Otse põhisisu juurde

Kevin Panetta / Savanna Ganucheau "Bloom"

 


Kaks poissi - Ari ja Hector. Ari töötab oma vanemate pagarikojas seepärast, et ta peab. Hector tuleb sinna tööle sellepärast, et talle küpsetamine meeldib. Koos Hectoriga töötades hakkab Ari mõtlema, mida ta täpsemalt üldsegi tahab. Kas see on see, mida ta siiani mõtles (minna suurde linna ja proovida oma bändiga läbi lüüa) või midagi muud? Noh, ja muidugi talle meeldib Hector ka.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Pole midagi revolutsioonilist, aga on sellise sisuga lugu, milletaolisi mina võin mitmeid lugeda, nad enamasti ei tüüta.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Kergesti jälgitav, liikus kiiresti. Meeldis illustratsioonide romantilisepoolne stiil. 
  • Emotsioonid
    Jah.
  • Tegelased
    Peategelased olid okeid, ühe peategelase isa meeldis. Mõnede kõrvaltegelaste puhul tundus, et ei saanud piisavalt palju nende kohta teada.
    Kuna igasuguses kirjanduses on ta tohutult levinud, käib mulle juba närvidele tegelaskuju tüüp peategelase sõber. Enamasti on ta naissoost, tohutult energiline ja entusiastlik (olles sellega pigem peategelase vastand) ning loomulikult peategelase suur taganttorkija ja innustaja. See on nii kulunud , tahaks kedagi teistsugust vahepeal. 
  • Atmosfäär
    Head atmosfääriloojad olid leheküljesuurused pildid, kus tegevust ei toimunud (rannavaade, mingid taimed jms). Samas lõid meeleolu ka need stseenid, kus peategelased midagi koos tegid ja seda lillede abil illustreeriti. (Näitamaks, et see on midagi toredat ja ilusat muidugist.)
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kõige nõrgem osa - kiirustatud ja lihtsustatud.
  • Kestev mõju
    Just vaatasin, et 2. osa tuleb sel aastal. 1. osa oli piisavalt tore, et järge lugeda. 
  • Sisuväline
    E-raamat oli normaalne.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...