Truffe kirjanurk

  Mõned raamatud, mille läbilugemise järel olen endaga väga rahul olnud: Tuglase "Väike Illimar" (see oli mingi 3. klassi lapse jaoks ikka jube igav), Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (säärased hiigelpikad lugulaulud nõuavad tahtejõudu) ja L. Durrelli "Constance" (näide sellest, kuidas kirjanik naudib enda arvatavat sügvamõttelisust ega mõtle tulevase lugeja peale).  Nüüd lisandus veel üks, hoopis rõõmsam üks.  "Fyra i leken" - esimene mitte lastele mõeldud raamat, mille olen rootsi keeles läbi lugenud. 346 taskuformaadis lehekülge. Läbi lugenud tähendab siinkohal, et igast jumala sõnast ma seal aru ei saanud ega hakanud ära tõlkima, aga säilitasin kogu aeg arusaamise, millest jutt käib. Kasutasin tõlkimismasina abi, aga mitte nii tihti, et oleks tekkinud soov raamat pooleli jätta.  Aega läks muidugi omajagu rohkem kui oleks läinud samaväärse ingliskeelse raamatuga. Oli selline, ütleme, mõõdukalt keeruline ülesanne. (Õppimine pidigi ju siis toimuma, kui

  Nora Seed on 35-aastane naine, kellel ei lähe eriti hästi. Raamatu alguses läheb tal suisa nii halvasti, et ta üldse enam elada ei taha. Olles elust lahkumise eesmärgil hulga tablette võtnud, satub ta kohta nimega südaöö raamatukogu. Raamatukogu, nagu raamatukogud ikka, on raamatuid täis, ainult et selle raamatukogu moodustavad Nora võimalikud erinevad elud.  Minu jaoks oli küll väga intrigeeriv, kui raamatu sisukirjeldust lugesin. Samas tekkis üsna kohe ka arvamus, kuidas raamat tõenäoliselt lõpeb. Ei eksinud. See on lahe raamat. Võiks ju ette heita, et ta ei lähe kuigivõrd süvakihtidesse, teisalt ei saa teda ka kuidagi halvamaiguliselt pealiskaudseks nimetada. Asjad on ära seletatud nii, et tavaline lugeja saab aru.  Lihtsalt öeldes on asi selles, et me kõik teeme üheainsagi päeva jooksul väga palju (väikseid) valikuid ega mõtle tihti selle peale, millised valikud veel oleks võimalikud olnud või mis oleks võinud muutuda, kui oleks kusagil teistsuguse valiku teinud. Paralleelseid el

  Vist teadsin ka enne, et "Salaaed" on üks ingliskeelse maailma lasteraamatuklassikasse kuulujaid, aga kui sel aastal temast uus filmiversioon tuli, teadvustasin seda uuesti.  Sisust. 10-aastase (vist?) Mary vanemad on Indias möllavasse koolerasse surnud ja Mary saadetakse Inglismaale Yorkshire'i tädimehe juurde elama. Seal sõbruneb ta viimase poja Colini ja kohaliku poisi Dickoniga. Koos hakatakse salaaeda harima. Salaaed on Colini ema hoole all olnud aed, mis on ema surma järel lukku keeratud ja hooletusse jäetud.  Eks ta vist natuke sinna vilusoohvia ja allegooria poole tüüri, et inimene peab oma isiklikku aeda (vaimu ja keha) harima ega tohi seda unarusse jätta. Ja küll on võimalik ilusaid tulemusi saada kui muudkui harid ja harid.  "Salaaed" ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1931. aastal (seda väljaannet on täitsa võimalik raamatukogust ka saada). Eesti keelde tõlkijaks oli Anna Mägi ja sama tõlget kasutab ka pildil olev 2019. aasta väljaanne. Ühtlasi

Alexander McCall Smith on sarikirjutaja, kes sariromaanide kirjutamist kusagil lausa sõltuvuseks nimetas. Sarju on tal tõesti mitmeid ja üks (lühemaid) neist on "Portuguese irregular verbs". Kuulasin esimese osa audioraamatut, mida Hugh Laurie luges. Peategelane Dr Moritz-Maria von Igelfeld (jep, Siilipõld) on keelemees, professor, kes on juba maha saanud oma suurteosega, mis kannab nime "Portuguese irregular verbs". Tal on ka sõbrad, Dr Dr Florianus Prinzel ja Dr Detlev Amadeus Unterholzer (Amadeus, muidugi, on Mozarti järgi).  Nagu arvata võib, siis von Igelfeldi sõbrad on ka professorid ja raamat ongi sissevaade teadusemeeste maailma. Humoorikas sissevaade, ilmselt mitte esimese asjana tõsiseltvõetavusele pretendeeriv, aga kindlasti seda maailma pilkav, niimoodi sõbralikult. McCall Smith on ise ka pensioneerunud teadlane, nõnda et võib vist eneseirooniastki rääkida. Nagu ikka selle autori raamatute puhul, pole kuigi oluline, mis seal juhtub, ega väga palju juhtug

  Raamat on sellest, kuidas kaks väikest poissi Carl ja Anton lähevad suveks (vist oli suveks) vanavanemate juurde. Loomulikult on poisid sihukesed krutskiga, vanaisa (ekspreester) aga esindab pisut torssis vanahärrade rühma. Neist asjust kokku sünnib mitmeid naljakaid juhtumisi.  Tegelikult polegi oluline, mis siin nii väga juhtus. Minu jaoks oli peamine, et raamat on rootsi keeles ja rootsikeelsena mina tema ka läbi lugesin. (Google ja sõnaraamat abimeesteks muidugi.) Juhuu.