Truffe kirjanurk

Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.) Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata. Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades suuremaks "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud.  "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas. "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi. "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada. "Attachments&

Väljaandes, mida mina lugesin (ilmunud 1936 kirjastuselt Loodus), oli raamatu pealkiri "Isad ja lapsed". Originaalis on ka "Отцы и дети".  Isad ja lapsed ses mõttes et mitu põlvkonda. Ja idee ilmselt oli selles, et kuidas nad omavahel suhestuvad, on nad erinevad või lõpuks tegelikult ikkagi sarnased? Ja kas sama põlvkonna inimesedki tingimata vaadetelt üksteisele sarnanevad. Tegelaskujusid oli mitmeid, erinevaid ja huvitavaid.  Lugedes tundus, et kogu asja lõpuni mõistmiseks olnuks vaja rohkem eelteadmisi Venemaa 19. sajandi ühiskonna kohta, või täpsemalt just selle hetke kohta, kui tegevus toimus. Ilmselgelt mõeldi mingite vestlustega enamat kui otsesõnu öeldud oli, aga lihtsalt vastavate teadmiste puudumise tõttu ei saanud aru.  See on üks tähtsaid Venemaa 19. sajandi romaane, aga raske on tema kohta midagi öelda. Mitte et halb raamat oleks, täitsa kena lugu ja on aru saada küll, milles tema klassikalisus seisneb. Õhuke on ka ja ruttu saab läbi, ei ole raske luged

  Mäletan ka seda soovitust, et kui midagi kusagil raamatus meelde ei jää, pane raamat ööseks padja alla. Seda Samuel selles loos teebki. Siis alles hakkab juhtuma.  Selle üle, kas raamatu sisu on tegelikult tore ja sobilik, võib muidugi vaielda. On selliseid kohti küll, kus esimese hooga kergitad kulme ja mõtled et oota... Täiskasvanuna lugedes tundus, et sain aru, mida siin ridade vahel öelda taheti. Keeruline öelda, mida lapslugeja välja loeks. Ei, tegelikult ma arvan, et lapslugejale ka meeldiks see. Lihtsalt see raamat (ja tegelikult vist suur osa lasteraamatuid?) on selline, kus saaks soovi korral mitmest kohast kinni hakata ja norida. Norimine on lihtsalt moes tänapäeval. Aga ma pole üldse kindel, et peab nii palju norima.  Autor on ise illustraator, teinud toredad vanakooli moodi illustratsioonid. Tänapäeval on moodi läinud teha lasteraamatutele natuke süngeid ja mitte eriti lihtsaid ega ilusaid illustratsioone. Siis tekib küsimus, kellele need mõeldud on. Siin ei tekkinud, ill

Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis.  Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt.  Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri  young adult hulka . Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi t

Läti kirjandus on nähtus, mille osas mul, kui V. Lacise "Kaluri poeg" välja arvata, kogemused puudusid.  Pealkiri "Jelgava 94" tähendabki seda, et tegevus toimub Jelgavas aastal 1994 (ja 1995). Kirjutaja on 14-aastane noormees Jānis ja lugu algab Kurt Cobaini surmapäeval 5. aprillil. Niisiis on kõigepealt grunge, hiljem on Jānis ja sõbrad juba metallistid. Vähemalt arvavad, et on. Pole Lätis 90ndatel käinud ega elanud, aga nii palju kui neid Eesti 90ndatega võrrelda saab (ja arvan, et väga palju saab), on see täitsa tabav raamat. Olustikukirjeldused on usutavad ja natuke nagu tuttavad. Päris suur näitaja on, et naersin vahepeal. Tavaliselt ma ei naera lugedes (teen tähelepaneku, et nüüd naljakas koht, aga ei naera). Aga siin esines väga lampe lauseid. Ja kogu see 14-aastase poisi mõttemaailm ja eneseotsingud... mis on lahe ja mida üldse tegema peaks. Tundus tõetruu ja humoorikas.  Lisaks peategelasele oli raamatus väga palju muid tegelasi. Tõesti kümnetes nimesid kä

Laurie näeb ühel detsembrikuu päeval Londonis bussis olles üht meest, on niuke ilmutuse moodi hetk. Ta on kindel, et see ongi hr Õige. Hiljem üritab ta meest uuesti üles leida. Lõpuks õnnestub, aga taaskohtumine toimub pigem ootamatus olukorras. Edasi kirjeldatakse, mis toimus Laurie' ja Jacki (see mees) eludes järgnevatel aastatel.  Nooh, paarkümmend lehekülge lugesin ära ja tundus, et nüüd on küll juba kõik maailma klišeed raamatus esindatud. Ei olnud, tuli veel.  Aga siis läks nagu päris heaks. Inimeste vestlused olid usutavad ja sündmused, mis toimusid, polnudki ettearvatavad ja. Tõesti, endalegi üllatuseks oli kusagil poole raamatu peal ja kaugemalgi küsimus veel alles, et huvitav, kuidas see kõik lahendatakse. Muidugi oli mingeid asju, mida oli raske uskuda või millest raske aru saada, aga kui nende üle väga arutlema ei jäänud ja neid lihtsalt faktidena võtsid, siis ei seganud.  Veel positiivseid külgi: ühe tegelase celebrity crush oli Richard Osman, David Tennanti mainimine

Ma vist ei olnudki seda varem lugenud. Ainult niipalju ehk kui mõni katkend kusagil kunagises õpikus/lugemikus. Peab ütlema, et oli üllatavat küll.  See, et Mark Twain selle loo kirjutas, oli ka korraks nagu taasavastus. Vist teadsin küll, aga kui keegi küsinud oleks, poleks osanud öelda. See, et raamat esmakordselt juba 1881. aastal ilmus, oli ka päris huvitav teadasaamine. Ja see oli üllatus, et printsi ja kerjuse lugu toimub tegelikult pärisajaloos. Ei ole mingit väljamõeldud kuningriiki ja võltshiilgust. Prints on Henry VIII ja Jane Seymouri (3. naine) poeg ja tulevane kuningas Edward VI. Kerjus, jah, on ilmselt välja mõeldud. Seoses sellega, et on pärisajaloos jutustatav lugu, on siin ka üsna mitmes kohas päris detailseid kirjeldusi. Eks ta suurendas usutavust. Õnneks jäi kirjelduste hulk normaalsuse piiridesse, päris sellist tunnet ei tulnud, et kaua võib, jõua juba asjani.  Aga noid kirjeldusi ja üldse seda raamatut lugedes tuli mitut puhku pähe, et väga kasulik oli see kunagine

Juba ammu tahan lugeda mõnda head spordidraama raamatut. Proovisin aasta alguses Mihkel Tiksi "Korvpalliromaaniga", ei läinud üldse käima ja jäi pooleli. Nüüd vaatasin, et lugu iluuisutajatest võiks ju vähemalt iluuisutamise tõttu tore olla, kui ka muust sisust suurt ei oodanud.  Otse välja öeldes oli see kõige halvem raamat, mida viimaste aastate jooksul lugenud olen. Ütleme niimoodi viimase viisaastaku jooksul. Sellel olnuks nagu selgroovigastus - lehekülgi ja lehekülgi juttu, aga lugu lihtsalt ei püsinud püsti. Mingi arusaamatu draama koos sama arusaamatute tegelastega. Vahepeal meenutas fan fictionit, mida peatükk peatüki haaval kirjutatakse ja avaldatakse ja võimalikult pikaks venitatakse. (Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on asjade fan fictioniga võrdlemine fan fictioni solvamine.) Üks asi mulle meeldis siiski. Ühe noormehe põhinali oli see, et ta varastas ära treeneri kabineti ukse. Korduvalt. See oli naljakas. Aga siiski, selle raamatu asemel soovitan tõelist iluuisutami

3-osaline naistekasari, niisiis. 1. osa tagakaanel räägitakse kvaliteetsest ajaviitekirjandusest, aga see pole see, pole see... Inglanna Emmy läheb elukaaslasega Prantsusmaale puhkusele, avastab seal, et mees petab teda, ja ulatab abikäe külalismaja pidavale härrasele, kelle naine on ka teda petnud. Muidugi on need raamatud klišeesid täis ja ettearvatavad, paljude kohtade peal puhas sulajuust, mitmes kohas süžeeliinidega, kust võiks kinni hakata ja närida. Aga. Ikka tekib mõte, et mis lood need siis on, miks nad olemas on? Ja miks ma lugesin just läbi kolm kirjandusliku väärtuse mõttes üsna küsitavat raamatut. Otsisin, aga ei leidnud Eestis kaitstud lõputöid selle kohta, milliseid ühisjooni on naisteka-tüüpi raamatutel muinasjuttudega. Viimaste kohta tehakse lõputöid küll, aga peamiselt mingist lastega seotud vaatenurgast (kuidas muinasjuttude lugemine mõjutab laste selle ja tolle asja arengut vms). Aga naistekad on ka ju muinasjutud, lihtsalt teisele sihtrühmale. Võta muinasjutu tunnu

 Sarjad  The Crown (4. hooaeg) Ma mõtlen, et põhjus, miks see seriaal auhindu võidab, on viimistletus. Detailideni viimistletus ja detailide viimistletus võiks öelda. Vaatad seda kuningannat ja saad aru, et jah, see näitleja pole päriselt kuninganna, aga need mingid väiksed asjad, mida ta teeb, lubavad mul soovi korral uskuda, et ta on. (Teiste osatäitjatega sama.) Ühtlasi Tobias Menzies, kes prints Philipit mängib, on näitlejana atraktiivne, isegi kui ta kaadris olles nähtavalt midagi ei tee ega ütle. This way up  (2. hooaeg) Naisest, kes on närvivapustuse tõttu mõnda aega rahustavas asutuses toibumas olnud ja pöördub tagasi tavaellu. Natuke nagu Fleabag. (Ka vaatamine võtab sama vähe aega - praegu on olemas 12 kusagil 20-minutilist osa.) Siin mängib ka Tobias Menzies.  Peategelane Aine Sex Education (3. hooaeg) Teate neid tänapäeva sarju, kus põhimõtteliselt iga tegelane esindab mingit vähemusgruppi? Need mõjuvad tihti pingutatuna, kvooditäitmisena. Aga Sex Education on sihuke seri