Otse põhisisu juurde

Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto is back" /"Carrie Soto on tagasi"

1980ndatel suurt edu saavutanud tennisist Carrie Soto otsustab 1995. aasta hooajaks suurde mängu tagasi tulla. Üks noorem mängija nimelt ohustab tema suure slämmi turniirivõitude  rekordit. Raamat räägibki peamiselt tema tagasituleku teekonnast. (See on fiktsioon muidugi, Carrie Soto nimelist tennisisti pole pärismaailmas olemas.)

  • Sisu
    Raamat on kohe päris palju tennisest. Algul, kui tulid mingid trennide või matšide kirjeldused, mõtlesin, kas need tüütaksid, kui kõik mõisted oleks võõrad. Lugesin edasi ja need hakkasid tüütama hoolimata sellest, et sain aru, millest jutt käis. Tundub, et minu jaoks tennise sõnadega kirjeldamine lihtsalt ei tööta, seda peab nägema. (Huvitav, et paljud arvustajad jällegi ütlesid, et nad ei tea tennisest midagi, aga kogu see tennisejutt üldse ei seganud.) Teisalt mingeid tennisega seotud üldisi asju seletati jällegi hästi lahti. (Miks liivaväljakul mängimine on nii erinev kõvakattel mängimisest näiteks.)

    See, mida tennisistid üksteise kohta rääkisid, oli päris üllatav. Kui tänapäeval pressikonverentsidel sellised kurje lauseid öeldaks ja spordiajakirjanikud sellise sõnakasutusega oleks, oleks nad ilmselt juba tühistatud. Aga ei tea, võib-olla 90ndatel oligi nii. 

    TJR on kaval kirjutaja. Võtab mingid detailid pärisinimestelt (antud juhul tennisistidelt), mis tulevad tuttavad ette, aga mitte nii palju, et saaks näpu peale panna ja öelda, et vot selle inimese elu põhjal kirjutatud lugu. Lihtsalt on piisavalt tuttav, et lugejal tekiks mingi äratundmine ja seega ka huvi.

    Meeldis, et traditsiooniline armastuslugu ei olnud siin see kõige olulisem lugu. 
  • Stiil
    Naljakas öelda, aga minu meelest oli liiga palju dialoogi. Rääkisid ja rääkisid, õiendasid-õiendasid, aga kas ses mingi sisu oli, kas alati sest midagi muutus? Vahepeal hakkas tüütama ainult. Aga üldiselt on lihtsasti loetav autor.
  • Emotsioonid
    Nagu öeldud oli tüütu. Päris pooleli jätta ei tahtnud, aga mõtlesin küll vahepeal, et saaks juba läbi. Kohati sisu nagu ei liikunud edasi, kohati liikus, aga oli niisama tüütu. Lõpupoole läks paremaks, aga kuivõrd peategelasest oli raske aru saada, ei elanud talle ka tohutult kaasa.
  • Tegelased
    Mõtlesin üsna algusest peale, kas Carrie'l on mingi autismispektri häire. Tundus, et see võinuks seletada mingeid jooni tema käitumises. Aga raamatu lõpuks selle kohta midagi ei selgunud, olid teised seletused, kui olid. Carrie'l oli mitmeid omadusi, mis kindlasti profisportlasele kasuks tulevad (kangus ja natuke üle laipade mineku suhtumine nt). Eks kogu idee tahtiski ju olla tema kasvamine inimesena - see, mille pärast ta algul tippsporti tagasi läks, ja see, kuhu lõpuks välja jõudis, ei kattunud.

    Kui ülejäänud kahes T.J. Reidi raamatus, mida lugenud olen, on peategelane olnud andekas iseenesest (noh, et Daisy Jones lihtsalt oligi jube hea laulja, ta ei olnud selleks midagi teinud), siis siin oli ometigi peategelane, kes reaalselt treenis kõvasti, mitte ei läinud niisama võitma.

    Carrie isa Javieri tegelane meeldis. Oli niuke elutarga inimese kuju, kes tähtsaid asju alati otse välja ei ütle, vaid müksab mingite vihjetega, et lõpuks ise aru saaksid. 
  • Atmosfäär
    Kuigi olen telekast palju näinud neid maailmakuulsaid tenniseväljakuid, millest räägiti, oli enamasti tunne, et tegevus võinuks kusiganes olla. 1995. aasta Wimbledoni finaali juures märgiti ära, et printsess Diana oli vaatamas. Pärismaailmas oli ka- sündmusest pilte otsides olid Diana fotod esimeste väljatulnute hulgas.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin peamiselt, mis värk selle Carrie'ga on. Miks ta selline on? Kui endale pole selline tohutu võidutahe omane, võib olla seda raske mõista.
    Natuke guugeldasin, kes 1980ndatel ja 90ndatel päriselt edukaimad naistennisistid olid. 1995. aastal näiteks oli veel Steffi Grafi valitsusaeg.
  • Lõpp
    Ühest küljest mitmed sündmused ettearvatavad, teisest küljest polekski saanud teisiti lõpetada, vaadates, kuhu kogu raamatu jooksul tüüriti.
  • Kestev mõju
    Näe, Goodreadsi aastaauhind on sellele antud. Ajalooline romaan? Mul on vist natuke kitsam nägemus sellest, mis on ajalooline romaan. Noh, igal juhul pole selle autori parim raamat. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatut. Huvitav, kas see raamat on eesti keelde ka tulemas. Sel ja eelmisel aastal on kolm raamatut sellelt autorilt tõlgitud.
Samalt autorilt varem loetud:

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...