Otse põhisisu juurde

Tadhg Mac Dhonnagáin "Proua Lazare"

 


Kuigi Levana on pea kogu elu vanavanemate kasvatada olnud, pole vanaema oma lapsepõlvest kunagi rääkinud. Teada on vaid, et ta sündis 1928. aastal Eestis Tartus juudi perekonnas ja et hiljem said kogu tema perekonnast holokausti ohvrid. Vanaema Johanna (Hana) Sepp kohtus sõja ajal Londonis vanaisa Samueliga ja elas edaspidi Pariisis Hana Lazare nime kandes. Kui vanaema tervis nõrgeneb ja ta prantsuse keeles enam ei räägi, hakkab ta unes mingis Levana jaoks võõras keeles kõnelema. Levana lindistab juttu ja saadab Brüsselis elavale eesti keele tõlgile Irjale. Irja vastus on üllatav.

  • Sisu
    Kui märksõnadeks on juudid ja 1940ndadad aastad, tekib kujutlus teatud sorti raamatust. See pole selline raamat, asjal on hoopis teine vaatenurk. See, et Euroopas 1940ndatel sõda käib, on siin ainult õige natuke oluline. 
  • Stiil
    Ühest küljest lihtne lugeda, kui kiiresti edasi läheb, aga pealiskaudsuse mulje tekkis siin. Taheti lugu lihtsalt kiiresti ära rääkida. Tore, et kuigi tegevus toimus kolmes erinevas ajas, ei hakanud nood omavahel segi minema. 
  • Emotsioonid!
    Ainult eestlaslik ohoh, mingi tegelane on eestlane ja üllatused seoses iiri nimede ja nende hääldusega. Mingit naha vahele pugemist ega tegelastele väga kaasa tundmist ei olnud.
  • Tegelased
    Peaaegu kõik tegelased peale peategelase olid lihtsalt tööriistad peategelase loo rääkimiseks. Peategelase kohusetunde ja süütunde teemad olnuks täitsa huvitavad, kui oleks neid põhjalikumalt käsitletud. 
  • Atmosfäär
    Iirimaa Arani saarest 1940ndatel ju räägiti ka. Kaasaja tegevuse osas polnud eriti oluline, kas see oli parajasti Pariisis või Brüsselis või kus.
  • Mõtete ärgitamine
    See oli põhiline, ma arvan. Kes teab, kus enne II maailmasõda Tartus sünagoog asus? Aura vastas, kus nüüd suured kortermajad on. Ja nii edasi.
  • Lõpp
    Kuna loo iva oli etteaimatav, siis üllatust polnud. Meeldis, et mingid otsad jäid Levana jaoks lahti, aga ei meeldinud epiloogi üldine mesimagus stiil. 
  • Kestev mõju
    Ei näe.
  • Sisuväline
    Õigupoolest üldse põhjus, miks säärane raamat mulle silma jäi. See on tõlgitud iiri keelest. Iiri kirjaniku iirikeelne raamat. See, et Eestis on keegi Indrek Õis, kellel on võimekus iiri keelest tõlkida, on ju väga vahva.
    Toreda vana kooli raamatu sarnaselt oli lõpus toodud nimede hääldus. Vajalik, sest iiri nimedele peale vaadates ei osanud enamasti aimatagi, et nende hääldus selline olla võib. Ausalt öelda hääldasin õpuks ikka kirjapildi järgi, sest lihtsalt ei jäänud meelde, kuidas õige on. 
    Kaanekujundus mulle ka meeldib. Näota naine ja roheline kleit. 


Näe, aga lugesingi juhtumisi Püha Patricku päeval ka seda raamatut. Üks tegelane oli ka Páraic (häälda paarõik), mis, kahtlustan, on Patrick iiri versioonis.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...