Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

 


Käes on keskkooli viimane päev. Rowan (minu üllatuseks unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neill on viimased neli aastat omavahel võistelnud (kes on parem õpilane, kes suurem aktivist jms). Nüüd on ees viimane võistlus - abiturientide aardejaht "Ulg". Kes võidab? Kas Rowan ja Neill on tugevamad hoopis koos ja mitte üksteise vastu võisteldes? (Üllatus, on jah.)

  • Sisu
    Pole halb mõte kirjutada raamatut tegevusega keskkooli lõpus. Suurem osa inimesi ilmselt suudab sellega suhestuda, mäletab, mis tunne oli. Aardejahi teema oli tore teema. Ühe päeva/õhtu/öö jooksul toimuv tegevus meenutas natuke raamatut/filmi "Nick & Norah's infinite playlist". Meeldisid ka juutide kombeid tutvustavad lõigud. 
  • Stiil
    Vastas sisule. Ei olnud ülihirmusdiip lugu ja kirjutatud oli ka nii, et kui tahaks, võiks natuke diagonaalis lugeda.
  • Emotsioonid!
    Olid. Elasin sisse/kaasa. 
  • Tegelased
    Kenad tegelased, aga paratamatult kannavad natuke seda taaka, millest mõtete ärgitamise punkti all juttu tuleb.
  • Atmosfäär
    Aru oli saada, et on natuke sihuke Seattle'i-armastuse raamat, aga erilist selle linna tunnet just ei tekkinud. Pigem veidi keskkoolilõputunnet.
  • Mõtete ärgitamine
    Tänapäeva raamat, tänapäeva teemad sees. Paljude asjadega, mida öeldi, olin nõus. Aga.
    Järgneb pahmeldus, keera kinni, kui ei taha.
    See naisõigusluse värk. Märgiti ära, et naispeategelane pole mingi piitsavars, samas oli teine peategelane keskkoolipoiss, toas uhked hantlid, ja tüdruk korduvalt imetles et oo, lihased. (Teen siit järelduse, et tüdruk võib olla lihtsalt tüdruk, aga poisiideaal on musklimees. Või pidi fakt, et poiss oli punapea, teda kuidagi vähemveetlevaks muutma?) Samuti jäi mulje, et meie missioon on toetada naiskirjanikke ja erinevaid vähemusi esindavaid kirjanikke (ei vaidle vastu), aga samal ajal mõistame tagantjärgi hukka Dickensi ja Hemingway, sest nad olid valged mehed ja kirjutasid raamatuid omas ajas ja selle aja kontekstis (vaidlen vastu). Dickens on üldse ebaõnnestunud "süüdi oleva" valge mehe näide, sest vaadates mis teemadest tema kirjutas (väga valusad sotsiaalsed probleemid), oli ta ilmselt suurem misiganesõiguslane kui paljud tänapäeva õiguslased. Aga näe kus raamat ärgitas mõtteid.
  • Lõpp
    Ettearvatav, aga selles peitubki selliste lõppude võlu. Turvaline värk, lõpp on õnnelik. Aga muidugi ka mesimagus.
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Siin tahaks lisatärne anda, kui saaks. Tõlkija oli tõlkinud niimoodi, et mõne tegelase laused kõlasid kohati vahvamalt kui originaalis. (Võrdlesin ingliskeelse raamatuga.) Maitea, võib-olla keegi tõlgendaks seda autoriga võistlemisena, aga mulle lugejana sobis. Mõne koha peal oli meelega ingliskeelseid sõnu sisse jäetud, see töötas hästi noore inimese kõnepruugi iseloomustajana. Ja viimaks. Kogu raamatu peale ei märganud ühtegi kohta, kus oleks ülakoma abil käänamisel viga tehtud (Rosie'ga oligi Rosie'ga, mitte Rosiega). Selline haruldus ajas täitsa ekstaatiliseks. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...