Otse põhisisu juurde

Daamide õnn


Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga.

Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst.

Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes-tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades.

Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja siidi, kohe on harakad kohal. Ostjale jäetakse mulje, et klient on kuningas, tegelik kuningas on poesagimist jälgiv ja aeg-ajal oma valdustes ringkäike tegev omanik.

Põnev on näha, kuidas poeskäik oli tollal naiste jaoks sotsiaalne sündmus. Poes kohtuti teiste prouadega, aeti törts pealiskaudset juttu, kiideti üksteise ostudele takka, flirditi meesmüüjatega- terve päeva sai ära sisustada.

Kuigi tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel, võib selle lugedes tihti unustada, sest praeguseks pole suurt midagi muutunud. Skeem on sama. Ainult praegune naiste olukord ja positsioon on raamatus loetust erinev.

Loomulikult on raamatus olulisel kohal töötajate omavahelised suhted = intriigid. Kel vähegi kogemust, hoiab küüned enda poole ja otsib pidevalt võimalust kõrgemal postil asuvale kolleegile auku kaevata, et ise paremale positsioonile tõusta. Inetu maailm, aga huvitav lugeda.

Armastuslugu on ka olemas, aga mulle tundub, et see pole ehk teemade hulgas kõige olulisem. Ühtlasi on kõik muu sellega võrreldes paremini kirjutatud.

Daamide Õnne kaubamajast kirjutamiseks sai Zola inspiratsiooni Prantsuse kaubamajast nimega Le Bon Marché. Tjah, raske uskuda, et kaubamaja ei peagi olema kole kuubikutest koosnev kast.

Ühtlasi on "Daamide Õnn" aluseks briti telesarjale "The Paradise", kus tegevus on Prantsusmaalt Suurbritanniasse toodud ja erineb suuresti sellest, mis raamatus toimub. Tore ja huvitav vaatamine neile, kellele perioodidraamad meeldivad.

Pane ühe tabava kirjelduse siia lõppu veel (sääraseid leidub raamatus mitmeid ja mitmeid): "Paljaksröövitud, vägistatud, väsimusest poolsurnud ostjad läksid ära rahuldatud kire õndsas uimas, ent natuke häbelikena, nagu oleksid maitsnud armurõõme mõnes kahtlases hotellis. Nad olid tema, Mouret' võimuses, tema valitses nende üle kaupade lakkamatu kuhjamise, hindade alandamise, tagastamisvõimaluse, reklaami ja meelitava viisakuse abil. Ta oli alistanud isegi emad ja valitses kõigi naiste üle despootliku julmusega, tema tujud võisid laostada perekondi. Ta oli loonud uue religiooni, hääbuv usuõhin jättis kirikud tühjaks ja igavlevad hinged leidsid tema suurmüükidest endale uue jumaluse."

Mis üldiselt sellesse raamatusse puutub, siis mulle õudselt meeldis.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...