Otse põhisisu juurde

Aliis Jõe "Viimane laev"

 


Aliis on hilistes kolmekümnendates hooldajana töötav üksikema. Tema poeg on arstiteaduse õpinguid alustanud ja Aliis otsustab Rootsi tööle minna, et poja õpinguid paremini finantseerida. Rootsi laeval päästab ta ühe vanahärra kalaluu kätte lämbumast, mispeale mees (selgub et rikkur) ta endale hooldajaks palkab. Edasine tegevus on mehe majas Prantsusmaal.

  • Sisu
    (Ilmselt taotluslikult) lihtsustatud mitme koha peal, aga jääb siiski usutavaks. Päris tuhkatriinulik. Prantsusmaale sattumine käis väga lambist ja ruttu. Teisalt idee, et Tuhkatriinuks võib olla ka mitte verinoor ja pisut endassesulgunud inimene, on ju kena.
  • Stiil
    Kirjutaja polnud kindlasti sule peale kukkunud.
  • Emotsioonid
    Mul olid natuke teistsugused ootused vist ses osas, mis tunde see raamatab tekitab. Mõtlesin, et tuju mõttes jätab nulli või kergelt plussi, aga viis hoopis kergelt miinusesse (loe: masendas veits). 
  • Tegelased
    Peategelane Aliis ajab üsna kindlasti paljusid närvi. Ta ei oota elult eriti midagi. See tüüp, kellelt need paljud küsiksid A mis sa siis oled selline? Lisaks on elutarkusi viskav pahur vanamees, natuke naiivne noor naine, vähese jutuga nägus Gunnar ja paar tüüpi, kes lihtsalt jõlguvad seal. 
  • Atmosfäär
    See osa, mis Prantsusmaal toimus, võinuks toimuda vist ükskõik kus. See osa, kus tagasivaates kirjeldati väikelinna (küla? alevi?) elu mõningaid tahke, oli ilmselt tabav, aga seetõttu ka masendav. Masendavad lood väikestest kohtadest, kus juhtub palju halbu asju (sest inimesed on vaesed, naised on kibestunud, mehed on nilbed jne jne), on need, mida ma eriti lugeda ei taha. Mulle tundub, et väikeste kohtade lood on tihti liiga kaldus - kas on täielik külaidüll või nii depressiivne paik, et iial midagi head ei juhtu. Kuulutus-kuulutus: nii suurtes kui väikestes kohtades juhtub nii häid kui halbu asju. 
    Sel raamat on tegelikult esimene kolmest, aga ma järgmist vist ei loe, sest sain aru, et seal toimub tegevus päriselt tolles väikelinnas. Pelgan, kuidas seda kujutatakse.
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei.
  • Lõpp
    Ettearvatav.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Paberraamatu kaas on ilus sinine. Ma kuulasin audioraamatut. Liina Tennosaar luges. Kena oli. Aldihäälega lugejad kõlavad enamasti mu kõrvale sõbralikult.


Veel Aliis Jõelt: "Unustamatu Ööbiku villa" (mis oli armas ja tore lugu). 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...