Otse põhisisu juurde

Susan Rogers, Ogi Ogas "Nii see kõlab : mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad"

Esimene 12-liikmelisest seltskonnast

See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast. 

Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud. 

Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid hästi selgitavaid võrdlusi: harmoonia on meloodia vari, muusika kuulamine on nagu riiete selga proovimine, meloodia on nagu laulu süda, sõnad selle nägu ja rütm puusad.

Suur küsimus on, miks mõni laul tekitab vaimustust juba esimesel kuulamisel, teine aga jätab ükskõikseks. Autor (räägin ainsuses, sest jutustajaid oli üks) lahutab muusikapala komponentideks. Komponente analüüsides saame koostada oma kuulajaprofiili. Profiilis on kolm esteetilist mõõdet (autentsus, realism ja uudsus) ning neli muusikalist mõõdet (meloodia, sõnad, rütm, tämber). Kõigi seitsme kohta on raamatus oma peatükk. Saab mingeid näidislaule kuulata ja oma eelistusi erinevate mõõdete lõikes analüüsida.

Meeldis, kuidas mitmes kohas rõhutatati, et ühegi muusikakuulaja maitse pole parem ega halvem vaid lihtsalt erinev. Ühtlasi seda, et inimese kogemus muusikakuulajana on individuaalne, sest sõltub nii paljudest teguritest. Kuulajaprofiil hakkab kujunema juba enne sündi, enamasti mõjutavad seda tugevalt lapsepõlve- ja noorusaastad, palju sõltub sellest, mis hetkel mingit laulu (esmakordselt) kuuled. (Siia sobib raamatus toodud Bono tsitaat: "Mõnikord ei tähenda laulud seda, mida need pidid tähendama, vaid pigem mida keegi vajab, et need tähendaksid.")

Ajujutu juures kõnetas see, et muusika kuulamine aktiveerib ajupiirkondi, mis on seotud identiteeti süvakihtidega. Kui kuulad seda kõige paremat laulu, siis on ju hoopis teistmoodi tunne. Vabanemine? Vabadus? Justkui osaled selles laulus, sest see sobib sulle. Ja kuivõrd ta sobib, siis oled endale sel hetkel väga lähedal. 

Muidu mõtlemiseks: Mida saaks sinust teada inimene, kes kuulaks paarikümmet sinu lemmiklaulu? Ja kui sa iga laulu juurde räägiksid, kust selle leidsid ja miks tihti kuulad?

Meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi.

Nimelt see! Polnud osanud ise sel moel sõnastada. 

Raamatu lõpus on pikk kasutatud kirjanduse nimekiri, kust soovija võib edasist lugemist leida. 

Aga. Kuigi tore on vahepeal rõõmu pakkuvaid asju analüüsida ja see raamat aitab seda hästi teha, arvan, et seda ei pea tingimata tegema. Täiesti võib niisama põhjenduseta rõõmu tunda, sest midagi meeldib. Kuigi analüüsida on huvitav, võib analüüsimata rõõm olla teinekord suurem kui analüüsitud rõõm. (Rõõmu kohta on üks luuletus, mida lugedes kunagi tõdesin et näe, keegi on veel nii mõelnud.)


Pool punkti tuli sellest, et autorid on nii naine kui mees.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...