Otse põhisisu juurde

Alexis Hall "Boyfriend material"


Lucien on kunagiste lauljate 28-aastane poeg. Vanemate kuulsuse tõttu on ta huviobjektiks kõmuväljaannetele, kus pidevalt mitte kõige paremate elukommetega peopoisina figureerib. Peale järjekordselt artiklit kusagil lehes öeldakse Lucienile töö juures (sitasitikate arvukuse säilitamisega tegelev heategevusorganisatsioon), et hakka korralikumaks, muidu jääd töötuks. Seepeale sõlmib ta ühe sõbra sõbraga kokkuleppe olla maine parandamiseks võltssuhtes. Sõbra sõbral Oliveril on oma põhjus sellise tehinguga nõus olla (vähemalt nii ta väidab). 

  • Sisu
    Võltssuhe pole minu lemmiktrope. Reeglina ei tundu see realistlik, pigem juba ideenagi naeruväärne. (Veel vähem meeldib see idee, et mingid ilmselged trope'id üldse olemas on.) Aga. Mind ei häirinud siin isegi.
  • Stiil
    Vaimukas, sõnad mõnusalt seatud. Mitmetel kõrvaltegelastel olid naljakad nimed, viidati briti kohati täiesti lambikale hüüdnimede süsteemile (inimese nimi on Clara, aga hüüdnimi Miffy), aga tehti nalja ka pärisnimede üle. Üldpilt sai tõesti pigem humoorikas kui juustune.
  • Emotsioonid!
    Kas teen liiga, kui ütlen, et romantikažanri raamatute lugemise peamine eesmärk ongi emotsioonid. Mugav kaasa elada kah, sest tead, et lõpuks läheb hästi.
  • Tegelased
    Jutustajast peategelasel olid probleemid ja värgid. Teine peategelane oli põhimõtteliselt täiuslik, alles raamatu päris lõpus seletati seda natuke "täiuslikkuseks" lahti. Sama tegelase vanemad olid veits ühemõtteliselt pahad ja süüdi selles, et poeg tahtis neile meele järele olla.
  • Atmosfäär
    Polnud erilist atmosfääri. Tegevus toimus Londonis, aga polnud Londoni-tunnet, võinuks kusiganes toimuda. Okei, mitte päris kusiganes, stiil oli britilik.
  • Mõtete ärgitamine
    Pole selle žanri raamatute suur eesmärk tavaliselt. 
  • Lõpp
    Lõpudraama võinuks ära jätta ja raamatu õhemaks teha. Oleks kasuks tulnud, sest üle 400 lk on veits palju ajaviiteka kohta. See, et ühe peategelase olemust natuke lahti seletati, oli hea.
  • Kestev mõju
    Ei. Hakkasin lugema ka sama sarja järgmist raamatut "Husband material", aga jätsin kusagil 70 lehekülje juures pooleli. Tundus, et läheb pigem halvemaks kui paremaks.
  • Sisuväline
    Etteheiteid pole. Välja arvatud see, et too raamatukogu eksemplar, mida lugesin, oli niukese tugeva kilega ära kiletatud (nagu tehakse, et raamat kapsaks ei muutuks), et see tegi raamatu nurgad hästi teravaks. Ühe nurgaga tõmbasin endale suurejoonelise kraabu käe peale. (Mõõtsin ära, 4 sentimeetrit.)

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »