Truffe kirjanurk

Taas tuli juhusejumal mängu ja tõmbasin selle raamatu lihtsalt raamatukogus riiulist välja. Tundus, et päris titekas pole ja oli paljutõotav, et tegevus ühes kindlas kohas toimub.  Kooliaasta lõpus lähevad sõbrannad Bella-Triin* ja Rahe tülli. Ma ei mäleta enam miks (lugemisest on juba aega möödas), aga tundus legitiimne põhjus, mille pärast 10-aastased võiksid tülli minna küll. (Raamatus ei öelda, et nad nii vanad on, aga mulle tundus.) Juhtumisi on tüdrukute pered mõlemale suveks Võsule mineku korraldanud. Seal siis tüdrukud püüavad demonstratiivselt üksteist vältida, aga lahendavad muuhulgas ka üht müsteeriumi. Mulle istus, et peategelased Bella-Triin ja Rahe polnud mingite inglikestena kujutatud. Täitsa iseloomukad ja ebatäiuslikud. Ikkagi inimesed, onju. Aga nad kippusid mul vahepeal omavahel segi minema. Pidi meeles hoidma, kumb oli Võsul vanaema juures ja kumb tädi perega.  Meeldis, et ka täiskasvanuid oli erinevaid. Seesama ühe tüdruku vanaema oli niuke rahulik kuju, s...

  Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi. "Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Te...

Oma suhteid Betti Alveriga kirjeldasin ühes varasemas postituses . Lühidalt: hindan tegelast kultuuriloos, aga luuletajana on ta minu jaoks raskestimõistetav. Mistõttu tundus intrigeeriv lugeda Alveri romaani. Noh et hea küll, luuletustest ei saa aru, aga kas romaanist saan? Kirjeldus raamatu kaanelt: „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. Minu jaoks märkimisväärseim oli ilmselt raamatu stiil, mis iseloomustas hästi seda, milline oli peategelane: lendlev ja liikuv. See tegi keskendumise raskemaks, sest... noh, asi lendas ja liikus kogu aeg. Nagu Alveri luulegi puhul, ...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Umbes 20 noore(mapoolse) kultuuriinimese mingit sorti päevikud, mis mingil hetkel ajakirjas Värske Rõhk ilmunud.  Igasuguse sisuga päevikud oli: keeletoimetaja päevik, Aquino Thomase eesti keelde tõlkijate päevik, raamatupoepidajate päevik, pärimuse kogumise päevik, valupäevik, teises riigis elamise päevik, kohvikupäevik, õnnelik olemise päevik jt. Seda tüüpi kirjutisi, kus keegi istub kivil, vaatab kuud ja ajab diipi juttu, oli ka. Peamiselt oli see kõik huvitav päeviku kui žanri mõttes. Päeviku pidamisega seonduvaid asjaolusid võib mitmesuguseid olla, aga üldiselt ju päevik peaks olema isiklik asi. Aga kui tead juba kirjutama hakates, et see avaldatakse? Kohe ju kõik muutub. Kasvõi alateadlikult läheb tähelepanu sellele, et asi mingi terviku moodustaks, et tulevane lugeja üldse aru saaks, mis teema käib. Ja siis muidugi see, millisena oma elu või mõtteid esitleda, kas teha seda esimeste pähetulevate sõnadega või valida neid hoolikalt.  Siit tekib mul küsimus - kas see raamat...

Juba ammu mõtlesin, et peaks "Kevadet" lugema. Vist seetõttu, et ta kaunis lõbusa sisuga asi tundub, ja seetõttu, et teda vist ainult korra varem lugenud olin.  Tavaliselt eelistan kõigepealt raamatu läbi lugeda ja seejärel filmi vaadata. "Kevade" puhul polnud muidugi seda lootustki. Selleks ajaks, kui raamat koolis (kusagil 5. klassis ehk?) lugemisele tuli, olin filmi ilmselt juba päris mitu korda näinud. Toots ja Kiir rääkisid raamatut lugedes filmitegelaste häältega, arvatavasti ka Arno ja Teele.  Ega kindel pole, kes "Kevade" peategelane on. Arno kindlasti, aga ehk ka Toots. Lugu oligi lõbus ja kaunis kerge. Kui mingi koha peale sattusin, mida filmis pole, siis oli tihti ka kohe aru saada, miks teda filmi ei võetud. Näiteks oli mitmeid unenägude kirjeldusi ja jandilugude jutustamist ehk põhilooga lõdvalt seotud sisu. Ega ta seetõttu lugedes eriti huvitanud ka.  Tegelased olid ka raamatus lahedad (filmis ju nagunii). Paljud ei saanud nö eetriaega kuigi ...

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Mirth on naisterahvas, kelle elus toimub kõigepealt liikluskorralduse muudatus (hea väljend, siin tähendab elukaaslasega lahkuminekut), seejärel kaotab ta töökoha. Järgneb masendusperiood, kus Mirth jagab toidukordi ja vestlusi vaid apelsinipuuga. Siis saab ta kirja, kus kutsutakse kandideerima tööle avatavasse restorani Le Rhino. Ei tule vist üllatusena, et Mirth asubki restoranis tööle. Kolleegid on huvitavad, kuivõrd Le Rhino päris tavalisi tüüpe ei palkagi. Kõige rohkem meeldis selle raamatu idee. Mulle tundub, et tahtis olla lootusrikas lugu värvikate ja soojade tegelaste ning maagilistena mõjuvate paikadega. Kui see poleks raamat, siis ta oleks kakao või kaneelirull. Niuke ideaalmaailm, mis seetõttu ka pisut naiivsena mõjub. Aga las ta mõjub, siia sobib. Kirjutaja on vaimukas ja fantaasiarikas, päris humoorikate ütlemistega. Huvitav oli, et lugedes hakkasin arvama, et umbes aiman, milline inimene on selle raamatu autor. See pole kaugeltki alati nii. Mats Traadi "Tants auruka...

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...