Otse põhisisu juurde

Jamie McGuire "All the little lights"


Ma üldiselt ei alusta sellega, et ära loe, aga võib-olla siin peaks.

Tegevus toimub Oklahoma väikelinnas. Ühe peategelase (Catherine) vanaisa oli selles linnas ärimees, aga ajas äri kuidagi niimoodi, et suutis põhjavett reostada ja inimestele haigusi põhjustada. Vanaisa on ammu surnud, aga seda perekonda linnas endiselt ei sallita. Teine peategelane Elliot käib linnas peamiselt suvekuudel (sugulaste juures). Varateismelisena kohtub ta Catherine'iga ja nad saavad suve jooksul sõpradeks.

Raamatu põhitegevus algab siis, kui peategelased on abituriendid ja Elliot juba püsivamalt ses linnas elab. Ega lihtne elu ei ole. Catherine'i pere on majanduslikult keerulises olukorras, püüavad oma suures majas peetava külalistemajaga vee peal püsida, ema vaimne tervis on halvas korras, Catherine süüdistab Elliotti, et viimane ta ükskord raskel hetkel maha jättis, koolis on ka vastikud kiusajad jne. Elliot jällegi on pähe võtnud, et tema selle Catherine'i ära päästab. 

Lõpetan siinkohal. Ära loe hakkab silme ees vilkuma jälle. 

  • Sisu
    Bah. Arvan, et raamat ei ole vastutustundlik oma sihtrühma osas. Õigustati mitut asja, mille õigustamine on libe tee. 
  • Stiil
    Ühest küljest jube veniv. Paarsada lehekülge võinuks maha raiuda, sest vahepeal asi sisuliselt edasi ei liikunud. Samas oli piisavalt haige värk, et mind huvitas, mis lõpuks saab. 
    Jutustamine oli justkui mõlema peategelase silme läbi, aga vähemalt 80% peatükkidest olid Catherine'i peatükid. Tekkis küsimus, milleks siis üldse Elliotile sõna anda. 
  • Emotsioonid
    Harvad polnud korrad, kus sain järjekordse peatüki läbi ja huikasin wtf wtf wtf. Emotsioone kindlasti oli.
  • Tegelased
    Üks raamatu kangelasi (jah, kangelasi) oli inimene, kes oli aastaid teisest inimesest tolle teadmata pilte teinud, oli ühel suvel sõlmitud tutvuse järel sellele inimesele täiesti pühendunud (enda sõnul lausa armastas teda juba aastaid) ja otsustanud ta kogu maailma käest päästa, kannatas vihahoogude all, aga kallale läks ainult pahadele, kes teda provotseerisid, heade juuresolekul peksis puud või seina. 
    Kõik oleks kena olnud, kui poisi vihaprobleemidele oleks lähenetud nõnda et Sul on probleem, sa ei kontrolli ennast mingites olukordades, mida me nüüd teeme? Aga siin käsitleti asja nõnda et Oi, peksid kedagi. See on halb. Aa, sind provotseeriti? Nojah, okei, kahju, et selline olukord tekkis. Lühidalt: vägivalla õigustamist on mulle raske maha müüda.
    Naispeategelasega oli probleem, mis naispeategelastega säärastes raamatutes tihti on - keegi hirmsasti jumaldab neid, aga ma ei saa aru, millega jumaldamine esile kutsuti. 
  • Atmosfäär
    Kõige parem osa. Andis hästi edasi meeleolusid depressiivsest väikelinnast, mis elutut kõrbe meenutab, ja kus politseülem arvab, et ta jumal on. Kesksel kohal olnud Catherine'i perekonna maja oli ka usutavalt kõhe koht. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ei, ainult ärritamine. 
  • Lõpp
    Nähes kui dramaatiline see oli, ootasin, et lõpus üks peategelane teise päästmiseks vähemalt kuuli ette viskub vms. Sellest, mis asja suur point oli, sain juba kunagi varem aru, nii et lõpus enam liiga üllatunud polnud.
  • Kestev mõju
    Loodetavasti mitte. 
  • Sisuväline
    Kirjapildis esines imelik asi. Väljend used to oli läbivalt kirjutatud use to. He use to like it. Juuksed hakkavad valutama seda nähes. Maitea, kas keegi tahtis tähti kokku hoida või on see kohalik murre või mis.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...