Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi"

Näe, jaanuar juba ekvaatorist üle ja ma jõuan ka lõpuks pärisraamatute juurde tagasi oma statistikatabelite juurest.

Polegi lihtne öelda, millest see raamat räägib. Elust. On üks mees ja temaga seotud tegelased, üks hotell ja mõned (sh kriminaalsed) sündmused. Maitea, kõlab huvitavalt? Minu jaoks esimesed 100 lehekülge ei olnud eriti huvitavad. Otseselt igav ka polnud, rohkem nagu tüütu, sest ei saanud aru, kuhu see raamat minema hakkab. Kirjeldati, kuidas mees (34-aastane, ametilt ajakirjanik) ärkas ja vaatas aknast välja, jõi kohvi, käis linnas ringi jms. Aga miks? Kes teab. 

Raamatu esimene lause. Mõtlesin, et võiks neile sel aastal tähelepanu pöörata.

Esimese 100 lehekülje järel hakkas rohkem juhtuma ja kõrvaltegelasi ilmuma. Tihti olid nad huvitavamad kui peategelane. Nad ütlesid peategelasele, et too on ikka väga imelik, kuigi peategelane oli tegelikult ses raamatus põhiline mõistuse hääl. (Vähemalt teiste suhtes, endaga oli tal rohkem probleeme.)

Tegelaste hulgas oli prostituute, kelle jutust jäi mulje, et nad teevad seda tööd, sest neile meeldib. Võib-olla see on realistlik, maitea. Siis oli üks 13-aastane tüdruk, kelle vanemad oli vabalt nõus, et too 34-aastase võõra mehega ringi sõidab. 

Polnud halb ega hea, oli veider, aga mitte väga veider vaid nagu leigelt veider. Emotsioonide puudus kerkis üldiselt esile. Tahaks lugedes rohkem midagi tunda. Ja muidugi suur miks. Miks see raamat kirjutati? Lõpus nagu seletati midagi, aga kas see ka piisav oli.

Vägisi tuli vahepeal silme ette, kuidas suur kirjanik istub arvuti taga ja muheleb et oo, ma teile nüüd kirjutan ikka sihukese loo et... Aga tegelikult läheb vahepeal natuke lappama.

Võib-olla on hea kirjeldus ka see, et "Tantsi, tantsi, tantsi" pole nagu "Norra mets". 

Eestikeelse raamatu kaanekujundus on lahe. Raamatus oli ka muidugi päris palju erinevaid laule ära nimetatud, mida tegelane mingil hetkel kuulas või mis talle meeldisid või ei meeldinud.



Samalt autorilt varem loetud:


Näe, kohe päris madal skoor alustuseks. Mitte kõige kitsavaatelisem minust.

Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...