Otse põhisisu juurde

Ewald Arenz "Suur suvi"


Nagu pealkiri vihjab, toimub tegevus suvel, täpsemalt ühe suve jooksul 1980ndate alguse Saksamaal. Frieder (pikemalt Friedrich) on ca 16-aastane poiss, kes oma õe Alma, vana sõbra Johanni ja uue sõbra Beatega mööda linna ringi hängib ja mitmesuguseid tegevusi ette võtab. Näiteks kohalikus ujulas erineva kõrgusega hüppelaudadelt sukeldumine. Kuna Frieder peab suve lõpus mitu järeleksamit tegema ja nendeks õppima, pole ta saanud ülejäänud perega koos puhkusele sõita ja peatub ajutiselt vanavanemate pool. Seal saab ta nii vanavanemate kui iseenda (mineviku) kohta üht-teist uut teada.
Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Algul mõtlesin (mingist kaane küljes nähtud arvustajast mõjutatuna), et see on raamat, mille sihtrühm pole lugemise ajal 16-aastane inimene. Olles läbi lugenud, usun, et on nii see 16-aastane kui ka viiekümnendates täiskasvanu, kes ise oli tegevusajal peategelase vanuses. Muidugi nad võivad raamatus eri asju märgata, aga las märkavad.

16-aastasele võiks näiteks meeldida, kuidas kirjeldatakse mingeid tundeid, mida peategelane esmakordselt tunneb (või teadvustab), mingeid olukordi, kus ta varem pole olnud. On küll ilusalt mõjuv ja usutav, meeldis ka vanemale lugejale (minu näol). Vanemale lugejale meeldisid ka vihjed aja(loo)le, sellest tulenev olustik. 


Suhete osas oli ehk paeluvaim Friederi arusaam vanavanematest ja suhe nendega. Vanaisa oli kõige salapärasem tegelane, kohati arusaamatu, aga esindas tüüpi, kes ilmselt paljudele päriselust tuttav ette tuleb.

Paljud teietasid seda vanaisa ja ta tahtiski, et nii oleks. Näiteks tema (kasu)tütar teietas teda kuni täiskasvanuks saamiseni. Saksa keeles on teietamine ka tänapäeval märksa rohkem tavaks kui meil, aga perekonnaringis teietamist esitleti siiski kui ka seal kummalist nähtust.

Peategelase kohta ütles Jaan Tootsen kaane küljes, et ta on nagu Arno Tali ja Joosep Tootsi segu. Ei vaidle. Ühest küljest tasane ja tundlik, teisalt teeb vahepeal spontaanseid tegusid. Nagu öeldud, peaks ta kusagil 16-aastane olema, aga minu jaoks mõjus kohati nooremalt, lapselikumalt.

Niuke raamat, et alguses oli pisut raske vedama saada, aga edasi läks ludinal. Kõike lõpuni ära ei seletatud. 
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Suve oli tunda. Päris nii soe ei hakanud nagu Bradbury "Võililleveini" lugedes, aga aastaajatempel oli raamatul peal.

Tundus, et see Varraku Moodsa aja sarja 2023. aasta väljaanne, mida lugesin, oli kuidagi rabeda paberi peal. Lihtne olnuks lehtedele rebendeid tekitada. Ja muidugi sõna tank. See on raske sõna. Ennegi on raamatutes keegi tanki asemel tangis istunud.


Loodan, et "Suur suvi" oli hakatuseks ja nüüd hakkab Ewald Arenzi teisi raamatuid ridamisi eesti keeles ilmuma.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...