Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

 


Käes on keskkooli viimane päev. Rowan (minu üllatuseks unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neill on viimased neli aastat omavahel võistelnud (kes on parem õpilane, kes suurem aktivist jms). Nüüd on ees viimane võistlus - abiturientide aardejaht "Ulg". Kes võidab? Kas Rowan ja Neill on tugevamad hoopis koos ja mitte üksteise vastu võisteldes? (Üllatus, on jah.)

  • Sisu
    Pole halb mõte kirjutada raamatut tegevusega keskkooli lõpus. Suurem osa inimesi ilmselt suudab sellega suhestuda, mäletab, mis tunne oli. Aardejahi teema oli tore teema. Ühe päeva/õhtu/öö jooksul toimuv tegevus meenutas natuke raamatut/filmi "Nick & Norah's infinite playlist". Meeldisid ka juutide kombeid tutvustavad lõigud. 
  • Stiil
    Vastas sisule. Ei olnud ülihirmusdiip lugu ja kirjutatud oli ka nii, et kui tahaks, võiks natuke diagonaalis lugeda.
  • Emotsioonid!
    Olid. Elasin sisse/kaasa. 
  • Tegelased
    Kenad tegelased, aga paratamatult kannavad natuke seda taaka, millest mõtete ärgitamise punkti all juttu tuleb.
  • Atmosfäär
    Aru oli saada, et on natuke sihuke Seattle'i-armastuse raamat, aga erilist selle linna tunnet just ei tekkinud. Pigem veidi keskkoolilõputunnet.
  • Mõtete ärgitamine
    Tänapäeva raamat, tänapäeva teemad sees. Paljude asjadega, mida öeldi, olin nõus. Aga.
    Järgneb pahmeldus, keera kinni, kui ei taha.
    See naisõigusluse värk. Märgiti ära, et naispeategelane pole mingi piitsavars, samas oli teine peategelane keskkoolipoiss, toas uhked hantlid, ja tüdruk korduvalt imetles et oo, lihased. (Teen siit järelduse, et tüdruk võib olla lihtsalt tüdruk, aga poisiideaal on musklimees. Või pidi fakt, et poiss oli punapea, teda kuidagi vähemveetlevaks muutma?) Samuti jäi mulje, et meie missioon on toetada naiskirjanikke ja erinevaid vähemusi esindavaid kirjanikke (ei vaidle vastu), aga samal ajal mõistame tagantjärgi hukka Dickensi ja Hemingway, sest nad olid valged mehed ja kirjutasid raamatuid omas ajas ja selle aja kontekstis (vaidlen vastu). Dickens on üldse ebaõnnestunud "süüdi oleva" valge mehe näide, sest vaadates mis teemadest tema kirjutas (väga valusad sotsiaalsed probleemid), oli ta ilmselt suurem misiganesõiguslane kui paljud tänapäeva õiguslased. Aga näe kus raamat ärgitas mõtteid.
  • Lõpp
    Ettearvatav, aga selles peitubki selliste lõppude võlu. Turvaline värk, lõpp on õnnelik. Aga muidugi ka mesimagus.
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Siin tahaks lisatärne anda, kui saaks. Tõlkija oli tõlkinud niimoodi, et mõne tegelase laused kõlasid kohati vahvamalt kui originaalis. (Võrdlesin ingliskeelse raamatuga.) Maitea, võib-olla keegi tõlgendaks seda autoriga võistlemisena, aga mulle lugejana sobis. Mõne koha peal oli meelega ingliskeelseid sõnu sisse jäetud, see töötas hästi noore inimese kõnepruugi iseloomustajana. Ja viimaks. Kogu raamatu peale ei märganud ühtegi kohta, kus oleks ülakoma abil käänamisel viga tehtud (Rosie'ga oligi Rosie'ga, mitte Rosiega). Selline haruldus ajas täitsa ekstaatiliseks. 




Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »