Otse põhisisu juurde

Alexis Hall "Boyfriend material"


Lucien on kunagiste lauljate 28-aastane poeg. Vanemate kuulsuse tõttu on ta huviobjektiks kõmuväljaannetele, kus pidevalt mitte kõige paremate elukommetega peopoisina figureerib. Peale järjekordselt artiklit kusagil lehes öeldakse Lucienile töö juures (sitasitikate arvukuse säilitamisega tegelev heategevusorganisatsioon), et hakka korralikumaks, muidu jääd töötuks. Seepeale sõlmib ta ühe sõbra sõbraga kokkuleppe olla maine parandamiseks võltssuhtes. Sõbra sõbral Oliveril on oma põhjus sellise tehinguga nõus olla (vähemalt nii ta väidab). 

  • Sisu
    Võltssuhe pole minu lemmiktrope. Reeglina ei tundu see realistlik, pigem juba ideenagi naeruväärne. (Veel vähem meeldib see idee, et mingid ilmselged trope'id üldse olemas on.) Aga. Mind ei häirinud siin isegi.
  • Stiil
    Vaimukas, sõnad mõnusalt seatud. Mitmetel kõrvaltegelastel olid naljakad nimed, viidati briti kohati täiesti lambikale hüüdnimede süsteemile (inimese nimi on Clara, aga hüüdnimi Miffy), aga tehti nalja ka pärisnimede üle. Üldpilt sai tõesti pigem humoorikas kui juustune.
  • Emotsioonid!
    Kas teen liiga, kui ütlen, et romantikažanri raamatute lugemise peamine eesmärk ongi emotsioonid. Mugav kaasa elada kah, sest tead, et lõpuks läheb hästi.
  • Tegelased
    Jutustajast peategelasel olid probleemid ja värgid. Teine peategelane oli põhimõtteliselt täiuslik, alles raamatu päris lõpus seletati seda natuke "täiuslikkuseks" lahti. Sama tegelase vanemad olid veits ühemõtteliselt pahad ja süüdi selles, et poeg tahtis neile meele järele olla.
  • Atmosfäär
    Polnud erilist atmosfääri. Tegevus toimus Londonis, aga polnud Londoni-tunnet, võinuks kusiganes toimuda. Okei, mitte päris kusiganes, stiil oli britilik.
  • Mõtete ärgitamine
    Pole selle žanri raamatute suur eesmärk tavaliselt. 
  • Lõpp
    Lõpudraama võinuks ära jätta ja raamatu õhemaks teha. Oleks kasuks tulnud, sest üle 400 lk on veits palju ajaviiteka kohta. See, et ühe peategelase olemust natuke lahti seletati, oli hea.
  • Kestev mõju
    Ei. Hakkasin lugema ka sama sarja järgmist raamatut "Husband material", aga jätsin kusagil 70 lehekülje juures pooleli. Tundus, et läheb pigem halvemaks kui paremaks.
  • Sisuväline
    Etteheiteid pole. Välja arvatud see, et too raamatukogu eksemplar, mida lugesin, oli niukese tugeva kilega ära kiletatud (nagu tehakse, et raamat kapsaks ei muutuks), et see tegi raamatu nurgad hästi teravaks. Ühe nurgaga tõmbasin endale suurejoonelise kraabu käe peale. (Mõõtsin ära, 4 sentimeetrit.)

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »