Truffe kirjanurk

  Mõned inimesed mulle meeldivad. Näiteks mulle meeldib Priit Kuusk (ehk Wend). Juba palju aastaid. Juba siis, kui ta veel kõrvarõngast kandis ja mingid prouad raadiosse helistasid, et võta ära, ilma selleta oled ju täitsa kena poiss.  "Laevakokk Wend" on sellest, kuidas Priit Kuusk mõned kuud Admiral Bellingshauseni nimelisel laeval kokaks oli. Ta kirjeldab, kuidas pole üldse naljaasi pidevalt õõtsudes pisikeses kambüüsis süüa teha, ja räägib, kuidas vahepeal ikka suht s**ast saia tehes toidu äraviskamist minimaliseerida üritas. Siis kirjeldab natuke paiku (sadamalinnu), kus käidi ja lisab niisama mõtteid, mis tulid.  Nende niisama tulnud mõtete osas lähevad lugejate arvamused ilmselt kahte lehte. Ühest küljest võib öelda, et mees lihtsalt heietab elu kaduvusest ja just lahutatud abielust, teisalt miks ta ei või seda raamatus teha, kui need on need asjad, millele ta päriselt ka reisil (haltuuratööl?) olles mõtles. Mind ei seganud. Tundus sobiv isegi, sest kui igas suunas on

  Peategelane June töötab väikelinna raamatukogus, mida ähvardab sulgemine. Ühtlasi on ta otseloomulikult eraeluliselt endassetõmbunud, aga samal ajal kogukonna tugisammas, nii et ise sellest arugi ei saa. Ja nagu küsib raamatu tutvustus - kas raamatukogu päästa üritades päästab ta ka iseenda? Mul oli kindel põhjus selle loo lugemiseks, mille sain täidetud, aga sellega tema kasu ka piirdus. Ikka liiga lihtsakoeline oli. Aga noh, vähemalt lugu oli ja tegelased ja kiiresti läks edasi. Ühtlasi palju viiteid raamatutele, mida mõistab ka inimene, kes ei veeda päevi Balzaci ja Tammsaaret läbi närides.  Näe, täitsa uus raamat, sel aastal ilmunud.  Tjah, ma ei ütleks, et mulle meeldis.

  Sisult selline, nagu pealkirja ja kaane järgi arvata võiks. Huvitav külg on see, et tegevus toimub ühes (loomulikult Covent Gardenis asuvas) ooperimajas. Peategelane Matilda töötab seal grimmikunstnikuna. Ta on väga hea grimmitegija, aga erakordselt halb arvutitega seonduvas. (Nii halb, et 21. sajandil elava noore inimese kohta on seda raske uskuda.) Siis tuleb ooperimajja uus IT-mees ja hakkab Matildat harima.  Nagu öeldud, sihuke tüüpiline lugu. Ainult et mõni tüüpiline lugu on kaasahaaravam kui see. Läks kiiresti, aga väga ei hoolinud.

Lugesin natuke sisututvustust. Seal öeldi, et üks naine sõidab Šoti mägismaal autoga ja võtab peale erinevaid hääletajaid. Edasi ei lugenud, sest juba tundus intrigeeriv. Miks ta neid peale võtab? On tal mingi plaan või tahab ta lihtsalt erinevate inimestega rääkida?  Lugesin natuke raamatut ja oligi huvitav. Õige pea sain aru, et see on ulmekas! Polnud üldse see, et naine on kirjanik ja kogub hääletajate käest raamatu jaoks ideid. Pigem oli naine ise lihttööline, kes tegutses kellegi teise suurema eesmärgi nimel.  Inimestele, kes ulmekate maailmas end koduselt tunnevad, on see kindlasti väga Sherlock! nüüd, aga ma sain ka vist aru, mis mõte neil on. Mõte on see, et inimesed (inimkond) end vahepeal kõrvalt vaataks. Et kui on mingi liik (meie mõistes tulnukad), kelle esindajad arvavad, et nemad on normaalsed ja õiged ja tavalised, siis nende jaoks on inimesed mingid imelikult käituvad tulnukad. Lihtne tegelikult. Kuna meie oleme inimesed, siis on päris raske mõelda väljapoole inimlikkus

Mulle meeldis "Kajakas", see sisaldas just õigel hulgal sügavmõttelisust, dramaatilisust ja eriilmelisi karaktereid.  Ma pole päris kindel, mis žanrist see näidend olema pidi. Raamatus endas oli vist kirjas et komöödia, aga traditsioonilisel komöödia moel naerma ei ajanud, irooniliselt muhelema ehk küll. Ja mõeldes kui dramaatiliselt tegelased ise seda värki võtsid, võinuks ju ka melodraama olla. Maitea noh, nagu varasemaltki on raske pikemalt seletada, miks klassika on klassika. On lihtsalt. Isegi kui mingi 21. sajandi raamat on ka väga hea, siis 100 aasta vanune on seda kuidagi teistmoodi. "Norra metsas" oli üks tegelane, kes luges ainult 50+ aastat tagasi ilmunud raamatuid. Sest kehv raamat ei peaks nii pikalt ajahambale vastu. "Kajakas" (aastast 1896) talle siis sobiks. Kuuldemäng on ka olemas, seegi päris vana (1954). Vahepeal oli natuke naljakas, aga enamasti tekitas soovi seda etendust teatris näha.

See oli kolmas kord mul seda lugeda ma arvan, aga viimane kord oli üle 15 aasta tagasi. Ja nüüd oligi täitsa teistsugune raamat.  Eelmistel kordadel lugedes ei saanud (vist üldse?) aru või ei pööranud lihtsalt tähelepanu sellele, et tegemist on meie aja mõttes ikka mitu aastakümmet tagasi toimuva looga. Tegelased tantsivad svingi ja. Koolilapse suitsetamine on suhteliselt aktsepteeritav tegevus ja. Ilmselt räägib see raamatu kasuks, kui 21. sajandi (vanuse mõttes sihtrühma kuuluva) lugeja jaoks peategelane kogu oma käitumisega jätkuvalt kaasaegne tundub ja tegevusaeg rolli ei mängi. Kui varasemalt lugedes tundus, et Holden on lihtsalt üks poiss, kes üsna huvitavalt räägib ja on oma südames hea, siis nüüd saan rohkem aru, miks ta mõnda inimest närvi ajab. Sihuke ajatu vihane (tegelikult kurb) teismeline. Kui taustalugu on teada, siis on mõistetav, miks ta nõnda käitub, aga see ei välista ärritamist. Südames on Holden hea poiss ikka endiselt.  Kuulasin kusagil poole raamatust inglise kee

Sarjad  Magnum PI Kunagi ammu, kui seda näidati, ei vaadanud. Praegu vaadata on omaette humoorikas. Ühest küljest see, et seal ongi päriselt naljakohad, teisalt see, et 40 aastat vana seriaali puhul on mitmed asjad naljakad. Magnumi rõivad on omaette vaatamisväärsus.  Ja ilmekad kulmud on tal. Filmid  Taksojuht Suisa kultusfilm vist. Sihuke kummaline lugu. Sõjaveteran ei saa öösiti magada ja hakkab taksojuhiks. Temas on mingi viha ümbritseva vastu, mis eskaleerub. Mitte üliaeglane, aga mitte ka kiire tempoga. Igav siiski ei hakanud. Muusika meeldis.  Norwegian wood Esteetiliselt paeluv. Sisu oli mõistetav, sest olin enne raamatut lugenud, muidu oleks ehk mõni koht segaseks jäänud.  Raamatud  Return to the little French guesthouse Summer at the little French guesthouse The boy next door   Prints ja kerjus Üks päev detsembris      Jelgava 94 Norwegian wood Isad ja lapsed (Isad ja pojad) Samueli võlupadi

Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.) Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata. Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades suuremaks "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud.  "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas. "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi. "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada. "Attachments&

Väljaandes, mida mina lugesin (ilmunud 1936 kirjastuselt Loodus), oli raamatu pealkiri "Isad ja lapsed". Originaalis on ka "Отцы и дети".  Isad ja lapsed ses mõttes et mitu põlvkonda. Ja idee ilmselt oli selles, et kuidas nad omavahel suhestuvad, on nad erinevad või lõpuks tegelikult ikkagi sarnased? Ja kas sama põlvkonna inimesedki tingimata vaadetelt üksteisele sarnanevad. Tegelaskujusid oli mitmeid, erinevaid ja huvitavaid.  Lugedes tundus, et kogu asja lõpuni mõistmiseks olnuks vaja rohkem eelteadmisi Venemaa 19. sajandi ühiskonna kohta, või täpsemalt just selle hetke kohta, kui tegevus toimus. Ilmselgelt mõeldi mingite vestlustega enamat kui otsesõnu öeldud oli, aga lihtsalt vastavate teadmiste puudumise tõttu ei saanud aru.  See on üks tähtsaid Venemaa 19. sajandi romaane, aga raske on tema kohta midagi öelda. Mitte et halb raamat oleks, täitsa kena lugu ja on aru saada küll, milles tema klassikalisus seisneb. Õhuke on ka ja ruttu saab läbi, ei ole raske luged

  Mäletan ka seda soovitust, et kui midagi kusagil raamatus meelde ei jää, pane raamat ööseks padja alla. Seda Samuel selles loos teebki. Siis alles hakkab juhtuma.  Selle üle, kas raamatu sisu on tegelikult tore ja sobilik, võib muidugi vaielda. On selliseid kohti küll, kus esimese hooga kergitad kulme ja mõtled et oota... Täiskasvanuna lugedes tundus, et sain aru, mida siin ridade vahel öelda taheti. Keeruline öelda, mida lapslugeja välja loeks. Ei, tegelikult ma arvan, et lapslugejale ka meeldiks see. Lihtsalt see raamat (ja tegelikult vist suur osa lasteraamatuid?) on selline, kus saaks soovi korral mitmest kohast kinni hakata ja norida. Norimine on lihtsalt moes tänapäeval. Aga ma pole üldse kindel, et peab nii palju norima.  Autor on ise illustraator, teinud toredad vanakooli moodi illustratsioonid. Tänapäeval on moodi läinud teha lasteraamatutele natuke süngeid ja mitte eriti lihtsaid ega ilusaid illustratsioone. Siis tekib küsimus, kellele need mõeldud on. Siin ei tekkinud, ill

Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis.  Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt.  Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri  young adult hulka . Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi t

Läti kirjandus on nähtus, mille osas mul, kui V. Lacise "Kaluri poeg" välja arvata, kogemused puudusid.  Pealkiri "Jelgava 94" tähendabki seda, et tegevus toimub Jelgavas aastal 1994 (ja 1995). Kirjutaja on 14-aastane noormees Jānis ja lugu algab Kurt Cobaini surmapäeval 5. aprillil. Niisiis on kõigepealt grunge, hiljem on Jānis ja sõbrad juba metallistid. Vähemalt arvavad, et on. Pole Lätis 90ndatel käinud ega elanud, aga nii palju kui neid Eesti 90ndatega võrrelda saab (ja arvan, et väga palju saab), on see täitsa tabav raamat. Olustikukirjeldused on usutavad ja natuke nagu tuttavad. Päris suur näitaja on, et naersin vahepeal. Tavaliselt ma ei naera lugedes (teen tähelepaneku, et nüüd naljakas koht, aga ei naera). Aga siin esines väga lampe lauseid. Ja kogu see 14-aastase poisi mõttemaailm ja eneseotsingud... mis on lahe ja mida üldse tegema peaks. Tundus tõetruu ja humoorikas.  Lisaks peategelasele oli raamatus väga palju muid tegelasi. Tõesti kümnetes nimesid kä

Laurie näeb ühel detsembrikuu päeval Londonis bussis olles üht meest, on niuke ilmutuse moodi hetk. Ta on kindel, et see ongi hr Õige. Hiljem üritab ta meest uuesti üles leida. Lõpuks õnnestub, aga taaskohtumine toimub pigem ootamatus olukorras. Edasi kirjeldatakse, mis toimus Laurie' ja Jacki (see mees) eludes järgnevatel aastatel.  Nooh, paarkümmend lehekülge lugesin ära ja tundus, et nüüd on küll juba kõik maailma klišeed raamatus esindatud. Ei olnud, tuli veel.  Aga siis läks nagu päris heaks. Inimeste vestlused olid usutavad ja sündmused, mis toimusid, polnudki ettearvatavad ja. Tõesti, endalegi üllatuseks oli kusagil poole raamatu peal ja kaugemalgi küsimus veel alles, et huvitav, kuidas see kõik lahendatakse. Muidugi oli mingeid asju, mida oli raske uskuda või millest raske aru saada, aga kui nende üle väga arutlema ei jäänud ja neid lihtsalt faktidena võtsid, siis ei seganud.  Veel positiivseid külgi: ühe tegelase celebrity crush oli Richard Osman, David Tennanti mainimine

Ma vist ei olnudki seda varem lugenud. Ainult niipalju ehk kui mõni katkend kusagil kunagises õpikus/lugemikus. Peab ütlema, et oli üllatavat küll.  See, et Mark Twain selle loo kirjutas, oli ka korraks nagu taasavastus. Vist teadsin küll, aga kui keegi küsinud oleks, poleks osanud öelda. See, et raamat esmakordselt juba 1881. aastal ilmus, oli ka päris huvitav teadasaamine. Ja see oli üllatus, et printsi ja kerjuse lugu toimub tegelikult pärisajaloos. Ei ole mingit väljamõeldud kuningriiki ja võltshiilgust. Prints on Henry VIII ja Jane Seymouri (3. naine) poeg ja tulevane kuningas Edward VI. Kerjus, jah, on ilmselt välja mõeldud. Seoses sellega, et on pärisajaloos jutustatav lugu, on siin ka üsna mitmes kohas päris detailseid kirjeldusi. Eks ta suurendas usutavust. Õnneks jäi kirjelduste hulk normaalsuse piiridesse, päris sellist tunnet ei tulnud, et kaua võib, jõua juba asjani.  Aga noid kirjeldusi ja üldse seda raamatut lugedes tuli mitut puhku pähe, et väga kasulik oli see kunagine

Juba ammu tahan lugeda mõnda head spordidraama raamatut. Proovisin aasta alguses Mihkel Tiksi "Korvpalliromaaniga", ei läinud üldse käima ja jäi pooleli. Nüüd vaatasin, et lugu iluuisutajatest võiks ju vähemalt iluuisutamise tõttu tore olla, kui ka muust sisust suurt ei oodanud.  Otse välja öeldes oli see kõige halvem raamat, mida viimaste aastate jooksul lugenud olen. Ütleme niimoodi viimase viisaastaku jooksul. Sellel olnuks nagu selgroovigastus - lehekülgi ja lehekülgi juttu, aga lugu lihtsalt ei püsinud püsti. Mingi arusaamatu draama koos sama arusaamatute tegelastega. Vahepeal meenutas fan fictionit, mida peatükk peatüki haaval kirjutatakse ja avaldatakse ja võimalikult pikaks venitatakse. (Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on asjade fan fictioniga võrdlemine fan fictioni solvamine.) Üks asi mulle meeldis siiski. Ühe noormehe põhinali oli see, et ta varastas ära treeneri kabineti ukse. Korduvalt. See oli naljakas. Aga siiski, selle raamatu asemel soovitan tõelist iluuisutami

3-osaline naistekasari, niisiis. 1. osa tagakaanel räägitakse kvaliteetsest ajaviitekirjandusest, aga see pole see, pole see... Inglanna Emmy läheb elukaaslasega Prantsusmaale puhkusele, avastab seal, et mees petab teda, ja ulatab abikäe külalismaja pidavale härrasele, kelle naine on ka teda petnud. Muidugi on need raamatud klišeesid täis ja ettearvatavad, paljude kohtade peal puhas sulajuust, mitmes kohas süžeeliinidega, kust võiks kinni hakata ja närida. Aga. Ikka tekib mõte, et mis lood need siis on, miks nad olemas on? Ja miks ma lugesin just läbi kolm kirjandusliku väärtuse mõttes üsna küsitavat raamatut. Otsisin, aga ei leidnud Eestis kaitstud lõputöid selle kohta, milliseid ühisjooni on naisteka-tüüpi raamatutel muinasjuttudega. Viimaste kohta tehakse lõputöid küll, aga peamiselt mingist lastega seotud vaatenurgast (kuidas muinasjuttude lugemine mõjutab laste selle ja tolle asja arengut vms). Aga naistekad on ka ju muinasjutud, lihtsalt teisele sihtrühmale. Võta muinasjutu tunnu

 Sarjad  The Crown (4. hooaeg) Ma mõtlen, et põhjus, miks see seriaal auhindu võidab, on viimistletus. Detailideni viimistletus ja detailide viimistletus võiks öelda. Vaatad seda kuningannat ja saad aru, et jah, see näitleja pole päriselt kuninganna, aga need mingid väiksed asjad, mida ta teeb, lubavad mul soovi korral uskuda, et ta on. (Teiste osatäitjatega sama.) Ühtlasi Tobias Menzies, kes prints Philipit mängib, on näitlejana atraktiivne, isegi kui ta kaadris olles nähtavalt midagi ei tee ega ütle. This way up  (2. hooaeg) Naisest, kes on närvivapustuse tõttu mõnda aega rahustavas asutuses toibumas olnud ja pöördub tagasi tavaellu. Natuke nagu Fleabag. (Ka vaatamine võtab sama vähe aega - praegu on olemas 12 kusagil 20-minutilist osa.) Siin mängib ka Tobias Menzies.  Peategelane Aine Sex Education (3. hooaeg) Teate neid tänapäeva sarju, kus põhimõtteliselt iga tegelane esindab mingit vähemusgruppi? Need mõjuvad tihti pingutatuna, kvooditäitmisena. Aga Sex Education on sihuke seri

Mul oli vaja lugeda sellist raamatut, mille autoril oleks minuga samal päeval sünnipäev. Kuna tundus, et Knut Hamsunit ei suuda ehk hetkel piisavalt hästi vastu võtta, mõtlesin, et Jojo Moyes oleks hea lihtne valik. Tema kuulsat raamatut "Me before you" olin lugenud ka ja too oli väga kena raamat. "Tüdruk, kes sinust maha jäi" oli ka kena raamat. Selles mõttes, et autoril on kahtlemata olemas kirjutamisoskus ja jutustamisoskus, lugeja saab lugeda kohe ludinaga, on põnev ja puha.  Lugu hargneb kahes ajas - I maailmasõja ajal Prantsusmaal ja kaasaja Londonis. Esimese loo peategelane on Sophie, kelle kunstnikust mees on sõjas ja koduküla sakslaste poolt okupeeritud. Teise loo üheks peategelaseks on maal Sophie'st, mille üks naine on mehelt kingiks saanud.  Lugu võtab kohati ikka päris uskumatud pöörded, raamatu lõpp keerab täitsa seebiks ära. Ühtlasi kisuvad tegelased kaunis mustvalgeteks. (Ühe kindla erandiga küll.) Ja siin on mitmeid kohti tegelikult, kust saaks

  Tegevus toimub Cooper's Chase'i nimelises pensionäride külas, nähtavasti sellised on olemas. Seal on neli naksakat vanainimest moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutletakse vanade lahendamata jäänud mõrvajuhtumite üle. Siis aga leiab külas aset üks päris mõrv. Klubilised on sellest täitsa põnevil ja hakkavad asja innukalt uurima (korraldades asjad nii, et kohalikul politseil ei jääks muud üle, kui nendega koostööd teha). Mõrv on raamatus oluline, aga vähemalt sama oluline ja veelgi toredam on lugeda, kuidas nood inimesed elavad ja mida mõtlevad jne. Sest, nagu arvata võite, pole vanainimeste näol, kes mõrvu uurida viitsivad, tegemist mingite torssis tüüpidega. Nad mõistavad nalja ja. Iseenda üle ka. Üle 400 lehekülje paksune raamat, aga ei tundunud nii paks. Jutt jooksis lobedalt ja stiil oli humoorikas, pluss peatükid hästi lühikesed, see on hea psühholoogiline nõks alati.  Richard Osman on tegelikult Suurbritannias televisioonist tuntud nägu, mõnedest telemängudest n

Tegevus toimub kolmes ajas: 1920. aastail elab Virginia Woolf Londoni lähistel, 1940. aastail Laura Brown Los Angeleses ja 1990. aastate lõpus Clarissa Vaughan New Yorgis. Kõigi tegelaste elus on mingi seos Woolfi romaaniga "Proua Dalloway" ja kõigi tegelaste elust kujutatakse üht päeva. Ongi tunnid. ( "Tunnid" oli ka "Proua Dalloway" tööpealkiri.) Tahaks öelda, et need tegelased, kes pole Virginia Woolf, kujutavad võimalikke versioone temast?  Ilmselt oleks näinud ka rohkem seoseid Woolfi ja Cunninghami raamatu vahel, kui oleks "Proua Dalloway" läbi loetud, aga meeldis ka nii, et olin enne vaid "Proua Dalloway" sisukirjeldust lugenud.  Meeleolu iseloomustab vaikne pinge. Kes on näinud raamatu põhjal tehtud filmi (2002), siis seal tabas Philip Glassi muusika seda hästi. Ei midagi esiletükkivat, aga kuklas kogu aeg tiksub. Filmiga seoses veel huvitav seik - raamatus kõnnib Clarissa ühes stseenis tänaval ja arvab, et ta nägi Meryl Streepi

See, kelle ümber tegevus käib, on niisiis Audrey Withers, Briti Vogue'i peatoimetaja aastail 1940-1960.  Kuigi põhimõtteliselt oli tegemist elulooga, kirjeldatakse tegelikult isegi rohkem aega, või inimest ajas. Sellest, milline inimene oli Audrey Withers, küll räägitakse (minu meelest kohati päris ülistavalt), aga muud teemad on tähtsamad. Millised probleemid kerkisid ajakirjanduse ette seoses II maailmasõjaga, mida pidi tegema, et ajakiri saaks ilmumist jätkata, miks oli oluline (ja riiklikult toetatud), et naistele suunatud ajakiri ilmumist jätkaks jne. Või sõjaga mitteseotult - kuidas olla hea (väike)veli suurele Ameerika Vogue'ile ja ikka britilikuks jääda.  Audrey Withers, öeldi raamatus, ei olnud otseselt moevärgis eriline käpp. Ta oli pigem hea toimetaja ja juht, kes oskas valida vajalikes teemades kompetentsed töötajad.  Samamoodi polnud vaja olla moevärgis käpp selle raamatu lugemiseks. Oli hariv. Ainsad moeajakirja toimetajad, keda seni oskasin nimetada, olid fiktsio

Arvasin lugema hakates (varasema kogemuse põhjal) teadvat, milline umbes see raamat saab olema. Ei pannud mööda. Siin on kaks umbes 30-aastast sõbrannat, kirjanik ja keeletoimetaja, kes asuvad üksteisest füüsiliselt eemal ja vahetavad e-kirju. Nõnda et üks teema on nende sõprus, onju. Siis on kirjades teemaks ka nende suhted meestega (mõlemal on mingi mees, kellega on mingi värk). Ülejäänud osa kirjadest moodustavad diibid mõttearendused maailma, tsivilisatsiooni, inimeste jm suurte teemade kohta.  Viimased mõjuvad (vähemalt minu jaoks) pigem üleolevalt. Mitte et nad üksteise suhtes sooviksid üleolekut demonstreerida, vaid pigem nii et oo, vaadake, milliste väga sügavmõtteliste teemadega meie oma päid vaevame. Noh, ja see, miks säärased lõigud siin raamatus üldse on - autoril olid mingid arutlused maailmaasjadest ja leidis koha, kus neid laiemale avalikkusele tutvustada. Kus mujal kui oma raamatus. Loogiline vist, aga mitte päris loomulik igal hetkel. Õnneks on konkreetsed e-kirjad suh

Seriaalid The Alienist 19. sajandi lõpu New Yorgis aitab psühhiaater politseil kuritegusid lahendada. Tema ongi the alienist , sest tollal nimetati nõnda inimesi, kes aitasid mõista arusaamatult käituvate inimeste ( aliens) käitumist. Üsna aeglane lugu, peab kannatlik olema. Ja hämar on muidugi ka, nii otseses kui kaudses mõttes. Daniel Brühl on peaosas Filmid Diana pulmapidu Norra film, selleaastase Tartuffi vaatajate lemmik, kui ma ei eksi. Raske iseloomustada, võib vist öelda, et perekonnalugu. Pigem kerge tooniga, mõnes kohas naljakas. Tegevus toimub mitmel kümnendil, 80ndatest alates.  Diana on see laps Raamatud Everyone brave is forgiven Attachments Landline The summer before the war Paigad, kus olen avalikult nutnud Just like you

  Lucy on 42-aastane lahutatud kahe lapse ema, ka õpetaja/osakonnajuhataja koolis. Joseph jällegi on 22-aastane juhutöödest elatuv emaga koos elav mustanahaline noormees. Raamat on ühest küljest nende armastuslugu, aga kuna tegemist on nii erinevate taustadega inimestega, siis on see ka palju muud.  Ühest küljest muidugi  mida teised arvavad? teema, teisalt see, et kahe inimese omavahelistes suhetes tuleb kogemuste hulga erinevus ja ka lihtsalt kogemuste erinevus üsna kiiresti esile.  Lugu toimub 2016. aastal mingis Londoni piirkonnas kõigepealt Brexiti hääletuse eelsel ja siis järgsel ajal. On tegelasi, kes hääletavad Euroopa Liitu jäämise poolt, ja neid, kes hääletavad lahkumise poolt.  Mingil hetkel hakkas tunduma, et Lucy ja Josephi suhe oligi mõeldud Brexiti metafoorina. Et see võib paljudele imelik tunduda, aga asjad lihtsalt on nii nagu nad on, ja nüüd tuleb siit edasi minna. Ka raamatu päris viimane lause käib justkui mõlema teema kohta:  All they could do was walk, and see how

Lugema hakates olin üllatunud, kui selgus, et peategelased on 16-aastased. Pidi ju olema raamat täiskavanutest? Tutvustuses kirjutati:  Amelie armastas Reese´i. Ja arvas, et mees armastab ka teda. Kuid siis tekkis tunne, et armastus ei peaks olema nii valus. Nii hakkabki ta oma lugu lahti harutama, külastades kõiki kohti, kus Reese on ta nutma ajanud. Sest kui ta suudab aru saada, mis valesti läks, saab ta ehk lõpuks ka selgeks, kuidas sellest mehest üle saada. Ei tahaks kedagi solvata, aga 16-aastane mees on küll natuke ootamatu. Niisiis, Amelie ja Reese on lahku läinud ja Amelie jutustab meile, mis juhtus. Juhtunu sisuks on väärkohtlemine (peamiselt vaimne aga ka füüsiline). Küsimus, mis lugedes ruttu tekib: kas tunned sellele tüdrukule kaasa? Või, kui kaastunne on halb sõna, kas saad temast aru? Sest saab ka mõelda, et kui Amelie laseb sel poisil endaga halvasti käituda, siis see on tüdruku enda süü. Ta ju käitub ise ka mitmes olukorras valesti ja...  Sel juhul võib raamatu kohe kin

Olin kindel, et see raamat saab mulle väga meeldima. Tegevus toimub 1914. aastal Sussexi väikelinnas Rye's, see on lubav alguspunkt. Pealkiri on aga tegelikult pisut eksitav - suur osa tegevust toimub siiski suvel, kui sõda juba käib. Rye linna saabub noor ladina keele õpetaja Beatrice. Ladina keele õpetamine pole tollal naisterahva jaoks päris tavapärane elukutse, seetõttu leidub neid, kes asju teisiti korraldada üritavad, aga leidub ka toetajaid. Linnarahvast on igasugust, ühesõnaga. Seda peegeldab ka inimeste käitumine, kui Rye'sse Belgia sõjapõgenikud tulevad. Tjah, see raamat. Alguses lugesin, mõtlesin, et näed kui tore, kirjeldab olustikku ja inimesi. Seltskondliku vestluse hulk ja sisu tuletas pisut Jane Austenit meelde. Probleem tekkis siis, kui midagi muud ei tulnudki. Sai veerand raamatut loetud, sai pool loetud ja midagi ei juhtunud. Pigem oli mitmeid selliseid stseene, mille oleks vabalt võinud välja jätta. (Paberkujul pea 500 lehekülge oli selle teose jaoks ilmselg

  Tundub, et juhtusin Rainbow Rowelli raamatuid lugema langevas järjekorras: esimene loetu väga meeldis, teine oli ka hea, kolmas täitsa normaalne, aga vaat see viimane... Lugu on perekonnast, kus naine on karjäärinaine ja mees on nende kahe tütrega kodus. Tulevad jõulud ja naine peab siis ka tööl olema. Mõlemad saavad aru, et nii on jama. Raamatu olevikus toimuv tegevus kestab kusagil nädala, seal sees on aga palju kirjeldusi sellest, kuidas sel paaril kunagi minevikus mingid asjad olid või juhtusid. Ühtlasi on üks telefon, kust naine saab helistada oma mehele aastasse 1998 (ehk 15 aasta taha).  Ega igav ei ole. Ruttu läheb edasi, sest dialoogi on väga palju, ja tundub, et kirjutajal on mingi kogemus ses asjas, millest ta kirjutab (või oskab ta lihtsalt teiste kogemusi mõtestada). Aga asi kuidagi ei anna asja kokku. Pealiskaudne vist, lõpuni arendamata? Ja tegelased on niukesed... meh. Tegelikult isegi üks kuni mitu tegelast on, kes ei tundu kuigi meeldivad. Siit saanuks edasiarendusi

Mingi kalendri järgi on täna raamatulugemispäev. Samas on ka edasilükkamise lõpetamise päev. Üsna irooniline, et need on samal päeval, sest raamatu lugemine on parimaid viise mingeid muid asju edasi lükata. Igal juhul. Mingi küsimustik. 1. What are you currently reading? Rainbow Rowell - Landline 2. How many books have you read this year? Tuleb välja et 40. 3. How have your reading tastes changed from when you were a child? Ma arvan, et väga ei ole tegelikult. Ei meeldinud väiksena igasugused haldjalood (väljaspool muinasjutte), ei ole ka suurem asi täisksvanute haldjalugude lugeja.  4. Physical book or e-book? Pigem füüsiline. Aga. E-raamatute olemasolu on rohkem kui ühel korral kasulik olnud, seega ei pane ka neid pahaks. Pluss e-raamatut on enamasti kergem lugeda mingis kummalises asendis olles. 5. Where do you love to read? Pole lemmikkohta. Pigem võib välja tuua, et laua taga istudes reeglina ei loe ja liikuvates sõidukites ka mitte. 6. Are you a writer? Kui writer nagu kirjanik s

  Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu. Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud.  Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi.  Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma suutsin lugeda

Täitsin taas kolmel suvekuul linnaraamatukogu lugemisbingot ja sain kogemata isegi 2 rida täis. Alumine rida on natuke patuga, sest "Everyone brave is forgiven" on tegelikult lõpetatud septembri esimestel päevadel. Ühtlasi pole ta funny book otseses mõttes, vaid lihtsalt raamat, kus olid mõned päris head naljad. Ja "Kuhu ta läks" pole päris beach read, sest ma ei käi rannas lesimas. Küll teen seda rõdul, seega beach read on mõtteliselt rõdul loetud. Rohkem vist ei tule praegu juttu.

Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.) Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel. Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilik

Tuleb välja, et august on kõva filmikuu .  Love, Rosie Normaalne sihuke. Mitte diip, mitte masendav, üsna voolav. Ehk isegi liiga kiirelt aegadest üle voolav? Vahepeal veits halb. Lily Collins ja Sam Claflin.  Love, Simon Olin varem näinud. Simon on tubli koolipoiss, otsib ennast. Kerge vaadata, noortekas. Borg vs McEnroe Kunagiste tennisistide Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedist. Ausalt öelda ei läinud nagu päris käima. Mingi hetkeni näidati tennisemängimist väga vähe, siis tuli väga pikk stseen rivaalide kuulsast matšist. Polnud tasakaalus. Ja see oli tegelikult rohkem Borg (kujutatud piinatud geeniusena) kui McEnroe. Viimast oli nagu rohkem sellepärast vaja, et Borgil oleks mingi konkurent. Rivaliteedifilmidest oli "Rush" kahtlemata parem. McEnroe ja Borg The thing about Harry Selle õige leidmisest selle kaudu, et käid enne mitmeid valesid läbi. Ei olnud tugev lugu ega head näitlejad, kahju küll. An Education Olin päris ammu aega tagasi näinud. Noor Carey Mulligan mä