Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

 


Käes on keskkooli viimane päev. Rowan (minu üllatuseks unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neill on viimased neli aastat omavahel võistelnud (kes on parem õpilane, kes suurem aktivist jms). Nüüd on ees viimane võistlus - abiturientide aardejaht "Ulg". Kes võidab? Kas Rowan ja Neill on tugevamad hoopis koos ja mitte üksteise vastu võisteldes? (Üllatus, on jah.)

  • Sisu
    Pole halb mõte kirjutada raamatut tegevusega keskkooli lõpus. Suurem osa inimesi ilmselt suudab sellega suhestuda, mäletab, mis tunne oli. Aardejahi teema oli tore teema. Ühe päeva/õhtu/öö jooksul toimuv tegevus meenutas natuke raamatut/filmi "Nick & Norah's infinite playlist". Meeldisid ka juutide kombeid tutvustavad lõigud. 
  • Stiil
    Vastas sisule. Ei olnud ülihirmusdiip lugu ja kirjutatud oli ka nii, et kui tahaks, võiks natuke diagonaalis lugeda.
  • Emotsioonid!
    Olid. Elasin sisse/kaasa. 
  • Tegelased
    Kenad tegelased, aga paratamatult kannavad natuke seda taaka, millest mõtete ärgitamise punkti all juttu tuleb.
  • Atmosfäär
    Aru oli saada, et on natuke sihuke Seattle'i-armastuse raamat, aga erilist selle linna tunnet just ei tekkinud. Pigem veidi keskkoolilõputunnet.
  • Mõtete ärgitamine
    Tänapäeva raamat, tänapäeva teemad sees. Paljude asjadega, mida öeldi, olin nõus. Aga.
    Järgneb pahmeldus, keera kinni, kui ei taha.
    See naisõigusluse värk. Märgiti ära, et naispeategelane pole mingi piitsavars, samas oli teine peategelane keskkoolipoiss, toas uhked hantlid, ja tüdruk korduvalt imetles et oo, lihased. (Teen siit järelduse, et tüdruk võib olla lihtsalt tüdruk, aga poisiideaal on musklimees. Või pidi fakt, et poiss oli punapea, teda kuidagi vähemveetlevaks muutma?) Samuti jäi mulje, et meie missioon on toetada naiskirjanikke ja erinevaid vähemusi esindavaid kirjanikke (ei vaidle vastu), aga samal ajal mõistame tagantjärgi hukka Dickensi ja Hemingway, sest nad olid valged mehed ja kirjutasid raamatuid omas ajas ja selle aja kontekstis (vaidlen vastu). Dickens on üldse ebaõnnestunud "süüdi oleva" valge mehe näide, sest vaadates mis teemadest tema kirjutas (väga valusad sotsiaalsed probleemid), oli ta ilmselt suurem misiganesõiguslane kui paljud tänapäeva õiguslased. Aga näe kus raamat ärgitas mõtteid.
  • Lõpp
    Ettearvatav, aga selles peitubki selliste lõppude võlu. Turvaline värk, lõpp on õnnelik. Aga muidugi ka mesimagus.
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Siin tahaks lisatärne anda, kui saaks. Tõlkija oli tõlkinud niimoodi, et mõne tegelase laused kõlasid kohati vahvamalt kui originaalis. (Võrdlesin ingliskeelse raamatuga.) Maitea, võib-olla keegi tõlgendaks seda autoriga võistlemisena, aga mulle lugejana sobis. Mõne koha peal oli meelega ingliskeelseid sõnu sisse jäetud, see töötas hästi noore inimese kõnepruugi iseloomustajana. Ja viimaks. Kogu raamatu peale ei märganud ühtegi kohta, kus oleks ülakoma abil käänamisel viga tehtud (Rosie'ga oligi Rosie'ga, mitte Rosiega). Selline haruldus ajas täitsa ekstaatiliseks. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...