ga ning saarel peagi aset leidva mõrvaga seoses ka Rosie' poja, politseinikust Adamiga. Peamine probleem selle raamatuga oli, et ta tahtis olla korraga krimilugu ja naistekas, aga ei suutnud eriti kumbki olla. Pooles vinnas värk. Krimiloo pärast ma seda nagunii ei lugenud, lootsin rohkem mõnusate olustikukirjelduste peale või sellele, et vähemalt armuloo korralikult üles keriks. Eriti ei kirjeldanud, eriti ei kerinud.  Peategelane oli minu jaoks igav ja värvitu, tema ihaldusobjekt Adam veel igavam. Ainult Rosie päästis natuke, aga eks olnud temagi sedasorti tegelase stereotüüp (uudishimulik ja hoolitsev vanem proua).  Olnuks parem lugeda seda rootsi keeles. (Olekski lugenud, kui kusagilt kätte oleks saanud.) Mitte et sellest te...

"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka.  Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas.  Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja? John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.) Kunagi (varateismelisena) seda ...

Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud. See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine.  Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda. Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seep...

Kirjeldus raamatu kaanelt: Romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub. Autor Kjell Westö on soomerootslane nagu ka suur osa raamatu tegelastest. Nõnda et tegevus on Soomes, aga raamat on kirjutatud rootsi keeles ja ka kohanimed näiteks on paljus rootsikeelsed.  See on sedasorti raamat, millesarnased mulle kõige rohkem meeldivad. Arenguromaan? Võetakse mingi inimene lapsest peale ette ja lugu läheb enam-vähem läbi elu. Nagu  Bildungsroman,  aga ajaliselt pikem. Siin püüti ka peategelasest järgmist põlvkonda l...