Otse põhisisu juurde

Neil Gaiman / P. Craig Russell "Coraline"

 


Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust.
Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.)
    Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasjutuline lasteraamatu sisu.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistaja stiil meeldis, liiga palju teksti ka polnud. Gaimani originaaltekstiga seda võrrelda ei oska muidugi. 
  • Emotsioonid
    Sain teoorias aru, millise koha peal mul pidanuks milline emotsioon olema (eelkõige kõhedus, hirm). Tegelikkuses polnud. Kardetavasti seepärast, et ise ei süvenenud piisavalt.
  • Tegelased 
    Enamus tegelasi olid kahes isikus - üks mõlema maailma kohta. Ainult Coraline ise oli mõlemas maailmas sama. Coraline oli tubli tüdruk, tal oli väärtustega kõik korras.
  • Atmosfäär
    See oli oluline ja oli ka hästi loodud ja välja toodud. Üks maailm ja teine maailm ja nende omavaheline vastandumine. (Mitte üldse suure Gaimani asjatundjana tundub mulle, et tal on mingi teema paralleelmaailmadega.)
  • Mõtete ärgitamine
    Ei viitsinud eriti mõelda, kui aus olla. 
  • Lõpp
    Nõus selle lõpuga. Arvan, et lasteraamatud üldiselt võikski olla õnnelike lõppudega. Ei nõustu moodsate arvajatega, kes leiavad, et peaks lastele väiksest peale selgeks tegema, kuidas kõik on jube masendav.
  • Kestev mõju
    Saan aru, et originaalis on see kuulus ja auhinnatud lasteraamat. (Aga Neil Gaimanil on kõik raamatud vist kuulsad.) Multikas on ka tehtud. 
  • Sisuväline
    Meeldis, et oli värviline, ei meeldinud kehvake liimköide - maitea mitmes selle raamatukoguraamatu lugeja ma olin, aga sisuplokk ja kaaned olid teineteisest juba eraldunud. 
    Heh, praegu alles märkasin, et i-täpp kaanel on nööp. Lahe detail, nööbid on sisus ka esindatud. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...