Tadhg Mac Dhonnagáin "Proua Lazare"

 

Kuigi Levana on pea kogu elu vanavanemate kasvatada olnud, pole vanaema oma lapsepõlvest kunagi rääkinud. Teada on vaid, et ta sündis 1928. aastal Eestis Tartus juudi perekonnas ja et hiljem said kogu tema perekonnast holokausti ohvrid. Vanaema Johanna (Hana) Sepp kohtus sõja ajal Londonis vanaisa Samueliga ja elas edaspidi Pariisis Hana Lazare nime kandes. Kui vanaema tervis nõrgeneb ja ta prantsuse keeles enam ei räägi, hakkab ta unes mingis Levana jaoks võõras keeles kõnelema. Levana lindistab juttu ja saadab Brüsselis elavale eesti keele tõlgile Irjale. Irja vastus on üllatav.

• Sisu
  Kui märksõnadeks on juudid ja 1940ndadad aastad, tekib kujutlus teatud sorti raamatust. See pole selline raamat, asjal on hoopis teine vaatenurk. See, et Euroopas 1940ndatel sõda käib, on siin ainult õige natuke oluline. 
• Stiil
  Ühest küljest lihtne lugeda, kui kiiresti edasi läheb, aga pealiskaudsuse mulje tekkis siin. Taheti lugu lihtsalt kiiresti ära rääkida. Tore, et kuigi tegevus toimus kolmes erinevas ajas, ei hakanud nood omavahel segi minema. 
• Emotsioonid!
  Ainult eestlaslik ohoh, mingi tegelane on eestlane ja üllatused seoses iiri nimede ja nende hääldusega. Mingit naha vahele pugemist ega tegelastele väga kaasa tundmist ei olnud.
• Tegelased
  Peaaegu kõik tegelased peale peategelase olid lihtsalt tööriistad peategelase loo rääkimiseks. Peategelase kohusetunde ja süütunde teemad olnuks täitsa huvitavad, kui oleks neid põhjalikumalt käsitletud. 
• Atmosfäär
  Iirimaa Arani saarest 1940ndatel ju räägiti ka. Kaasaja tegevuse osas polnud eriti oluline, kas see oli parajasti Pariisis või Brüsselis või kus.
• Mõtete ärgitamine
  See oli põhiline, ma arvan. Kes teab, kus enne II maailmasõda Tartus sünagoog asus? Aura vastas, kus nüüd suured kortermajad on. Ja nii edasi.
• Lõpp
  Kuna loo iva oli etteaimatav, siis üllatust polnud. Meeldis, et mingid otsad jäid Levana jaoks lahti, aga ei meeldinud epiloogi üldine mesimagus stiil. 
• Kestev mõju
  Ei näe.
• Sisuväline
  Õigupoolest üldse põhjus, miks säärane raamat mulle silma jäi. See on tõlgitud iiri keelest. Iiri kirjaniku iirikeelne raamat. See, et Eestis on keegi Indrek Õis, kellel on võimekus iiri keelest tõlkida, on ju väga vahva.
  
  Toreda vana kooli raamatu sarnaselt oli lõpus toodud nimede hääldus. Vajalik, sest iiri nimedele peale vaadates ei osanud enamasti aimatagi, et nende hääldus selline olla võib. Ausalt öelda hääldasin õpuks ikka kirjapildi järgi, sest lihtsalt ei jäänud meelde, kuidas õige on. 
  Kaanekujundus mulle ka meeldib. Näota naine ja roheline kleit. 

Näe, aga lugesingi juhtumisi Püha Patricku päeval ka seda raamatut. Üks tegelane oli ka Páraic (häälda paarõik), mis, kahtlustan, on Patrick iiri versioonis.