Otse põhisisu juurde

Ewald Arenz "Suur suvi"


Nagu pealkiri vihjab, toimub tegevus suvel, täpsemalt ühe suve jooksul 1980ndate alguse Saksamaal. Frieder (pikemalt Friedrich) on ca 16-aastane poiss, kes oma õe Alma, vana sõbra Johanni ja uue sõbra Beatega mööda linna ringi hängib ja mitmesuguseid tegevusi ette võtab. Näiteks kohalikus ujulas erineva kõrgusega hüppelaudadelt sukeldumine. Kuna Frieder peab suve lõpus mitu järeleksamit tegema ja nendeks õppima, pole ta saanud ülejäänud perega koos puhkusele sõita ja peatub ajutiselt vanavanemate pool. Seal saab ta nii vanavanemate kui iseenda (mineviku) kohta üht-teist uut teada.
Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Algul mõtlesin (mingist kaane küljes nähtud arvustajast mõjutatuna), et see on raamat, mille sihtrühm pole lugemise ajal 16-aastane inimene. Olles läbi lugenud, usun, et on nii see 16-aastane kui ka viiekümnendates täiskasvanu, kes ise oli tegevusajal peategelase vanuses. Muidugi nad võivad raamatus eri asju märgata, aga las märkavad.

16-aastasele võiks näiteks meeldida, kuidas kirjeldatakse mingeid tundeid, mida peategelane esmakordselt tunneb (või teadvustab), mingeid olukordi, kus ta varem pole olnud. On küll ilusalt mõjuv ja usutav, meeldis ka vanemale lugejale (minu näol). Vanemale lugejale meeldisid ka vihjed aja(loo)le, sellest tulenev olustik. 


Suhete osas oli ehk paeluvaim Friederi arusaam vanavanematest ja suhe nendega. Vanaisa oli kõige salapärasem tegelane, kohati arusaamatu, aga esindas tüüpi, kes ilmselt paljudele päriselust tuttav ette tuleb.

Paljud teietasid seda vanaisa ja ta tahtiski, et nii oleks. Näiteks tema (kasu)tütar teietas teda kuni täiskasvanuks saamiseni. Saksa keeles on teietamine ka tänapäeval märksa rohkem tavaks kui meil, aga perekonnaringis teietamist esitleti siiski kui ka seal kummalist nähtust.

Peategelase kohta ütles Jaan Tootsen kaane küljes, et ta on nagu Arno Tali ja Joosep Tootsi segu. Ei vaidle. Ühest küljest tasane ja tundlik, teisalt teeb vahepeal spontaanseid tegusid. Nagu öeldud, peaks ta kusagil 16-aastane olema, aga minu jaoks mõjus kohati nooremalt, lapselikumalt.

Niuke raamat, et alguses oli pisut raske vedama saada, aga edasi läks ludinal. Kõike lõpuni ära ei seletatud. 
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Suve oli tunda. Päris nii soe ei hakanud nagu Bradbury "Võililleveini" lugedes, aga aastaajatempel oli raamatul peal.

Tundus, et see Varraku Moodsa aja sarja 2023. aasta väljaanne, mida lugesin, oli kuidagi rabeda paberi peal. Lihtne olnuks lehtedele rebendeid tekitada. Ja muidugi sõna tank. See on raske sõna. Ennegi on raamatutes keegi tanki asemel tangis istunud.


Loodan, et "Suur suvi" oli hakatuseks ja nüüd hakkab Ewald Arenzi teisi raamatuid ridamisi eesti keeles ilmuma.


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...