Otse põhisisu juurde

Alexis Hall "Boyfriend material"


Lucien on kunagiste lauljate 28-aastane poeg. Vanemate kuulsuse tõttu on ta huviobjektiks kõmuväljaannetele, kus pidevalt mitte kõige paremate elukommetega peopoisina figureerib. Peale järjekordselt artiklit kusagil lehes öeldakse Lucienile töö juures (sitasitikate arvukuse säilitamisega tegelev heategevusorganisatsioon), et hakka korralikumaks, muidu jääd töötuks. Seepeale sõlmib ta ühe sõbra sõbraga kokkuleppe olla maine parandamiseks võltssuhtes. Sõbra sõbral Oliveril on oma põhjus sellise tehinguga nõus olla (vähemalt nii ta väidab). 

  • Sisu
    Võltssuhe pole minu lemmiktrope. Reeglina ei tundu see realistlik, pigem juba ideenagi naeruväärne. (Veel vähem meeldib see idee, et mingid ilmselged trope'id üldse olemas on.) Aga. Mind ei häirinud siin isegi.
  • Stiil
    Vaimukas, sõnad mõnusalt seatud. Mitmetel kõrvaltegelastel olid naljakad nimed, viidati briti kohati täiesti lambikale hüüdnimede süsteemile (inimese nimi on Clara, aga hüüdnimi Miffy), aga tehti nalja ka pärisnimede üle. Üldpilt sai tõesti pigem humoorikas kui juustune.
  • Emotsioonid!
    Kas teen liiga, kui ütlen, et romantikažanri raamatute lugemise peamine eesmärk ongi emotsioonid. Mugav kaasa elada kah, sest tead, et lõpuks läheb hästi.
  • Tegelased
    Jutustajast peategelasel olid probleemid ja värgid. Teine peategelane oli põhimõtteliselt täiuslik, alles raamatu päris lõpus seletati seda natuke "täiuslikkuseks" lahti. Sama tegelase vanemad olid veits ühemõtteliselt pahad ja süüdi selles, et poeg tahtis neile meele järele olla.
  • Atmosfäär
    Polnud erilist atmosfääri. Tegevus toimus Londonis, aga polnud Londoni-tunnet, võinuks kusiganes toimuda. Okei, mitte päris kusiganes, stiil oli britilik.
  • Mõtete ärgitamine
    Pole selle žanri raamatute suur eesmärk tavaliselt. 
  • Lõpp
    Lõpudraama võinuks ära jätta ja raamatu õhemaks teha. Oleks kasuks tulnud, sest üle 400 lk on veits palju ajaviiteka kohta. See, et ühe peategelase olemust natuke lahti seletati, oli hea.
  • Kestev mõju
    Ei. Hakkasin lugema ka sama sarja järgmist raamatut "Husband material", aga jätsin kusagil 70 lehekülje juures pooleli. Tundus, et läheb pigem halvemaks kui paremaks.
  • Sisuväline
    Etteheiteid pole. Välja arvatud see, et too raamatukogu eksemplar, mida lugesin, oli niukese tugeva kilega ära kiletatud (nagu tehakse, et raamat kapsaks ei muutuks), et see tegi raamatu nurgad hästi teravaks. Ühe nurgaga tõmbasin endale suurejoonelise kraabu käe peale. (Mõõtsin ära, 4 sentimeetrit.)

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »