Otse põhisisu juurde

Daamide õnn


Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga.

Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst.

Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes-tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades.

Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja siidi, kohe on harakad kohal. Ostjale jäetakse mulje, et klient on kuningas, tegelik kuningas on poesagimist jälgiv ja aeg-ajal oma valdustes ringkäike tegev omanik.

Põnev on näha, kuidas poeskäik oli tollal naiste jaoks sotsiaalne sündmus. Poes kohtuti teiste prouadega, aeti törts pealiskaudset juttu, kiideti üksteise ostudele takka, flirditi meesmüüjatega- terve päeva sai ära sisustada.

Kuigi tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel, võib selle lugedes tihti unustada, sest praeguseks pole suurt midagi muutunud. Skeem on sama. Ainult praegune naiste olukord ja positsioon on raamatus loetust erinev.

Loomulikult on raamatus olulisel kohal töötajate omavahelised suhted = intriigid. Kel vähegi kogemust, hoiab küüned enda poole ja otsib pidevalt võimalust kõrgemal postil asuvale kolleegile auku kaevata, et ise paremale positsioonile tõusta. Inetu maailm, aga huvitav lugeda.

Armastuslugu on ka olemas, aga mulle tundub, et see pole ehk teemade hulgas kõige olulisem. Ühtlasi on kõik muu sellega võrreldes paremini kirjutatud.

Daamide Õnne kaubamajast kirjutamiseks sai Zola inspiratsiooni Prantsuse kaubamajast nimega Le Bon Marché. Tjah, raske uskuda, et kaubamaja ei peagi olema kole kuubikutest koosnev kast.

Ühtlasi on "Daamide Õnn" aluseks briti telesarjale "The Paradise", kus tegevus on Prantsusmaalt Suurbritanniasse toodud ja erineb suuresti sellest, mis raamatus toimub. Tore ja huvitav vaatamine neile, kellele perioodidraamad meeldivad.

Pane ühe tabava kirjelduse siia lõppu veel (sääraseid leidub raamatus mitmeid ja mitmeid): "Paljaksröövitud, vägistatud, väsimusest poolsurnud ostjad läksid ära rahuldatud kire õndsas uimas, ent natuke häbelikena, nagu oleksid maitsnud armurõõme mõnes kahtlases hotellis. Nad olid tema, Mouret' võimuses, tema valitses nende üle kaupade lakkamatu kuhjamise, hindade alandamise, tagastamisvõimaluse, reklaami ja meelitava viisakuse abil. Ta oli alistanud isegi emad ja valitses kõigi naiste üle despootliku julmusega, tema tujud võisid laostada perekondi. Ta oli loonud uue religiooni, hääbuv usuõhin jättis kirikud tühjaks ja igavlevad hinged leidsid tema suurmüükidest endale uue jumaluse."

Mis üldiselt sellesse raamatusse puutub, siis mulle õudselt meeldis.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...