Truffe kirjanurk

Mõte oli selles, et tabelis olid kõik riigid, mis on olümpiamänge korraldanud (+ paar lisaruutu). Eks mul olnud ju algselt plaan täita seda juuli, augusti ja septembri jooksul. Aga kui kolm kuud läbi sai, oli kogu ruudustiku täissaamisest ainult mingi neli ruutu vist puudu. Võtsin lisaaega kõigi ruutude ära linnutamiseks. Läks veel umbes kuu. Austraalia - Kate Morton "The secret keeper" Loost toimus Austraalias ainult tilluke osa, aga kirjanik on austraallane. Saksamaa / Saksa LV - Bernhard Schlink "Homecoming" Saksa kirjanik, suur osa tegevust Saksamaal. Jaapan - Banana Yoshimoto "The premonition" Jaapani kirjanik, tegevus Jaapanis. Viimasena täidetud ruut. Mehhiko - William S. Burroughs "Junky" Osa raamatu tegevusest toimus Mehhikos. Tegelikult oli natuke aega peale seda ka "Pedro Paramo" , kus tegevus Mehhikos ja autor ka mehhiklane.  Kanada - Margaret Atwood "Penelopeia" Kirjanik kanadalane. Spordivõistluse ajal loetud - R...

Minu tähelepanu tõmbas eelkõige kaanekujundus. Need värvid ja see, kuidas lilla osa valguse käes helendab. Kaunis. Sellepärast võtsingi just selle raamatu, mitte tema kõrval riiulis olnud sama autori kuulsama loo "Köök", mis on eesti keeldegi tõlgitud. Seest on ka ilus raamat - pole liialt tihedat teksti ühe lehekülje peal. Peategelane Yayoi on tüdruk. (Kuivõrd ma pole jaapani nimedega eriti kursis ja peale vaadates enamasti vahet ei tee, siis olgu öeldud.) Tal on vanemad ja vend Tetsuo, lisaks tädi Yukino. Yukinot peetakse pigem ekstsentriliseks: ta käitub kohati arusaamatult, ütleb kummalisi lauseid, elab üksi üsna eraldatud majas. Tihti teda ei mõisteta, aga Yayoi tunneb, et mõistab. Ühtlasi on tüdrukul tunne, et tema lapsepõlves on olnud mingi oluline sündmus, mille ta on unustanud. Raamatu jooksul hakkab talle vaikselt meelde tulema, mis see oli. Algus oli väga hea - tädi Yukino tegelane tehti nii huvitavaks, mõtlesid, mis värk temaga on siis. Oli jah üks värk, aga see m...

Raamat on sellest, kuidas meister võtab õpipoisi ja rändab temaga ringi ja õpetab poisile kõiksugu tarkust, elutarkust muidugi peamiselt.  Mul oli vaja Hiinaga seonduvat raamatut. Võtsin algul "Minu Hiina", aga selle stiil esimestest lehekülgedest peale ei sobinud. Kuivõrd mulle on ikka tundunud, et aasia vanasõnades suudetakse asju napilt ja lihtsalt aga tabavalt öelda, mõtlesin, et võtaks siis mõne niukese diibi raamatu. "Meister : enese leidmise teekond" on diipide pealkirjade hulgas kahtlemata esirinnas. Olles raamatusse sisse vaadanud, lootsin, et see saab olema piisavalt minimalistlik, et ärritada vähem kui sarnase sisuga "Alkeemik" (Coelho kuulus olen-nii-sügavmõtteline lugu). Nii ka läks: see ei ärritanud, aga see ka üldse ei kottinud. Minimalistlik oli küll, aga siin oli lõpuks nagu liiga vähe sõnu vist. Üllatav oli tiitellehelt leida, et raamat on inglise keelest tõlgitud, aga natuke otsides tekkis mulje, et ta ongi originaalis inglise keeles. Üh...

Lugesin "Siili igatsuse" kohta kunagi suvel ajalehest väikest tutvustust. Selle põhjal otsustasin, et mulle saab see raamat meeldima, sest siil tundus tüübina, keda võiksin mõista (ülemõtleja). Päriselt seda lugedes pidin paraku tõdema, et meeldis ikka väga vähe.  Ametlik tutvustus on selline:  Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna! Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale. Viga on endas, nagu ikka. Ma eeldasin. Lehest loetu ja selle tutvustuse põhjal tundus, et tegemist on kõige paremat sorti lasteraamatuga, mis töötab ühest küljest lasteraamatuna, aga teisalt ka täiskasvanu jaoks, kes võib ridade vahelt igasugust vil...

Leidsin selle kirjaniku ja raamatu ESTERi sirvimise kaudu. Clarice Lispector oli nii lahe nimi, et ei saanud seda tähelepanuta jätta. Polnud temast enne kuulnud, aga tuleb välja, et tegemist on Brasiilia kirjanduse 20. sajandi ühe omapäraseima häälega.  Kui juba igasugused tutvustused ja järelsõnad ütlevad, et tema stiil on pehmelt öeldes omapärane ja otse öeldes suisa imelik, siis ikka ongi imelik. Aga mitte nii segane, et jälgida ei suudaks. Lihtsalt kaldub jutuga mitmes suunas ja armastab sõnadega mängida. Kordusi armastab ka (tõde on tõde jms). "Tähetund" räägib põhimõtteliselt ühe Kirde-Brasiiliast pärit neiu elust Rio de Janeiros, aga see räägib ka kirjanikust, kes temast kirjutab. Kirjanik pole raamatus Clarice Lispector, vaid [sisesta siia mingi mehenimi]. Kirjanik räägib alguses, kuidas ta kohe hakkab kirjutama lugu ühest tüdrukust, lõpus näiteks mainib, et ega ta tegelikult pole veel otsustanud, kuidas seda lugu lõpetada jms. Ühesõnaga autor on ka tegelane.  Clarice...

On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa.  Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab. Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest...

  Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega" , tegevus toimub 10+ aastat hiljem.  Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel. Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema.  Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga...

Nii ongi, nagu pealkiri ütleb: raamat narkomaanist.  Tegevus toimub kunagi peale II maailmasõda ja räägib täitsa lootustandvast tüübist, kes lihtsalt hakkab ühel hetkel narkot tegema. "Ühe narkomaani kroonika" võiks ka raamatu pealkiri olla, sest enamasti on tegemist üsna emotsioonitu kirjeldusega. Läksin tolle inimesega sinna, tegime seda, tulime tagasi, järgmisel päeval juhtus see jne. Ilmselt parim stiil sellise sisuga raamatut kirjutada, sest muul juhul oleks nii masendav, et ei suudaks lugeda. Selliselt kirjutatuna oli vähemalt informatiivne. Ja kirjeldused sellest, millise tunde üks või teine narkootikum tekitab või mis tunne on, kui seda ei saa, olid kindlasti raamatu parim osa.  Stiil oli üsna hüplik. Ilmselt taheti sellega väljendada, kuidas narkomaan ennast tihti tunneb. Rahutult. Ma muutusin küll seda lugedes rahutuks. Raske oli süveneda. Aga õnneks oli õhuke raamat. Tegelasi oli justkui palju, aga vähesed neist olid sisu mõttes olulised. Vahepeal olid sellised koh...

Otsisin raamatut, kus Kreekas tegevus toimuks. Mõtlesin, et võtaks mingi vähe lihtsama vahepeal. Kindlasti on olemas raamatuid, kus keegi mõnel Kreeka saarel puhkab, ehk ajab törts naljajuttu ka. Sattusin muidugi hoopis jama otsa, mistõttu järgneb peamiselt pahmeldus. Peategelane Tessa on koos sõbrannade ja kaksikõe Roxanne'iga Santorinil (erilist Santorini hõngu ei lugejana ei tundnud). Roxanne'il on seal nimelt nädala pärast pulmad. Nad on ka lastena Santorinil korduvalt puhkamas käinud ja teavad sellest ajast üht noormeest, kes osutub hotelli omaniku pojaks. See on Myles, meespeategelane. Muidugi on ca 30-aastased Myles ja Tessa juba lapsepõlvest saati olnud teineteisesse armunud, nad lihtsalt vastastikku ei tea seda.  Tessa, Roxanne ja sõbrannad on keskooli ajal sõlminud mitmete punktidega lepingu. Üks punkte on näiteks Britney Spearsi parfüümi Fantasy kasutamine mingites olukordades, kus vaja edukas olla. Parim punkt on see, et kui mõni tüdrukutest on 30-aastasena vallalin...

Esimene lause on selline: Vanavanemate kaudu satuvad peategelase (täiskasvanud) Peteri kätte mõned leheküljed romaanist, mis räägib kellestki sakslasest Karlist, kes on muuhulgas II maailmasõjas osalenud ja vangi langenud. Romaanis jõuab Karl ka koju ja leiab, et tema naine on vahepeal eluga edasi läinud, koos teise mehega. Peter hakkab uurima, kelle kirjutatud romaaniga tegemist võiks olla ja uurimisest koorub tema endagi elu kohta huvitavaid asju.  Sisukirjeldus tundus minu jaoks intrigeeriv. Keegi uurib ju salapärase raamatu lugu. Tegelikult osutus asja iva üsna keeruliseks. Või siis oli iva lihtne, aga keeruliselt väljendatud.  Kuivõrd pealkiri oli "Homecoming", siis toodi sisse ka "Odüsseia" kui ilmselt kuulsaim kojutulekulugu. Või kas "Odüsseia" üldse on kojutulekulugu? Tõlgendamise küsimus. Ja tõlgendamisele kuulus palju muudki. Tahaks öelda, et see on žanrilt ehk filosoofiline romaan? Kuna autor on erialalt õigusinimene, siis talle meeldis ka mingi...

  See on lugu Andreas Eggeri elust.  Andreas Egger elab Austrias, mägedes. Ta jõuab elu jooksul mitmeid asju teha. Näiteks töötada mägisõidukite (pole kindel, mis nende riistapuude õige nimi on) paigaldajana, lumelaviini üle elada, veeta II maailmasõja ajal ja järgselt mitu aastat Venemaal, töötada mägedes matkajuhina. Inimese elu on teemaks. Inimese suhe eluga? Naljakas nii öelda, aga on noh. Inimese suhe loodusega ka.  Raamat ongi see, mida pealkiri ütleb. Ja pealkiri ütleb tegelikult kahte asja - kas terve elu või terviklik elu.  See võiks meeldida inimestele, kellele meeldib omadussõna R A H U L I K Muidugi oli kohti, kus saanuks dramaatiline olla, aga ei olnud. Ei üritatud lugejast mingit kiiret tugevat emotsiooni välja pigistada, ei paistnud kartust, et kui pole ülipingeline, siis lugeja ei viitsi lugeda. Jutustati lihtsalt ja selgelt, ei proovitud muljet avaldada, ei olnud mingit mitme aja või tegelase vahel pendeldamist ega muud vormilist peenutsemist. Näide ...

  San is twenty-two and alone when she happens upon a job at a flower shop in Seoul’s bustling city center. Haunted by childhood rejection, she stumbles through life—painfully vulnerable, stifled, and unsure. She barely registers to others, especially by the ruthless standards of 1990s South Korea.  Over the course of one hazy, volatile summer, San meets a curious cast of characters: the nonspeaking shop owner, a brash coworker, kind farmers, and aggressive customers. Fueled by a quiet desperation to jump-start her life, she plunges headfirst into obsession with a passing magazine photographer. Peale raamatu lugemist tutvustust lugedes ei saa väita, et sisukirjeldus ei vastaks tegelikkusele, ometi polnud raamat kuidagi selline nagu kirjelduse põhjal oodanuks. Aga see on enne ka vist nii olnud jaapani ja korea kirjanduse puhul. Teine asi, mis aasia kirjanduse puhul silma on hakanud, on d e t a i l i d. Mitte see, et detailid paistavad silma millegi üldise seest (nagu ehk lääne ...

  Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi. Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevuses...