Truffe kirjanurk

September kestis vähemalt mitu kuud. Kui praegu vaatan, mida septembri alguses lugesin, tundub see kindlasti rohkem kui kuu aja kaugusel. Jean Kyoung Frazier "Pizza girl" 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsade transportijana. Tal tekib lähem suhtlus koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ei saanud aru, miks see raamat kirjutati. Ei olnud ka peale lugemist parem olla kui enne. Adib Khorram "Darius the Great deserves better" Järg raamatule "Darius the Great is not okay". 1. osa head küljed olid ka 2. osas olemas. Lihtsalt ja otsekoheselt ütlemine peamiselt. Darius on tubli poiss. Laura Taylor Namey "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow" Vanemad saadavad 17-aastase Lila Miamist Inglismaa väikelinna, et ta oma elus toimunud dramaatilistest sündmustest üle saaks. Sedasorti raamatu kohta huvitava stiiliga. Kui tavaliselt võid põhimõtteliselt lauseid vahele jätta ja saad ikka aru, mis toimub, siis siin pidi mõnesid lauseid kaks korda l...

  Kolmas raamat järjest jutte/novelle. See kogu oli küll eelmistest natuke erinev - peategelane oli läbivalt sama, seega sai ka katkendliku romaanina lugeda. Karin on 43-aastane naine, ametilt ökonomist. Nagu raamatus selgub, esindab nähtamatut naist. (Ei ole ju võõras see teema, et mingi vanusepiiri ületavad naised muutuvad ühiskonnas nähtamatuks?)  See, mis toimub, on kohati sihuke unenäoline (kohtumine kirjanik Murakamiga, vanniskäigud ooperilaval jms), kohati ühiskonnakriitiline (seesama nähtamatu naise teema, meestele meele järgi olemine). Võiks tegelikult tõlgendada ka nii, et need unenäolised asjad on peategelase fantaasia, et tavapäraseid olukordi huvitamaks muuta.  Tegelane ise on pigem optimist, ei ole masendav lugu end kasutuna tundvast inimesest. Sest tegelikult tema ei tunnegi ennast kasutuna, ühiskond ütleb talle, et tema sotsiaalne netoväärtus pole piisav.  Selle taustal võib loo lõppu ka kaheti mõista - kas see, mida Karin lõpuks teeb, on mäss ühiskon...

Laila Stien on norra kirjanik, peamiselt tuntud oma novellide poolest (aga kirjutanud muudki). "Päikseline veranda" on ka novellikogu. Selline väikene - natuke üle 100 lehekülje üsna suure reavahega. Võinuks vabalt rohkem olla. Mulle meeldis see stiil ja need teemad. Stiili kohta võiks vist öelda lihtne (aga mitte minimalistlik), teemade osas on raskem head sõna leida. Lihtsad asjad. Pisiasjad? Oleneb kust poolt vaadata. Kui minategelane mõtleb sellele, mida ta mingis olukorras ütles ja mida ümbritsevad inimesed temast seetõttu mõtlesid, siis tema jaoks see pole pisiasi. Ütleme siis, et palju on sellist, mida keegi lihtsalt mõtleb või meenutab, selliseid asju, mis välja ei paista. Üks lugu on armukadedusest ka, see paistab välja.  Lühidalt: raske kirjeldada, hea lugeda.

Ivan Bunin on Nobeli preemia laureaat, ühtlasi peetakse teda (klassikalise) vene kirjanduse traditsiooni kandjaks 20. sajandil. Tema jutukogu "Hämarad alleed" on kirjutatud 1940. aastail. Kusagil nimetati seda armastuse entsüklopeediaks, kusagil arvati, et küll on Bunin armastuse olemust hästi tabanud. Maitea. Kui armastuse olemus selline on, siis ma loodan, et ma seda ära ei taba. Nimelt oli lõviosa juttude süžee selline: Keegi mees näeb kedagi naist, keda ta sekundite jooksul väga ihaldama hakkab. Sel või teisel moel leiab ta mooduse oma iha rahuldamiseks (Võib-olla Bunini ajal nimetati seda teisiti, aga tänapäeval nimetatakse vägistamiseks). Peale akti toimumist väänleb naispool valu, aga väidetavalt ka iha käes, sest kui mees ütleb, et kõik, mis toimus, oli hea ja õige, siis küllap see nii oligi. Õnnelikku lõppu (misiganes see üldse olema peaks) loos reeglina ei saabu.  Selle põhjal võiks ehk arvata, et ma Buninit kehvaks kirjanikuks pean. Ei pea mitte. Keeleline osavus i...

Olen varem lugenud vist kolme Hesse raamatut ja need on kõik meeldinud, seepärast oli positiivne üllatus näha, et ta on ka muinasjutte kirjutanud ja need on suisa eesti keelde tõlgitud. Päris traditsioonilised muinasjutud need muidugi polnud. Ei saa öelda, et polnud üldse muinasjutud, aga polnud enamasti muinasjutud lastele. Stiil oli suhteliselt aeglane ja mõnevõrra raskepärane, mitmed lood pigem nägemuse kui jutustuse moodi. Polnud selline raamat, mida järjest lugeda, pigem võtsin ühe muinasjutu korraga ja järgmise alles järgmisel päeval. Aga ega sellepärast vähem meeldinud. Lugedes mõtlesin, kuidas õudselt raske on ise mitte laps olles muinasjutte lapsena lugeda. Ei ole nii, et näed sõna võlur ja mõtled et oo, võlur. Igal pool kahtlustad sümboleid ja siin need enamasti olidki sümbolid. Hea, kui aru sain, aga kindlasti paljudest ei saanud ka (idamaade teemat puudutav näiteks). Meeldis, et raamatu lõpus oli ühe Hesse uurija järelsõna ka ära toodud, kus ta natuke lahti sel...