Otse põhisisu juurde

Daamide õnn


Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga.

Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst.

Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes-tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades.

Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja siidi, kohe on harakad kohal. Ostjale jäetakse mulje, et klient on kuningas, tegelik kuningas on poesagimist jälgiv ja aeg-ajal oma valdustes ringkäike tegev omanik.

Põnev on näha, kuidas poeskäik oli tollal naiste jaoks sotsiaalne sündmus. Poes kohtuti teiste prouadega, aeti törts pealiskaudset juttu, kiideti üksteise ostudele takka, flirditi meesmüüjatega- terve päeva sai ära sisustada.

Kuigi tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel, võib selle lugedes tihti unustada, sest praeguseks pole suurt midagi muutunud. Skeem on sama. Ainult praegune naiste olukord ja positsioon on raamatus loetust erinev.

Loomulikult on raamatus olulisel kohal töötajate omavahelised suhted = intriigid. Kel vähegi kogemust, hoiab küüned enda poole ja otsib pidevalt võimalust kõrgemal postil asuvale kolleegile auku kaevata, et ise paremale positsioonile tõusta. Inetu maailm, aga huvitav lugeda.

Armastuslugu on ka olemas, aga mulle tundub, et see pole ehk teemade hulgas kõige olulisem. Ühtlasi on kõik muu sellega võrreldes paremini kirjutatud.

Daamide Õnne kaubamajast kirjutamiseks sai Zola inspiratsiooni Prantsuse kaubamajast nimega Le Bon Marché. Tjah, raske uskuda, et kaubamaja ei peagi olema kole kuubikutest koosnev kast.

Ühtlasi on "Daamide Õnn" aluseks briti telesarjale "The Paradise", kus tegevus on Prantsusmaalt Suurbritanniasse toodud ja erineb suuresti sellest, mis raamatus toimub. Tore ja huvitav vaatamine neile, kellele perioodidraamad meeldivad.

Pane ühe tabava kirjelduse siia lõppu veel (sääraseid leidub raamatus mitmeid ja mitmeid): "Paljaksröövitud, vägistatud, väsimusest poolsurnud ostjad läksid ära rahuldatud kire õndsas uimas, ent natuke häbelikena, nagu oleksid maitsnud armurõõme mõnes kahtlases hotellis. Nad olid tema, Mouret' võimuses, tema valitses nende üle kaupade lakkamatu kuhjamise, hindade alandamise, tagastamisvõimaluse, reklaami ja meelitava viisakuse abil. Ta oli alistanud isegi emad ja valitses kõigi naiste üle despootliku julmusega, tema tujud võisid laostada perekondi. Ta oli loonud uue religiooni, hääbuv usuõhin jättis kirikud tühjaks ja igavlevad hinged leidsid tema suurmüükidest endale uue jumaluse."

Mis üldiselt sellesse raamatusse puutub, siis mulle õudselt meeldis.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...