Otse põhisisu juurde

Neil Gaiman / P. Craig Russell "Coraline"

 


Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust.
Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.)
    Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasjutuline lasteraamatu sisu.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistaja stiil meeldis, liiga palju teksti ka polnud. Gaimani originaaltekstiga seda võrrelda ei oska muidugi. 
  • Emotsioonid
    Sain teoorias aru, millise koha peal mul pidanuks milline emotsioon olema (eelkõige kõhedus, hirm). Tegelikkuses polnud. Kardetavasti seepärast, et ise ei süvenenud piisavalt.
  • Tegelased 
    Enamus tegelasi olid kahes isikus - üks mõlema maailma kohta. Ainult Coraline ise oli mõlemas maailmas sama. Coraline oli tubli tüdruk, tal oli väärtustega kõik korras.
  • Atmosfäär
    See oli oluline ja oli ka hästi loodud ja välja toodud. Üks maailm ja teine maailm ja nende omavaheline vastandumine. (Mitte üldse suure Gaimani asjatundjana tundub mulle, et tal on mingi teema paralleelmaailmadega.)
  • Mõtete ärgitamine
    Ei viitsinud eriti mõelda, kui aus olla. 
  • Lõpp
    Nõus selle lõpuga. Arvan, et lasteraamatud üldiselt võikski olla õnnelike lõppudega. Ei nõustu moodsate arvajatega, kes leiavad, et peaks lastele väiksest peale selgeks tegema, kuidas kõik on jube masendav.
  • Kestev mõju
    Saan aru, et originaalis on see kuulus ja auhinnatud lasteraamat. (Aga Neil Gaimanil on kõik raamatud vist kuulsad.) Multikas on ka tehtud. 
  • Sisuväline
    Meeldis, et oli värviline, ei meeldinud kehvake liimköide - maitea mitmes selle raamatukoguraamatu lugeja ma olin, aga sisuplokk ja kaaned olid teineteisest juba eraldunud. 
    Heh, praegu alles märkasin, et i-täpp kaanel on nööp. Lahe detail, nööbid on sisus ka esindatud. 




Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »