Otse põhisisu juurde

Neil Gaiman / P. Craig Russell "Coraline"

 


Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust.
Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.)
    Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasjutuline lasteraamatu sisu.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistaja stiil meeldis, liiga palju teksti ka polnud. Gaimani originaaltekstiga seda võrrelda ei oska muidugi. 
  • Emotsioonid
    Sain teoorias aru, millise koha peal mul pidanuks milline emotsioon olema (eelkõige kõhedus, hirm). Tegelikkuses polnud. Kardetavasti seepärast, et ise ei süvenenud piisavalt.
  • Tegelased 
    Enamus tegelasi olid kahes isikus - üks mõlema maailma kohta. Ainult Coraline ise oli mõlemas maailmas sama. Coraline oli tubli tüdruk, tal oli väärtustega kõik korras.
  • Atmosfäär
    See oli oluline ja oli ka hästi loodud ja välja toodud. Üks maailm ja teine maailm ja nende omavaheline vastandumine. (Mitte üldse suure Gaimani asjatundjana tundub mulle, et tal on mingi teema paralleelmaailmadega.)
  • Mõtete ärgitamine
    Ei viitsinud eriti mõelda, kui aus olla. 
  • Lõpp
    Nõus selle lõpuga. Arvan, et lasteraamatud üldiselt võikski olla õnnelike lõppudega. Ei nõustu moodsate arvajatega, kes leiavad, et peaks lastele väiksest peale selgeks tegema, kuidas kõik on jube masendav.
  • Kestev mõju
    Saan aru, et originaalis on see kuulus ja auhinnatud lasteraamat. (Aga Neil Gaimanil on kõik raamatud vist kuulsad.) Multikas on ka tehtud. 
  • Sisuväline
    Meeldis, et oli värviline, ei meeldinud kehvake liimköide - maitea mitmes selle raamatukoguraamatu lugeja ma olin, aga sisuplokk ja kaaned olid teineteisest juba eraldunud. 
    Heh, praegu alles märkasin, et i-täpp kaanel on nööp. Lahe detail, nööbid on sisus ka esindatud. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...