Otse põhisisu juurde

Lugemissõõrid 2023 : mis välja tuli

2023. aasta algul hakkasin nelja kaupa grupeeritud lugemissõõre täitma. Aasta lõpuks sain 20 grupist 12 täis. Maitea küll, miks see oluline on, aga näe, üle poole. Päris tühjaks ei jäänud ükski grupp. 

Järgneb pikk joru pilte. 

Ega tule niisamagi pähe ühtegi Roomas toimuvat raamatut.


Muusikutest tegelasi olnuks veel mitmeid võtta olnud.



Lugemised on nii 21. sajandi poole kaldu, et varasemad asjad 
on eraldi ettevõtmine. Neid mõlemaid "lugesin" audioraamatuna.



"Carrie Soto is back" sai aasta lõpus loetud just
kollase kaane pärast, muidu oleks edasi lükanud.



Nagu kiuste lugesin mitut raamatut, kus tegevus oli
nö päris Idas (India, Pakistan, Korea), mitte Lähis-Idas.



Need on kõik head raamatud muide.




Raamat, mis jäi kunagi pooleli, jäi pooleli ka seekord : )
Kelleltki laenamise rubriigis ei läinud arvesse raamatukogust laenamine,
sest lõviosa raamatuist, mida loen, on raamatukogust.


"Ühe skandaali märkmed" läks 15 aastat hiljem lugedes paremaks, 
"Kesköö raamtukogu" 3 aastat hiljem pigem kehvemaks.














"Idee sinust" autori nimi Lee tähendab niitu, visnapuu on kirsipuu, 
"Achilleuse laulu" autor Miller on mölder.



Postimehe kirjastusel on tõesti igasuguseid toredaid ilmutisi, aga näed.



Ajalooline isik oli Lev Tolstoi, kes ühes novellis figureeris. 
Mõneti mind meenutanud tegelane oli lõpetanud teleka vaatamise, sest ei suutnud välja kannatada seal vohavaid (kirja)vigu. (Ma telekat veel vaatan, aga olen mõnede väljaannete jälgimise samal põhjusel lõpetanud.)





Ainuke pall, kus keset aastat muudatuse tegin, sest tundus piisavalt huvitav,
et raamatust teatrietendus tehtud. 
"Book lovers" on viimane 2023. aastal lõpetatud raamat. 




Heiti Talviku luuletusi soovitan alati,
samuti ajaloolist romaani "Half of a yellow sun" ("Pool kollast päikest").


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »