Otse põhisisu juurde

Mason Deaver "I wish you all the best"

 


Ben on määratlemata sooga noor (ca 18-aastane) inimene. (Kas eesti keeles on hea vaste sõnale non-binary? Mittebinaarne ei ole hea tõlge.) Kui ta sellest vanematele räägib, viskavad nood ta kodust välja ja Ben läheb elama vanema õe juurde teise linna. Kooli vahetab ka. Koolis saab tema sõbraks Nathani-nimeline poiss. Raamat räägibki, kuidas Ben eluga edasi läheb (või uut elu alustab, kui soovite).

  • Sisu
    Suures osas kena sisu ja informatiivne ja kõik. Üks asi vaid. Minu jaoks on alati riskantne, kui raamatutegelane psühholoogi juures käib. (Välja arvatud juhul, kui raamatu autor on päriselus psühholoog.) Isegi kui autor on ise psühholoogi külastanud, on tal ilmselt päris raske pädevalt raamatutegelasest psühholoogile sõnu suhu panna. 
    Okei, üks asi veel. Mulle tundus, et siin raamatus olid inimesed kaunis teadlikud. Pakun, et dialoogi I'm non-binary. - Okay, thanks for telling me. kõrval tuleb tihti ette ka dialoogi I'm non-binary. - What does that mean? Raamatu tegevus muidugi on USA-s, mina ei ole USA-s.
  • Stiil
    Väga lihtne lugeda ja hoidis konksu otsas.
  • Emotsioonid
    Elasin sisse, elasin kaasa.
  • Tegelased
    Beni vanemad olid kohati päris hirmsateks tehtud. Ei saa öelda et ebarealistlik, lihtsalt minu jaoks said nad raamatus liiga vähe sõna, et neid päris deemonite nimekirja kanda. (Teisalt muidugi lugu oligi Beni seisukohalt jutustatud.)
  • Atmosfäär
    Ei midagi eriti.
  • Mõtete ärgitamine
    Mul on hästi meeles, kuidas ükskord ülikoolis pidin lugema artiklit selle kohta, et inimese mõtlemine on keelepõhine. Polnud kunagi varem sellele mõelnud ja see oli nii suur avastus. Kogu meie maailm on keele küljes kinni. Meil on väga raske kujutada ette asju, mille jaoks pole sõnu. Sain tollal isegi korraks nagu keele peale pahaseks, et kuidas ta ometi niimoodi meid piirab. (Tegelikult võib muidugi vaielda, kas piirab või hoopis avardab lõpmatusse.) See ei ole päris sama teema, mis selle raamatu teema, aga ta on seotud, ma arvan. Mida meile ette antud skaalad tähendavad? Sellele on huvitav mõelda.
  • Lõpp
    Natuke lihtsustatud, pluss suhe vanematega jäi liiga lahtiseks. Üldse lõppes kuidagi järsku ära, vist oleks oodanud, et veel natuke selgitatakse ja räägitakse.
  • Kestev mõju
    Keeruline hinnata. Ma ei tea ka, kui palju sarnase sisuga raamatuid veel on. Ilmselt tuleb juurde kogu aeg. On see üks paljude hulgas?
  • Sisuväline
    Ok.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...