Otse põhisisu juurde

Josie Silver "A winter in New York"


Inglanna Iris on peale nõmedast mehest lahkuminekut New Yorki elama läinud. Sinna seepärast, et tema mõned aastad tagasi surnud ema jaoks oli see noorusaja lemmikkoht. Mitte päris juhuslikud asjaolud viivad Irise ühte (jäätise)kohvikusse. Kohvikut pidava Belottide perekonna liikmete hulgas on neid, kes Irise ema tundsid. Iris sõbruneb perekonna noorema põlvkonnaga, sealhulgas põhilise kohvikupidaja Gio(vanni)ga.

  • Sisu
    Raamat algab stseeniga, kus tol hetkel üksteisele võõrad Iris ja Gio kohtuvad ja satuvad vaidlusse. Iris valetab mehele vihahoos, et tema abikaasa on surnud, kasutades seda kui kaalukat asjaolu, et vaidlust enda kasuks pöörata. Hiljem selgub, et päriselt on hoopis Giol surnud abikaasa. Loomulikult tunneb Iris nüüd, et ei saa Giole öelda, et tookord valetas. Õumaigaad noh, mida probleemi. Esiteks sa ei saa võõra inimese kohta teada, kas tema naine on elus, surnud või olematu, teiseks ei ole ju väga raske hiljem öelda, et vaata, selline loll olukord tekkis, ajasin mingi suvalise lause suust välja. Aga kas Iris viivitab üsna raamatu lõpuni Giole rääkimisega? 
    Lisaks on üks Irise ema ja Gio perekonna salajase retseptiga seotud saladus, mille puhul Iris ka tunneb, et ei saa seda rääkida. Ja mina jälle ei saa aru miks. Kui kogu loo intriig on üles ehitatud minu jaoks ebaloogilistele probleemidele, siis on pahasti. Üles kerkib mittevajalik draama.
    Irise lapspõlvemeenutuste osa mitmel pool raamatus oli täitsa kena.
  • Stiil
    Kas oli vaja mõnda üksikut põiget 1980ndatesse, kus Irise ema New Yorgis hängis? Lugeja sai teada asju, mida peategelane tegelikult ei teadnud. 
    Kirjanik on libeda sulega muidu. Ei pingutanud, et seda läbi lugeda, ebameeldiv ei olnud, kuigi päris korralik hulk klišeesid kasutati ära.
  • Emotsioonid
    Olid, aga üleliia ei kottinud. Sisu punkti all toodud probleemi pärast ilmselt ka.
  • Tegelased
    Asi oli vist selles, et nais- ja meespeategelase vahel polnud piisavalt vestlusstseene. Kui Irise kohta sain asju teada seepärast, et ta oli põhitegelane ja kogu lugu käis tema silme läbi, siis Gio oli nagu lihtsalt... tore mees? 
  • Atmosfäär
    Miks ma üldse selle raamatu võtsin, oli soov midagi seebist ja õdusat lugeda, kus õuetemperatuurid madalad ja toa omad kõrgemad. Päris õiget tunnet ei saanud, aga lumine New York oli mingil hetkel, mõnus kohvik ka, lisaks rohkearvuline itaalia perekond. 
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kiirustatud, liiga vähe lahti seletatud, lihtsustatud. Mulle meeldib rohkem, kui asjad lahenevad pikema aja jooksul, mitte mõnel viimasel leheküljel. (Isegi kui õnnelik lõpp on ette teada.)
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Minu sisemine harakas nautis hõbedases kirjas pealkirja ja raamatu selga. Kaanel lilla värvi kasutamine ei teinud paha. Meeldivalt suures kirjas oli, mõnikord pehmekaanelised ingliskeelsed ei ole.
Samalt autorilt varem loetud: "Üks päev detsembris"


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »