Otse põhisisu juurde

Josie Silver "A winter in New York"


Inglanna Iris on peale nõmedast mehest lahkuminekut New Yorki elama läinud. Sinna seepärast, et tema mõned aastad tagasi surnud ema jaoks oli see noorusaja lemmikkoht. Mitte päris juhuslikud asjaolud viivad Irise ühte (jäätise)kohvikusse. Kohvikut pidava Belottide perekonna liikmete hulgas on neid, kes Irise ema tundsid. Iris sõbruneb perekonna noorema põlvkonnaga, sealhulgas põhilise kohvikupidaja Gio(vanni)ga.

  • Sisu
    Raamat algab stseeniga, kus tol hetkel üksteisele võõrad Iris ja Gio kohtuvad ja satuvad vaidlusse. Iris valetab mehele vihahoos, et tema abikaasa on surnud, kasutades seda kui kaalukat asjaolu, et vaidlust enda kasuks pöörata. Hiljem selgub, et päriselt on hoopis Giol surnud abikaasa. Loomulikult tunneb Iris nüüd, et ei saa Giole öelda, et tookord valetas. Õumaigaad noh, mida probleemi. Esiteks sa ei saa võõra inimese kohta teada, kas tema naine on elus, surnud või olematu, teiseks ei ole ju väga raske hiljem öelda, et vaata, selline loll olukord tekkis, ajasin mingi suvalise lause suust välja. Aga kas Iris viivitab üsna raamatu lõpuni Giole rääkimisega? 
    Lisaks on üks Irise ema ja Gio perekonna salajase retseptiga seotud saladus, mille puhul Iris ka tunneb, et ei saa seda rääkida. Ja mina jälle ei saa aru miks. Kui kogu loo intriig on üles ehitatud minu jaoks ebaloogilistele probleemidele, siis on pahasti. Üles kerkib mittevajalik draama.
    Irise lapspõlvemeenutuste osa mitmel pool raamatus oli täitsa kena.
  • Stiil
    Kas oli vaja mõnda üksikut põiget 1980ndatesse, kus Irise ema New Yorgis hängis? Lugeja sai teada asju, mida peategelane tegelikult ei teadnud. 
    Kirjanik on libeda sulega muidu. Ei pingutanud, et seda läbi lugeda, ebameeldiv ei olnud, kuigi päris korralik hulk klišeesid kasutati ära.
  • Emotsioonid
    Olid, aga üleliia ei kottinud. Sisu punkti all toodud probleemi pärast ilmselt ka.
  • Tegelased
    Asi oli vist selles, et nais- ja meespeategelase vahel polnud piisavalt vestlusstseene. Kui Irise kohta sain asju teada seepärast, et ta oli põhitegelane ja kogu lugu käis tema silme läbi, siis Gio oli nagu lihtsalt... tore mees? 
  • Atmosfäär
    Miks ma üldse selle raamatu võtsin, oli soov midagi seebist ja õdusat lugeda, kus õuetemperatuurid madalad ja toa omad kõrgemad. Päris õiget tunnet ei saanud, aga lumine New York oli mingil hetkel, mõnus kohvik ka, lisaks rohkearvuline itaalia perekond. 
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kiirustatud, liiga vähe lahti seletatud, lihtsustatud. Mulle meeldib rohkem, kui asjad lahenevad pikema aja jooksul, mitte mõnel viimasel leheküljel. (Isegi kui õnnelik lõpp on ette teada.)
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Minu sisemine harakas nautis hõbedases kirjas pealkirja ja raamatu selga. Kaanel lilla värvi kasutamine ei teinud paha. Meeldivalt suures kirjas oli, mõnikord pehmekaanelised ingliskeelsed ei ole.
Samalt autorilt varem loetud: "Üks päev detsembris"


Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....