Truffe kirjanurk

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

  Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi.  Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin.  Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud.  Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud m...

  Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega" , tegevus toimub 10+ aastat hiljem.  Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel. Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema.  Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga...

  Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge" .) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud.  Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla). Mulle hirmsasti meeldis!  See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes).  Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni.  Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pil...

  Üks peategelane on ca 35-aastane muusikaõpetaja Layla. Ta on hiljuti lahutanud ja endale maja ostnud, kõpitseb maja keldris väikest muusikatuba, sest varasemas nooruses oli ta bändiinimene ja armastas esineda. Teine peategelane Josh on umbes sama vana ja ka lahutamas, saab eksnaisega sõbralikult läbi, kasvatavad tütart. Laylast ja Joshist saavad potentsiaaliga sõbrad. Sisu Üleni tavaline raamat. Lugesin natuke algust ära ja juba teadsin, milline lugu tuleb. Tuligi selline. Tavalisus pole halb põhimõtteliselt, on väga turvaline lugeda, kui peaks tahtma turvalist lugemist. Stiil Jälle üks selline, kus peatükid olid jagatud kahe peategelase vahel. Lisaks sellele jooksid neis peatükkides ka mõlema minevikuliinid (peamiselt lõppenud abielude teemal). Tundus, et seda kõike saanuks kuidagi lineaarsemalt lahendada. Emotsioonid Leiged. Tegelased Peategelased usutavad. Naispeategelase eksmehest jäi kirjelduste põhjal väga halb mulje. Räägiti küll, kuidas tal oli ka palju häid omadusi, mill...

  Rose Tremainilt lugesin hiljuti jutukogu "The American lover" , mille leidsin tegelikult üldse seepärast, et üks raamatulehekülg soovitas mul lugeda Tremaini raamatut "The Gustav sonata".  Gustav Perle ja Anton Zwiebel (jep, pärl ja sibul) on peategelased, sõbrad, mõlemad 1942. aastal sündinud, elavad Šveitsi väikelinnas Matzlingenis. Anton on juudi perekonnast, armastab klaverit mängida. Gustavi emale eriti ei meeldi poiste sõprus. Ema nimelt räägib Gustavile, et Gustavi isa suri, sest püüdis juute aidata. Loo edenedes saame täpsemalt teada, kuidas ta neid täpsemalt aitas ja mis juhtus.Gustavi ja Antoni elusid jälgitakse lapsepõlves ja keskeas. Sisu Rose Tremain on üsna rahvusvahelise haardega kirjanik. Selle raamatu tegevus on Šveitsis (ja on natuke tõestisündinud lool põhinev), mingi raamatu tegevus toimub tal Prantsusmaal, üks on Taanis, juttudes olid ka Venemaa ja Kanada esindatud näiteks.  Muidu oli kena sisu, aga natuke jäi kriipima see, et kui peateemaks o...

Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab. Sisu  Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää.  Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuida...

Daisy Jones & The Six on 1970. aastate kuulus rokkbänd. (Ei ole päriselt olemas olnud.) Raamat räägib bändi esiletõusust muusikamaailmas ja lõpeb nende ootamatu laialiminekuga. (Ei ole spoiler, üsna alguses öeldakse seda ka lugejale.) Muidugi on muusika kõrval asjasse segatud ka eraelusuhted, mis bänditegemist mõjutama hakkavad. Raamatu autor on Taylor Jenkins Reid, kes kirjutas ka "Evelyn Hugo seitse abikaasat", mida hiljuti lugesin. Sisu See, et tegelasteks on mingid bänditüübid, on juba väga hea algus. Mulle meeldivad muusikamaailmas toimuvad raamatud. Mõnda aega tundus, et võib-olla see ongi rohkem muusikaarmastuslugu kui lihtsalt armastuslugu (oleksin eelistanud seda esimest), aga oli ikka ka armastuslugu. Mängis piisavalt hästi ka sel moel välja.  Meeldis, et lisaks pealiinile olid ka kõrvalliinid, mis olid piisavalt arendatud, aga samas olidki  kõrval liinid. Stiil Raamat koosnes tegelaste intervjuukatketest. Niisama kirjeldamise kohti ei olnud, kogu aeg keegi ütle...

Üsna kehvik kuu. Oh well. Tillie Walden "Are you listening?" Veel üks graafiline romaan. Sel aastal on neid päris palju kogunenud. Kaks tütarlast, üks 18-aastane, teine veidi vanem, satuvad üheskoos autoretkele maailmas, mis näeb välja nagu tavaline maailm, aga on natuke maagiline. Või kujutavad nad seda ette? Sest maagilised nähtused aitavad neil mõista mingeid asju enda peas, et eluga edasi minna pärast seda, kui halvad asjad on juhtunud. Lucinda Riley "Tormiõde" Lapsendatud naine, kes läheb oma bioloogilisi juuri otsima Norrasse. Leiab, et tema esivanemad on seotud Edvard Griegi ja tolle "Peer Gynti" esmaettekandega. Suht klots, üle 600 lehekülje. (Päris suure osa küll kuulasin hoopis audioraamatu kaudu.) Ühtlasi on see 2. osa sarjast, aga 1. osa lugematajätmine ei seganud. Lillat värvi raamat, selle eest kiidan. (Sisu nii palju ei kiida.) Emily Henry "Beach read" Kunagi kevadel kuulasin sama autori teist raamatut, mis jättis täitsa kena mulje...

Nina LaCour "We are okay" Mäletan, et sel asjal oli  päris originaalne idee, aga ümber jutustada enam ei oska. On see hea või halb, maitea. Üks tüdruk, keda vanaisa on kasvatanud, saab teada, et vanaisa on samal ajal veits omas maailmas ka elanud. Või midagi.  Virginia Woolf "Oma tuba" Essee loengute põhjal, mille Woolf pidas 1928. aastal Cambridge'i naisüliõpilastele. Loengute teema oli "Naised ilukirjanduses". Ta siis arutlebki selle sõnapaari tähenduse üle. Naised ilukirjanduses võivad olla ilukirjandusteoste (tollal peamiselt meeste poolt loodud) naistegelased või ka ilukirjanduse naissoost autorid. Mida on naisel vaja, et olla kirjanik? Ühes kohas ta ennustab, kuidas asjad 100 aasta pärast on. See on huvitav, sest praegu ongi 100 aasta pärast. Jennifer E. Smith "Field notes on love" Kaks võhivõõrast lähevad üheskoos pikale rongireisile. Kõlas nagu "Before sunrise". Muidugi polnud nagu "Before sunrise" ja ma ei uskunud...

September kestis vähemalt mitu kuud. Kui praegu vaatan, mida septembri alguses lugesin, tundub see kindlasti rohkem kui kuu aja kaugusel. Jean Kyoung Frazier "Pizza girl" 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsade transportijana. Tal tekib lähem suhtlus koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ei saanud aru, miks see raamat kirjutati. Ei olnud ka peale lugemist parem olla kui enne. Adib Khorram "Darius the Great deserves better" Järg raamatule "Darius the Great is not okay". 1. osa head küljed olid ka 2. osas olemas. Lihtsalt ja otsekoheselt ütlemine peamiselt. Darius on tubli poiss. Laura Taylor Namey "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow" Vanemad saadavad 17-aastase Lila Miamist Inglismaa väikelinna, et ta oma elus toimunud dramaatilistest sündmustest üle saaks. Sedasorti raamatu kohta huvitava stiiliga. Kui tavaliselt võid põhimõtteliselt lauseid vahele jätta ja saad ikka aru, mis toimub, siis siin pidi mõnesid lauseid kaks korda l...