Otse põhisisu juurde

Josie Silver "A winter in New York"


Inglanna Iris on peale nõmedast mehest lahkuminekut New Yorki elama läinud. Sinna seepärast, et tema mõned aastad tagasi surnud ema jaoks oli see noorusaja lemmikkoht. Mitte päris juhuslikud asjaolud viivad Irise ühte (jäätise)kohvikusse. Kohvikut pidava Belottide perekonna liikmete hulgas on neid, kes Irise ema tundsid. Iris sõbruneb perekonna noorema põlvkonnaga, sealhulgas põhilise kohvikupidaja Gio(vanni)ga.

  • Sisu
    Raamat algab stseeniga, kus tol hetkel üksteisele võõrad Iris ja Gio kohtuvad ja satuvad vaidlusse. Iris valetab mehele vihahoos, et tema abikaasa on surnud, kasutades seda kui kaalukat asjaolu, et vaidlust enda kasuks pöörata. Hiljem selgub, et päriselt on hoopis Giol surnud abikaasa. Loomulikult tunneb Iris nüüd, et ei saa Giole öelda, et tookord valetas. Õumaigaad noh, mida probleemi. Esiteks sa ei saa võõra inimese kohta teada, kas tema naine on elus, surnud või olematu, teiseks ei ole ju väga raske hiljem öelda, et vaata, selline loll olukord tekkis, ajasin mingi suvalise lause suust välja. Aga kas Iris viivitab üsna raamatu lõpuni Giole rääkimisega? 
    Lisaks on üks Irise ema ja Gio perekonna salajase retseptiga seotud saladus, mille puhul Iris ka tunneb, et ei saa seda rääkida. Ja mina jälle ei saa aru miks. Kui kogu loo intriig on üles ehitatud minu jaoks ebaloogilistele probleemidele, siis on pahasti. Üles kerkib mittevajalik draama.
    Irise lapspõlvemeenutuste osa mitmel pool raamatus oli täitsa kena.
  • Stiil
    Kas oli vaja mõnda üksikut põiget 1980ndatesse, kus Irise ema New Yorgis hängis? Lugeja sai teada asju, mida peategelane tegelikult ei teadnud. 
    Kirjanik on libeda sulega muidu. Ei pingutanud, et seda läbi lugeda, ebameeldiv ei olnud, kuigi päris korralik hulk klišeesid kasutati ära.
  • Emotsioonid
    Olid, aga üleliia ei kottinud. Sisu punkti all toodud probleemi pärast ilmselt ka.
  • Tegelased
    Asi oli vist selles, et nais- ja meespeategelase vahel polnud piisavalt vestlusstseene. Kui Irise kohta sain asju teada seepärast, et ta oli põhitegelane ja kogu lugu käis tema silme läbi, siis Gio oli nagu lihtsalt... tore mees? 
  • Atmosfäär
    Miks ma üldse selle raamatu võtsin, oli soov midagi seebist ja õdusat lugeda, kus õuetemperatuurid madalad ja toa omad kõrgemad. Päris õiget tunnet ei saanud, aga lumine New York oli mingil hetkel, mõnus kohvik ka, lisaks rohkearvuline itaalia perekond. 
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kiirustatud, liiga vähe lahti seletatud, lihtsustatud. Mulle meeldib rohkem, kui asjad lahenevad pikema aja jooksul, mitte mõnel viimasel leheküljel. (Isegi kui õnnelik lõpp on ette teada.)
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Minu sisemine harakas nautis hõbedases kirjas pealkirja ja raamatu selga. Kaanel lilla värvi kasutamine ei teinud paha. Meeldivalt suures kirjas oli, mõnikord pehmekaanelised ingliskeelsed ei ole.
Samalt autorilt varem loetud: "Üks päev detsembris"


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »