Otse põhisisu juurde

Mason Deaver "I wish you all the best"

 


Ben on määratlemata sooga noor (ca 18-aastane) inimene. (Kas eesti keeles on hea vaste sõnale non-binary? Mittebinaarne ei ole hea tõlge.) Kui ta sellest vanematele räägib, viskavad nood ta kodust välja ja Ben läheb elama vanema õe juurde teise linna. Kooli vahetab ka. Koolis saab tema sõbraks Nathani-nimeline poiss. Raamat räägibki, kuidas Ben eluga edasi läheb (või uut elu alustab, kui soovite).

  • Sisu
    Suures osas kena sisu ja informatiivne ja kõik. Üks asi vaid. Minu jaoks on alati riskantne, kui raamatutegelane psühholoogi juures käib. (Välja arvatud juhul, kui raamatu autor on päriselus psühholoog.) Isegi kui autor on ise psühholoogi külastanud, on tal ilmselt päris raske pädevalt raamatutegelasest psühholoogile sõnu suhu panna. 
    Okei, üks asi veel. Mulle tundus, et siin raamatus olid inimesed kaunis teadlikud. Pakun, et dialoogi I'm non-binary. - Okay, thanks for telling me. kõrval tuleb tihti ette ka dialoogi I'm non-binary. - What does that mean? Raamatu tegevus muidugi on USA-s, mina ei ole USA-s.
  • Stiil
    Väga lihtne lugeda ja hoidis konksu otsas.
  • Emotsioonid
    Elasin sisse, elasin kaasa.
  • Tegelased
    Beni vanemad olid kohati päris hirmsateks tehtud. Ei saa öelda et ebarealistlik, lihtsalt minu jaoks said nad raamatus liiga vähe sõna, et neid päris deemonite nimekirja kanda. (Teisalt muidugi lugu oligi Beni seisukohalt jutustatud.)
  • Atmosfäär
    Ei midagi eriti.
  • Mõtete ärgitamine
    Mul on hästi meeles, kuidas ükskord ülikoolis pidin lugema artiklit selle kohta, et inimese mõtlemine on keelepõhine. Polnud kunagi varem sellele mõelnud ja see oli nii suur avastus. Kogu meie maailm on keele küljes kinni. Meil on väga raske kujutada ette asju, mille jaoks pole sõnu. Sain tollal isegi korraks nagu keele peale pahaseks, et kuidas ta ometi niimoodi meid piirab. (Tegelikult võib muidugi vaielda, kas piirab või hoopis avardab lõpmatusse.) See ei ole päris sama teema, mis selle raamatu teema, aga ta on seotud, ma arvan. Mida meile ette antud skaalad tähendavad? Sellele on huvitav mõelda.
  • Lõpp
    Natuke lihtsustatud, pluss suhe vanematega jäi liiga lahtiseks. Üldse lõppes kuidagi järsku ära, vist oleks oodanud, et veel natuke selgitatakse ja räägitakse.
  • Kestev mõju
    Keeruline hinnata. Ma ei tea ka, kui palju sarnase sisuga raamatuid veel on. Ilmselt tuleb juurde kogu aeg. On see üks paljude hulgas?
  • Sisuväline
    Ok.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...