Otse põhisisu juurde

Josie Silver "A winter in New York"


Inglanna Iris on peale nõmedast mehest lahkuminekut New Yorki elama läinud. Sinna seepärast, et tema mõned aastad tagasi surnud ema jaoks oli see noorusaja lemmikkoht. Mitte päris juhuslikud asjaolud viivad Irise ühte (jäätise)kohvikusse. Kohvikut pidava Belottide perekonna liikmete hulgas on neid, kes Irise ema tundsid. Iris sõbruneb perekonna noorema põlvkonnaga, sealhulgas põhilise kohvikupidaja Gio(vanni)ga.

  • Sisu
    Raamat algab stseeniga, kus tol hetkel üksteisele võõrad Iris ja Gio kohtuvad ja satuvad vaidlusse. Iris valetab mehele vihahoos, et tema abikaasa on surnud, kasutades seda kui kaalukat asjaolu, et vaidlust enda kasuks pöörata. Hiljem selgub, et päriselt on hoopis Giol surnud abikaasa. Loomulikult tunneb Iris nüüd, et ei saa Giole öelda, et tookord valetas. Õumaigaad noh, mida probleemi. Esiteks sa ei saa võõra inimese kohta teada, kas tema naine on elus, surnud või olematu, teiseks ei ole ju väga raske hiljem öelda, et vaata, selline loll olukord tekkis, ajasin mingi suvalise lause suust välja. Aga kas Iris viivitab üsna raamatu lõpuni Giole rääkimisega? 
    Lisaks on üks Irise ema ja Gio perekonna salajase retseptiga seotud saladus, mille puhul Iris ka tunneb, et ei saa seda rääkida. Ja mina jälle ei saa aru miks. Kui kogu loo intriig on üles ehitatud minu jaoks ebaloogilistele probleemidele, siis on pahasti. Üles kerkib mittevajalik draama.
    Irise lapspõlvemeenutuste osa mitmel pool raamatus oli täitsa kena.
  • Stiil
    Kas oli vaja mõnda üksikut põiget 1980ndatesse, kus Irise ema New Yorgis hängis? Lugeja sai teada asju, mida peategelane tegelikult ei teadnud. 
    Kirjanik on libeda sulega muidu. Ei pingutanud, et seda läbi lugeda, ebameeldiv ei olnud, kuigi päris korralik hulk klišeesid kasutati ära.
  • Emotsioonid
    Olid, aga üleliia ei kottinud. Sisu punkti all toodud probleemi pärast ilmselt ka.
  • Tegelased
    Asi oli vist selles, et nais- ja meespeategelase vahel polnud piisavalt vestlusstseene. Kui Irise kohta sain asju teada seepärast, et ta oli põhitegelane ja kogu lugu käis tema silme läbi, siis Gio oli nagu lihtsalt... tore mees? 
  • Atmosfäär
    Miks ma üldse selle raamatu võtsin, oli soov midagi seebist ja õdusat lugeda, kus õuetemperatuurid madalad ja toa omad kõrgemad. Päris õiget tunnet ei saanud, aga lumine New York oli mingil hetkel, mõnus kohvik ka, lisaks rohkearvuline itaalia perekond. 
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kiirustatud, liiga vähe lahti seletatud, lihtsustatud. Mulle meeldib rohkem, kui asjad lahenevad pikema aja jooksul, mitte mõnel viimasel leheküljel. (Isegi kui õnnelik lõpp on ette teada.)
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Minu sisemine harakas nautis hõbedases kirjas pealkirja ja raamatu selga. Kaanel lilla värvi kasutamine ei teinud paha. Meeldivalt suures kirjas oli, mõnikord pehmekaanelised ingliskeelsed ei ole.
Samalt autorilt varem loetud: "Üks päev detsembris"


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...
2 kommentaari
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »