Otse põhisisu juurde

Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto is back" /"Carrie Soto on tagasi"

1980ndatel suurt edu saavutanud tennisist Carrie Soto otsustab 1995. aasta hooajaks suurde mängu tagasi tulla. Üks noorem mängija nimelt ohustab tema suure slämmi turniirivõitude  rekordit. Raamat räägibki peamiselt tema tagasituleku teekonnast. (See on fiktsioon muidugi, Carrie Soto nimelist tennisisti pole pärismaailmas olemas.)

  • Sisu
    Raamat on kohe päris palju tennisest. Algul, kui tulid mingid trennide või matšide kirjeldused, mõtlesin, kas need tüütaksid, kui kõik mõisted oleks võõrad. Lugesin edasi ja need hakkasid tüütama hoolimata sellest, et sain aru, millest jutt käis. Tundub, et minu jaoks tennise sõnadega kirjeldamine lihtsalt ei tööta, seda peab nägema. (Huvitav, et paljud arvustajad jällegi ütlesid, et nad ei tea tennisest midagi, aga kogu see tennisejutt üldse ei seganud.) Teisalt mingeid tennisega seotud üldisi asju seletati jällegi hästi lahti. (Miks liivaväljakul mängimine on nii erinev kõvakattel mängimisest näiteks.)

    See, mida tennisistid üksteise kohta rääkisid, oli päris üllatav. Kui tänapäeval pressikonverentsidel sellised kurje lauseid öeldaks ja spordiajakirjanikud sellise sõnakasutusega oleks, oleks nad ilmselt juba tühistatud. Aga ei tea, võib-olla 90ndatel oligi nii. 

    TJR on kaval kirjutaja. Võtab mingid detailid pärisinimestelt (antud juhul tennisistidelt), mis tulevad tuttavad ette, aga mitte nii palju, et saaks näpu peale panna ja öelda, et vot selle inimese elu põhjal kirjutatud lugu. Lihtsalt on piisavalt tuttav, et lugejal tekiks mingi äratundmine ja seega ka huvi.

    Meeldis, et traditsiooniline armastuslugu ei olnud siin see kõige olulisem lugu. 
  • Stiil
    Naljakas öelda, aga minu meelest oli liiga palju dialoogi. Rääkisid ja rääkisid, õiendasid-õiendasid, aga kas ses mingi sisu oli, kas alati sest midagi muutus? Vahepeal hakkas tüütama ainult. Aga üldiselt on lihtsasti loetav autor.
  • Emotsioonid
    Nagu öeldud oli tüütu. Päris pooleli jätta ei tahtnud, aga mõtlesin küll vahepeal, et saaks juba läbi. Kohati sisu nagu ei liikunud edasi, kohati liikus, aga oli niisama tüütu. Lõpupoole läks paremaks, aga kuivõrd peategelasest oli raske aru saada, ei elanud talle ka tohutult kaasa.
  • Tegelased
    Mõtlesin üsna algusest peale, kas Carrie'l on mingi autismispektri häire. Tundus, et see võinuks seletada mingeid jooni tema käitumises. Aga raamatu lõpuks selle kohta midagi ei selgunud, olid teised seletused, kui olid. Carrie'l oli mitmeid omadusi, mis kindlasti profisportlasele kasuks tulevad (kangus ja natuke üle laipade mineku suhtumine nt). Eks kogu idee tahtiski ju olla tema kasvamine inimesena - see, mille pärast ta algul tippsporti tagasi läks, ja see, kuhu lõpuks välja jõudis, ei kattunud.

    Kui ülejäänud kahes T.J. Reidi raamatus, mida lugenud olen, on peategelane olnud andekas iseenesest (noh, et Daisy Jones lihtsalt oligi jube hea laulja, ta ei olnud selleks midagi teinud), siis siin oli ometigi peategelane, kes reaalselt treenis kõvasti, mitte ei läinud niisama võitma.

    Carrie isa Javieri tegelane meeldis. Oli niuke elutarga inimese kuju, kes tähtsaid asju alati otse välja ei ütle, vaid müksab mingite vihjetega, et lõpuks ise aru saaksid. 
  • Atmosfäär
    Kuigi olen telekast palju näinud neid maailmakuulsaid tenniseväljakuid, millest räägiti, oli enamasti tunne, et tegevus võinuks kusiganes olla. 1995. aasta Wimbledoni finaali juures märgiti ära, et printsess Diana oli vaatamas. Pärismaailmas oli ka- sündmusest pilte otsides olid Diana fotod esimeste väljatulnute hulgas.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin peamiselt, mis värk selle Carrie'ga on. Miks ta selline on? Kui endale pole selline tohutu võidutahe omane, võib olla seda raske mõista.
    Natuke guugeldasin, kes 1980ndatel ja 90ndatel päriselt edukaimad naistennisistid olid. 1995. aastal näiteks oli veel Steffi Grafi valitsusaeg.
  • Lõpp
    Ühest küljest mitmed sündmused ettearvatavad, teisest küljest polekski saanud teisiti lõpetada, vaadates, kuhu kogu raamatu jooksul tüüriti.
  • Kestev mõju
    Näe, Goodreadsi aastaauhind on sellele antud. Ajalooline romaan? Mul on vist natuke kitsam nägemus sellest, mis on ajalooline romaan. Noh, igal juhul pole selle autori parim raamat. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatut. Huvitav, kas see raamat on eesti keelde ka tulemas. Sel ja eelmisel aastal on kolm raamatut sellelt autorilt tõlgitud.
Samalt autorilt varem loetud:

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...