Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

 


Käes on keskkooli viimane päev. Rowan (minu üllatuseks unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neill on viimased neli aastat omavahel võistelnud (kes on parem õpilane, kes suurem aktivist jms). Nüüd on ees viimane võistlus - abiturientide aardejaht "Ulg". Kes võidab? Kas Rowan ja Neill on tugevamad hoopis koos ja mitte üksteise vastu võisteldes? (Üllatus, on jah.)

  • Sisu
    Pole halb mõte kirjutada raamatut tegevusega keskkooli lõpus. Suurem osa inimesi ilmselt suudab sellega suhestuda, mäletab, mis tunne oli. Aardejahi teema oli tore teema. Ühe päeva/õhtu/öö jooksul toimuv tegevus meenutas natuke raamatut/filmi "Nick & Norah's infinite playlist". Meeldisid ka juutide kombeid tutvustavad lõigud. 
  • Stiil
    Vastas sisule. Ei olnud ülihirmusdiip lugu ja kirjutatud oli ka nii, et kui tahaks, võiks natuke diagonaalis lugeda.
  • Emotsioonid!
    Olid. Elasin sisse/kaasa. 
  • Tegelased
    Kenad tegelased, aga paratamatult kannavad natuke seda taaka, millest mõtete ärgitamise punkti all juttu tuleb.
  • Atmosfäär
    Aru oli saada, et on natuke sihuke Seattle'i-armastuse raamat, aga erilist selle linna tunnet just ei tekkinud. Pigem veidi keskkoolilõputunnet.
  • Mõtete ärgitamine
    Tänapäeva raamat, tänapäeva teemad sees. Paljude asjadega, mida öeldi, olin nõus. Aga.
    Järgneb pahmeldus, keera kinni, kui ei taha.
    See naisõigusluse värk. Märgiti ära, et naispeategelane pole mingi piitsavars, samas oli teine peategelane keskkoolipoiss, toas uhked hantlid, ja tüdruk korduvalt imetles et oo, lihased. (Teen siit järelduse, et tüdruk võib olla lihtsalt tüdruk, aga poisiideaal on musklimees. Või pidi fakt, et poiss oli punapea, teda kuidagi vähemveetlevaks muutma?) Samuti jäi mulje, et meie missioon on toetada naiskirjanikke ja erinevaid vähemusi esindavaid kirjanikke (ei vaidle vastu), aga samal ajal mõistame tagantjärgi hukka Dickensi ja Hemingway, sest nad olid valged mehed ja kirjutasid raamatuid omas ajas ja selle aja kontekstis (vaidlen vastu). Dickens on üldse ebaõnnestunud "süüdi oleva" valge mehe näide, sest vaadates mis teemadest tema kirjutas (väga valusad sotsiaalsed probleemid), oli ta ilmselt suurem misiganesõiguslane kui paljud tänapäeva õiguslased. Aga näe kus raamat ärgitas mõtteid.
  • Lõpp
    Ettearvatav, aga selles peitubki selliste lõppude võlu. Turvaline värk, lõpp on õnnelik. Aga muidugi ka mesimagus.
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Siin tahaks lisatärne anda, kui saaks. Tõlkija oli tõlkinud niimoodi, et mõne tegelase laused kõlasid kohati vahvamalt kui originaalis. (Võrdlesin ingliskeelse raamatuga.) Maitea, võib-olla keegi tõlgendaks seda autoriga võistlemisena, aga mulle lugejana sobis. Mõne koha peal oli meelega ingliskeelseid sõnu sisse jäetud, see töötas hästi noore inimese kõnepruugi iseloomustajana. Ja viimaks. Kogu raamatu peale ei märganud ühtegi kohta, kus oleks ülakoma abil käänamisel viga tehtud (Rosie'ga oligi Rosie'ga, mitte Rosiega). Selline haruldus ajas täitsa ekstaatiliseks. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...