Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga.
Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst.
Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes-tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades.
Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja siidi, kohe on harakad kohal. Ostjale jäetakse mulje, et klient on kuningas, tegelik kuningas on poesagimist jälgiv ja aeg-ajal oma valdustes ringkäike tegev omanik.
Põnev on näha, kuidas poeskäik oli tollal naiste jaoks sotsiaalne sündmus. Poes kohtuti teiste prouadega, aeti törts pealiskaudset juttu, kiideti üksteise ostudele takka, flirditi meesmüüjatega- terve päeva sai ära sisustada.
Kuigi tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel, võib selle lugedes tihti unustada, sest praeguseks pole suurt midagi muutunud. Skeem on sama. Ainult praegune naiste olukord ja positsioon on raamatus loetust erinev.
Loomulikult on raamatus olulisel kohal töötajate omavahelised suhted = intriigid. Kel vähegi kogemust, hoiab küüned enda poole ja otsib pidevalt võimalust kõrgemal postil asuvale kolleegile auku kaevata, et ise paremale positsioonile tõusta. Inetu maailm, aga huvitav lugeda.
Armastuslugu on ka olemas, aga mulle tundub, et see pole ehk teemade hulgas kõige olulisem. Ühtlasi on kõik muu sellega võrreldes paremini kirjutatud.
Daamide Õnne kaubamajast kirjutamiseks sai Zola inspiratsiooni Prantsuse kaubamajast nimega Le Bon Marché. Tjah, raske uskuda, et kaubamaja ei peagi olema kole kuubikutest koosnev kast.
Ühtlasi on "Daamide Õnn" aluseks briti telesarjale "The Paradise", kus tegevus on Prantsusmaalt Suurbritanniasse toodud ja erineb suuresti sellest, mis raamatus toimub. Tore ja huvitav vaatamine neile, kellele perioodidraamad meeldivad.
Pane ühe tabava kirjelduse siia lõppu veel (sääraseid leidub raamatus mitmeid ja mitmeid): "Paljaksröövitud, vägistatud, väsimusest poolsurnud ostjad läksid ära rahuldatud kire õndsas uimas, ent natuke häbelikena, nagu oleksid maitsnud armurõõme mõnes kahtlases hotellis. Nad olid tema, Mouret' võimuses, tema valitses nende üle kaupade lakkamatu kuhjamise, hindade alandamise, tagastamisvõimaluse, reklaami ja meelitava viisakuse abil. Ta oli alistanud isegi emad ja valitses kõigi naiste üle despootliku julmusega, tema tujud võisid laostada perekondi. Ta oli loonud uue religiooni, hääbuv usuõhin jättis kirikud tühjaks ja igavlevad hinged leidsid tema suurmüükidest endale uue jumaluse."
Mis üldiselt sellesse raamatusse puutub, siis mulle õudselt meeldis.
Kommentaarid
Postita kommentaar