Otse põhisisu juurde

Aliis Jõe "Viimane laev"

 


Aliis on hilistes kolmekümnendates hooldajana töötav üksikema. Tema poeg on arstiteaduse õpinguid alustanud ja Aliis otsustab Rootsi tööle minna, et poja õpinguid paremini finantseerida. Rootsi laeval päästab ta ühe vanahärra kalaluu kätte lämbumast, mispeale mees (selgub et rikkur) ta endale hooldajaks palkab. Edasine tegevus on mehe majas Prantsusmaal.

  • Sisu
    (Ilmselt taotluslikult) lihtsustatud mitme koha peal, aga jääb siiski usutavaks. Päris tuhkatriinulik. Prantsusmaale sattumine käis väga lambist ja ruttu. Teisalt idee, et Tuhkatriinuks võib olla ka mitte verinoor ja pisut endassesulgunud inimene, on ju kena.
  • Stiil
    Kirjutaja polnud kindlasti sule peale kukkunud.
  • Emotsioonid
    Mul olid natuke teistsugused ootused vist ses osas, mis tunde see raamatab tekitab. Mõtlesin, et tuju mõttes jätab nulli või kergelt plussi, aga viis hoopis kergelt miinusesse (loe: masendas veits). 
  • Tegelased
    Peategelane Aliis ajab üsna kindlasti paljusid närvi. Ta ei oota elult eriti midagi. See tüüp, kellelt need paljud küsiksid A mis sa siis oled selline? Lisaks on elutarkusi viskav pahur vanamees, natuke naiivne noor naine, vähese jutuga nägus Gunnar ja paar tüüpi, kes lihtsalt jõlguvad seal. 
  • Atmosfäär
    See osa, mis Prantsusmaal toimus, võinuks toimuda vist ükskõik kus. See osa, kus tagasivaates kirjeldati väikelinna (küla? alevi?) elu mõningaid tahke, oli ilmselt tabav, aga seetõttu ka masendav. Masendavad lood väikestest kohtadest, kus juhtub palju halbu asju (sest inimesed on vaesed, naised on kibestunud, mehed on nilbed jne jne), on need, mida ma eriti lugeda ei taha. Mulle tundub, et väikeste kohtade lood on tihti liiga kaldus - kas on täielik külaidüll või nii depressiivne paik, et iial midagi head ei juhtu. Kuulutus-kuulutus: nii suurtes kui väikestes kohtades juhtub nii häid kui halbu asju. 
    Sel raamat on tegelikult esimene kolmest, aga ma järgmist vist ei loe, sest sain aru, et seal toimub tegevus päriselt tolles väikelinnas. Pelgan, kuidas seda kujutatakse.
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei.
  • Lõpp
    Ettearvatav.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Paberraamatu kaas on ilus sinine. Ma kuulasin audioraamatut. Liina Tennosaar luges. Kena oli. Aldihäälega lugejad kõlavad enamasti mu kõrvale sõbralikult.


Veel Aliis Jõelt: "Unustamatu Ööbiku villa" (mis oli armas ja tore lugu). 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »