Otse põhisisu juurde

Aliis Jõe "Viimane laev"

 


Aliis on hilistes kolmekümnendates hooldajana töötav üksikema. Tema poeg on arstiteaduse õpinguid alustanud ja Aliis otsustab Rootsi tööle minna, et poja õpinguid paremini finantseerida. Rootsi laeval päästab ta ühe vanahärra kalaluu kätte lämbumast, mispeale mees (selgub et rikkur) ta endale hooldajaks palkab. Edasine tegevus on mehe majas Prantsusmaal.

  • Sisu
    (Ilmselt taotluslikult) lihtsustatud mitme koha peal, aga jääb siiski usutavaks. Päris tuhkatriinulik. Prantsusmaale sattumine käis väga lambist ja ruttu. Teisalt idee, et Tuhkatriinuks võib olla ka mitte verinoor ja pisut endassesulgunud inimene, on ju kena.
  • Stiil
    Kirjutaja polnud kindlasti sule peale kukkunud.
  • Emotsioonid
    Mul olid natuke teistsugused ootused vist ses osas, mis tunde see raamatab tekitab. Mõtlesin, et tuju mõttes jätab nulli või kergelt plussi, aga viis hoopis kergelt miinusesse (loe: masendas veits). 
  • Tegelased
    Peategelane Aliis ajab üsna kindlasti paljusid närvi. Ta ei oota elult eriti midagi. See tüüp, kellelt need paljud küsiksid A mis sa siis oled selline? Lisaks on elutarkusi viskav pahur vanamees, natuke naiivne noor naine, vähese jutuga nägus Gunnar ja paar tüüpi, kes lihtsalt jõlguvad seal. 
  • Atmosfäär
    See osa, mis Prantsusmaal toimus, võinuks toimuda vist ükskõik kus. See osa, kus tagasivaates kirjeldati väikelinna (küla? alevi?) elu mõningaid tahke, oli ilmselt tabav, aga seetõttu ka masendav. Masendavad lood väikestest kohtadest, kus juhtub palju halbu asju (sest inimesed on vaesed, naised on kibestunud, mehed on nilbed jne jne), on need, mida ma eriti lugeda ei taha. Mulle tundub, et väikeste kohtade lood on tihti liiga kaldus - kas on täielik külaidüll või nii depressiivne paik, et iial midagi head ei juhtu. Kuulutus-kuulutus: nii suurtes kui väikestes kohtades juhtub nii häid kui halbu asju. 
    Sel raamat on tegelikult esimene kolmest, aga ma järgmist vist ei loe, sest sain aru, et seal toimub tegevus päriselt tolles väikelinnas. Pelgan, kuidas seda kujutatakse.
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei.
  • Lõpp
    Ettearvatav.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Paberraamatu kaas on ilus sinine. Ma kuulasin audioraamatut. Liina Tennosaar luges. Kena oli. Aldihäälega lugejad kõlavad enamasti mu kõrvale sõbralikult.


Veel Aliis Jõelt: "Unustamatu Ööbiku villa" (mis oli armas ja tore lugu). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...