Truffe kirjanurk

  Mõned inimesed mulle meeldivad. Näiteks mulle meeldib Priit Kuusk (ehk Wend). Juba palju aastaid. Juba siis, kui ta veel kõrvarõngast kandis ja mingid prouad raadiosse helistasid, et võta ära, ilma selleta oled ju täitsa kena poiss.  "Laevakokk Wend" on sellest, kuidas Priit Kuusk mõned kuud Admiral Bellingshauseni nimelisel laeval kokaks oli. Ta kirjeldab, kuidas pole üldse naljaasi pidevalt õõtsudes pisikeses kambüüsis süüa teha, ja räägib, kuidas vahepeal ikka suht s**ast saia tehes toidu äraviskamist minimaliseerida üritas. Siis kirjeldab natuke paiku (sadamalinnu), kus käidi ja lisab niisama mõtteid, mis tulid.  Nende niisama tulnud mõtete osas lähevad lugejate arvamused ilmselt kahte lehte. Ühest küljest võib öelda, et mees lihtsalt heietab elu kaduvusest ja just lahutatud abielust, teisalt miks ta ei või seda raamatus teha, kui need on need asjad, millele ta päriselt ka reisil (haltuuratööl?) olles mõtles. Mind ei seganud. Tundus sobiv isegi, sest kui igas suunas on

  Peategelane June töötab väikelinna raamatukogus, mida ähvardab sulgemine. Ühtlasi on ta otseloomulikult eraeluliselt endassetõmbunud, aga samal ajal kogukonna tugisammas, nii et ise sellest arugi ei saa. Ja nagu küsib raamatu tutvustus - kas raamatukogu päästa üritades päästab ta ka iseenda? Mul oli kindel põhjus selle loo lugemiseks, mille sain täidetud, aga sellega tema kasu ka piirdus. Ikka liiga lihtsakoeline oli. Aga noh, vähemalt lugu oli ja tegelased ja kiiresti läks edasi. Ühtlasi palju viiteid raamatutele, mida mõistab ka inimene, kes ei veeda päevi Balzaci ja Tammsaaret läbi närides.  Näe, täitsa uus raamat, sel aastal ilmunud.  Tjah, ma ei ütleks, et mulle meeldis.

  Sisult selline, nagu pealkirja ja kaane järgi arvata võiks. Huvitav külg on see, et tegevus toimub ühes (loomulikult Covent Gardenis asuvas) ooperimajas. Peategelane Matilda töötab seal grimmikunstnikuna. Ta on väga hea grimmitegija, aga erakordselt halb arvutitega seonduvas. (Nii halb, et 21. sajandil elava noore inimese kohta on seda raske uskuda.) Siis tuleb ooperimajja uus IT-mees ja hakkab Matildat harima.  Nagu öeldud, sihuke tüüpiline lugu. Ainult et mõni tüüpiline lugu on kaasahaaravam kui see. Läks kiiresti, aga väga ei hoolinud.

Lugesin natuke sisututvustust. Seal öeldi, et üks naine sõidab Šoti mägismaal autoga ja võtab peale erinevaid hääletajaid. Edasi ei lugenud, sest juba tundus intrigeeriv. Miks ta neid peale võtab? On tal mingi plaan või tahab ta lihtsalt erinevate inimestega rääkida?  Lugesin natuke raamatut ja oligi huvitav. Õige pea sain aru, et see on ulmekas! Polnud üldse see, et naine on kirjanik ja kogub hääletajate käest raamatu jaoks ideid. Pigem oli naine ise lihttööline, kes tegutses kellegi teise suurema eesmärgi nimel.  Inimestele, kes ulmekate maailmas end koduselt tunnevad, on see kindlasti väga Sherlock! nüüd, aga ma sain ka vist aru, mis mõte neil on. Mõte on see, et inimesed (inimkond) end vahepeal kõrvalt vaataks. Et kui on mingi liik (meie mõistes tulnukad), kelle esindajad arvavad, et nemad on normaalsed ja õiged ja tavalised, siis nende jaoks on inimesed mingid imelikult käituvad tulnukad. Lihtne tegelikult. Kuna meie oleme inimesed, siis on päris raske mõelda väljapoole inimlikkus

Mulle meeldis "Kajakas", see sisaldas just õigel hulgal sügavmõttelisust, dramaatilisust ja eriilmelisi karaktereid.  Ma pole päris kindel, mis žanrist see näidend olema pidi. Raamatus endas oli vist kirjas et komöödia, aga traditsioonilisel komöödia moel naerma ei ajanud, irooniliselt muhelema ehk küll. Ja mõeldes kui dramaatiliselt tegelased ise seda värki võtsid, võinuks ju ka melodraama olla. Maitea noh, nagu varasemaltki on raske pikemalt seletada, miks klassika on klassika. On lihtsalt. Isegi kui mingi 21. sajandi raamat on ka väga hea, siis 100 aasta vanune on seda kuidagi teistmoodi. "Norra metsas" oli üks tegelane, kes luges ainult 50+ aastat tagasi ilmunud raamatuid. Sest kehv raamat ei peaks nii pikalt ajahambale vastu. "Kajakas" (aastast 1896) talle siis sobiks. Kuuldemäng on ka olemas, seegi päris vana (1954). Vahepeal oli natuke naljakas, aga enamasti tekitas soovi seda etendust teatris näha.

See oli kolmas kord mul seda lugeda ma arvan, aga viimane kord oli üle 15 aasta tagasi. Ja nüüd oligi täitsa teistsugune raamat.  Eelmistel kordadel lugedes ei saanud (vist üldse?) aru või ei pööranud lihtsalt tähelepanu sellele, et tegemist on meie aja mõttes ikka mitu aastakümmet tagasi toimuva looga. Tegelased tantsivad svingi ja. Koolilapse suitsetamine on suhteliselt aktsepteeritav tegevus ja. Ilmselt räägib see raamatu kasuks, kui 21. sajandi (vanuse mõttes sihtrühma kuuluva) lugeja jaoks peategelane kogu oma käitumisega jätkuvalt kaasaegne tundub ja tegevusaeg rolli ei mängi. Kui varasemalt lugedes tundus, et Holden on lihtsalt üks poiss, kes üsna huvitavalt räägib ja on oma südames hea, siis nüüd saan rohkem aru, miks ta mõnda inimest närvi ajab. Sihuke ajatu vihane (tegelikult kurb) teismeline. Kui taustalugu on teada, siis on mõistetav, miks ta nõnda käitub, aga see ei välista ärritamist. Südames on Holden hea poiss ikka endiselt.  Kuulasin kusagil poole raamatust inglise kee

Sarjad  Magnum PI Kunagi ammu, kui seda näidati, ei vaadanud. Praegu vaadata on omaette humoorikas. Ühest küljest see, et seal ongi päriselt naljakohad, teisalt see, et 40 aastat vana seriaali puhul on mitmed asjad naljakad. Magnumi rõivad on omaette vaatamisväärsus.  Ja ilmekad kulmud on tal. Filmid  Taksojuht Suisa kultusfilm vist. Sihuke kummaline lugu. Sõjaveteran ei saa öösiti magada ja hakkab taksojuhiks. Temas on mingi viha ümbritseva vastu, mis eskaleerub. Mitte üliaeglane, aga mitte ka kiire tempoga. Igav siiski ei hakanud. Muusika meeldis.  Norwegian wood Esteetiliselt paeluv. Sisu oli mõistetav, sest olin enne raamatut lugenud, muidu oleks ehk mõni koht segaseks jäänud.  Raamatud  Return to the little French guesthouse Summer at the little French guesthouse The boy next door   Prints ja kerjus Üks päev detsembris      Jelgava 94 Norwegian wood Isad ja lapsed (Isad ja pojad) Samueli võlupadi