Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi"

Näe, jaanuar juba ekvaatorist üle ja ma jõuan ka lõpuks pärisraamatute juurde tagasi oma statistikatabelite juurest.

Polegi lihtne öelda, millest see raamat räägib. Elust. On üks mees ja temaga seotud tegelased, üks hotell ja mõned (sh kriminaalsed) sündmused. Maitea, kõlab huvitavalt? Minu jaoks esimesed 100 lehekülge ei olnud eriti huvitavad. Otseselt igav ka polnud, rohkem nagu tüütu, sest ei saanud aru, kuhu see raamat minema hakkab. Kirjeldati, kuidas mees (34-aastane, ametilt ajakirjanik) ärkas ja vaatas aknast välja, jõi kohvi, käis linnas ringi jms. Aga miks? Kes teab. 

Raamatu esimene lause. Mõtlesin, et võiks neile sel aastal tähelepanu pöörata.

Esimese 100 lehekülje järel hakkas rohkem juhtuma ja kõrvaltegelasi ilmuma. Tihti olid nad huvitavamad kui peategelane. Nad ütlesid peategelasele, et too on ikka väga imelik, kuigi peategelane oli tegelikult ses raamatus põhiline mõistuse hääl. (Vähemalt teiste suhtes, endaga oli tal rohkem probleeme.)

Tegelaste hulgas oli prostituute, kelle jutust jäi mulje, et nad teevad seda tööd, sest neile meeldib. Võib-olla see on realistlik, maitea. Siis oli üks 13-aastane tüdruk, kelle vanemad oli vabalt nõus, et too 34-aastase võõra mehega ringi sõidab. 

Polnud halb ega hea, oli veider, aga mitte väga veider vaid nagu leigelt veider. Emotsioonide puudus kerkis üldiselt esile. Tahaks lugedes rohkem midagi tunda. Ja muidugi suur miks. Miks see raamat kirjutati? Lõpus nagu seletati midagi, aga kas see ka piisav oli.

Vägisi tuli vahepeal silme ette, kuidas suur kirjanik istub arvuti taga ja muheleb et oo, ma teile nüüd kirjutan ikka sihukese loo et... Aga tegelikult läheb vahepeal natuke lappama.

Võib-olla on hea kirjeldus ka see, et "Tantsi, tantsi, tantsi" pole nagu "Norra mets". 

Eestikeelse raamatu kaanekujundus on lahe. Raamatus oli ka muidugi päris palju erinevaid laule ära nimetatud, mida tegelane mingil hetkel kuulas või mis talle meeldisid või ei meeldinud.



Samalt autorilt varem loetud:


Näe, kohe päris madal skoor alustuseks. Mitte kõige kitsavaatelisem minust.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »