Truffe kirjanurk

Elu Maal ähvardab oht - tundmatu aine ründab Päikest, muutes selle tuhmimaks. Inimkonnal on jäänud loetud aastad, et midagi ette võtta. Põhikooliõpetaja Ryland Grace saadetakse kosmosesse (on see õige sõna siin?) asja uurima ja ehk lahendust leidma. Kas ta selle leiab, kas tal on abilisi ja kas tema ponnistustest mingit kasu tõuseb, sellest räägitaksegi ca 500 lehekülje jooksul. Mõned raamatud on sellised, mille puhul elad väga sisse ja peamiseks huviks on teada saada, mis edasi tuleb. Seda raamatut polnud ka igav lugeda, üldiselt oli huvitav, aga pigem oli rohkem niuke lugu, kus lugemise ajal tekkis palju mõtteid, mis otsapidi raamatu teemaga seotud. Näiteks see, kuidas meie mõtlemine on suuresti piiratud keelega (ehk meil on raske mõelda asjadele, mille kohta pole olemas sõna/keelelist seletust). Või see, kuidas ka keskkonnaprobleemid võivad olla suhtelised (ma pole kliimasoojenemise eitaja). Või see, kuidas suhestuvad suur eesmärk ja väike eesmärk. Ilusa ideena joonistus mitmes koha...

Lugesin natuke sisututvustust. Seal öeldi, et üks naine sõidab Šoti mägismaal autoga ja võtab peale erinevaid hääletajaid. Edasi ei lugenud, sest juba tundus intrigeeriv. Miks ta neid peale võtab? On tal mingi plaan või tahab ta lihtsalt erinevate inimestega rääkida?  Lugesin natuke raamatut ja oligi huvitav. Õige pea sain aru, et see on ulmekas! Polnud üldse see, et naine on kirjanik ja kogub hääletajate käest raamatu jaoks ideid. Pigem oli naine ise lihttööline, kes tegutses kellegi teise suurema eesmärgi nimel.  Inimestele, kes ulmekate maailmas end koduselt tunnevad, on see kindlasti väga Sherlock! nüüd, aga ma sain ka vist aru, mis mõte neil on. Mõte on see, et inimesed (inimkond) end vahepeal kõrvalt vaataks. Et kui on mingi liik (meie mõistes tulnukad), kelle esindajad arvavad, et nemad on normaalsed ja õiged ja tavalised, siis nende jaoks on inimesed mingid imelikult käituvad tulnukad. Lihtne tegelikult. Kuna meie oleme inimesed, siis on päris raske mõelda väljapoole i...

  Raamatu tagakaanelt:  Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga. Lugesin intrigeeriva tutvustuse pärast. Igav ei olnud, ainult ühe korra tuli mõte, kas ikka viitsin edasi lugeda. Üleliia huvitav ka ei olnud. Idee on ikkagi pisut huvitavam kui teostus.  Natuke selline hoiatuseks kirjutatud raamat tundus. Põgusalt oli ära mainitud, et tüdrukute loomuliku sünni kadumine oli naiste endi põhjustatud, sest ilul põhinevas maailmas on noorem naine alati vanema naise konkurent. Samas olid ka noored tüdrukud omavahel kogu aeg üksteise konk...