Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

 


Käes on keskkooli viimane päev. Rowan (minu üllatuseks unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neill on viimased neli aastat omavahel võistelnud (kes on parem õpilane, kes suurem aktivist jms). Nüüd on ees viimane võistlus - abiturientide aardejaht "Ulg". Kes võidab? Kas Rowan ja Neill on tugevamad hoopis koos ja mitte üksteise vastu võisteldes? (Üllatus, on jah.)

  • Sisu
    Pole halb mõte kirjutada raamatut tegevusega keskkooli lõpus. Suurem osa inimesi ilmselt suudab sellega suhestuda, mäletab, mis tunne oli. Aardejahi teema oli tore teema. Ühe päeva/õhtu/öö jooksul toimuv tegevus meenutas natuke raamatut/filmi "Nick & Norah's infinite playlist". Meeldisid ka juutide kombeid tutvustavad lõigud. 
  • Stiil
    Vastas sisule. Ei olnud ülihirmusdiip lugu ja kirjutatud oli ka nii, et kui tahaks, võiks natuke diagonaalis lugeda.
  • Emotsioonid!
    Olid. Elasin sisse/kaasa. 
  • Tegelased
    Kenad tegelased, aga paratamatult kannavad natuke seda taaka, millest mõtete ärgitamise punkti all juttu tuleb.
  • Atmosfäär
    Aru oli saada, et on natuke sihuke Seattle'i-armastuse raamat, aga erilist selle linna tunnet just ei tekkinud. Pigem veidi keskkoolilõputunnet.
  • Mõtete ärgitamine
    Tänapäeva raamat, tänapäeva teemad sees. Paljude asjadega, mida öeldi, olin nõus. Aga.
    Järgneb pahmeldus, keera kinni, kui ei taha.
    See naisõigusluse värk. Märgiti ära, et naispeategelane pole mingi piitsavars, samas oli teine peategelane keskkoolipoiss, toas uhked hantlid, ja tüdruk korduvalt imetles et oo, lihased. (Teen siit järelduse, et tüdruk võib olla lihtsalt tüdruk, aga poisiideaal on musklimees. Või pidi fakt, et poiss oli punapea, teda kuidagi vähemveetlevaks muutma?) Samuti jäi mulje, et meie missioon on toetada naiskirjanikke ja erinevaid vähemusi esindavaid kirjanikke (ei vaidle vastu), aga samal ajal mõistame tagantjärgi hukka Dickensi ja Hemingway, sest nad olid valged mehed ja kirjutasid raamatuid omas ajas ja selle aja kontekstis (vaidlen vastu). Dickens on üldse ebaõnnestunud "süüdi oleva" valge mehe näide, sest vaadates mis teemadest tema kirjutas (väga valusad sotsiaalsed probleemid), oli ta ilmselt suurem misiganesõiguslane kui paljud tänapäeva õiguslased. Aga näe kus raamat ärgitas mõtteid.
  • Lõpp
    Ettearvatav, aga selles peitubki selliste lõppude võlu. Turvaline värk, lõpp on õnnelik. Aga muidugi ka mesimagus.
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Siin tahaks lisatärne anda, kui saaks. Tõlkija oli tõlkinud niimoodi, et mõne tegelase laused kõlasid kohati vahvamalt kui originaalis. (Võrdlesin ingliskeelse raamatuga.) Maitea, võib-olla keegi tõlgendaks seda autoriga võistlemisena, aga mulle lugejana sobis. Mõne koha peal oli meelega ingliskeelseid sõnu sisse jäetud, see töötas hästi noore inimese kõnepruugi iseloomustajana. Ja viimaks. Kogu raamatu peale ei märganud ühtegi kohta, kus oleks ülakoma abil käänamisel viga tehtud (Rosie'ga oligi Rosie'ga, mitte Rosiega). Selline haruldus ajas täitsa ekstaatiliseks. 




Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »