Otse põhisisu juurde

Aliis Jõe "Viimane laev"

 


Aliis on hilistes kolmekümnendates hooldajana töötav üksikema. Tema poeg on arstiteaduse õpinguid alustanud ja Aliis otsustab Rootsi tööle minna, et poja õpinguid paremini finantseerida. Rootsi laeval päästab ta ühe vanahärra kalaluu kätte lämbumast, mispeale mees (selgub et rikkur) ta endale hooldajaks palkab. Edasine tegevus on mehe majas Prantsusmaal.

  • Sisu
    (Ilmselt taotluslikult) lihtsustatud mitme koha peal, aga jääb siiski usutavaks. Päris tuhkatriinulik. Prantsusmaale sattumine käis väga lambist ja ruttu. Teisalt idee, et Tuhkatriinuks võib olla ka mitte verinoor ja pisut endassesulgunud inimene, on ju kena.
  • Stiil
    Kirjutaja polnud kindlasti sule peale kukkunud.
  • Emotsioonid
    Mul olid natuke teistsugused ootused vist ses osas, mis tunde see raamatab tekitab. Mõtlesin, et tuju mõttes jätab nulli või kergelt plussi, aga viis hoopis kergelt miinusesse (loe: masendas veits). 
  • Tegelased
    Peategelane Aliis ajab üsna kindlasti paljusid närvi. Ta ei oota elult eriti midagi. See tüüp, kellelt need paljud küsiksid A mis sa siis oled selline? Lisaks on elutarkusi viskav pahur vanamees, natuke naiivne noor naine, vähese jutuga nägus Gunnar ja paar tüüpi, kes lihtsalt jõlguvad seal. 
  • Atmosfäär
    See osa, mis Prantsusmaal toimus, võinuks toimuda vist ükskõik kus. See osa, kus tagasivaates kirjeldati väikelinna (küla? alevi?) elu mõningaid tahke, oli ilmselt tabav, aga seetõttu ka masendav. Masendavad lood väikestest kohtadest, kus juhtub palju halbu asju (sest inimesed on vaesed, naised on kibestunud, mehed on nilbed jne jne), on need, mida ma eriti lugeda ei taha. Mulle tundub, et väikeste kohtade lood on tihti liiga kaldus - kas on täielik külaidüll või nii depressiivne paik, et iial midagi head ei juhtu. Kuulutus-kuulutus: nii suurtes kui väikestes kohtades juhtub nii häid kui halbu asju. 
    Sel raamat on tegelikult esimene kolmest, aga ma järgmist vist ei loe, sest sain aru, et seal toimub tegevus päriselt tolles väikelinnas. Pelgan, kuidas seda kujutatakse.
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei.
  • Lõpp
    Ettearvatav.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Paberraamatu kaas on ilus sinine. Ma kuulasin audioraamatut. Liina Tennosaar luges. Kena oli. Aldihäälega lugejad kõlavad enamasti mu kõrvale sõbralikult.


Veel Aliis Jõelt: "Unustamatu Ööbiku villa" (mis oli armas ja tore lugu). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...