Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto is back" /"Carrie Soto on tagasi"

1980ndatel suurt edu saavutanud tennisist Carrie Soto otsustab 1995. aasta hooajaks suurde mängu tagasi tulla. Üks noorem mängija nimelt ohustab tema suure slämmi turniirivõitude  rekordit. Raamat räägibki peamiselt tema tagasituleku teekonnast. (See on fiktsioon muidugi, Carrie Soto nimelist tennisisti pole pärismaailmas olemas.)

• Sisu
  Raamat on kohe päris palju tennisest. Algul, kui tulid mingid trennide või matšide kirjeldused, mõtlesin, kas need tüütaksid, kui kõik mõisted oleks võõrad. Lugesin edasi ja need hakkasid tüütama hoolimata sellest, et sain aru, millest jutt käis. Tundub, et minu jaoks tennise sõnadega kirjeldamine lihtsalt ei tööta, seda peab nägema. (Huvitav, et paljud arvustajad jällegi ütlesid, et nad ei tea tennisest midagi, aga kogu see tennisejutt üldse ei seganud.) Teisalt mingeid tennisega seotud üldisi asju seletati jällegi hästi lahti. (Miks liivaväljakul mängimine on nii erinev kõvakattel mängimisest näiteks.)
  
  See, mida tennisistid üksteise kohta rääkisid, oli päris üllatav. Kui tänapäeval pressikonverentsidel sellised kurje lauseid öeldaks ja spordiajakirjanikud sellise sõnakasutusega oleks, oleks nad ilmselt juba tühistatud. Aga ei tea, võib-olla 90ndatel oligi nii. 
  
  TJR on kaval kirjutaja. Võtab mingid detailid pärisinimestelt (antud juhul tennisistidelt), mis tulevad tuttavad ette, aga mitte nii palju, et saaks näpu peale panna ja öelda, et vot selle inimese elu põhjal kirjutatud lugu. Lihtsalt on piisavalt tuttav, et lugejal tekiks mingi äratundmine ja seega ka huvi.
  
  Meeldis, et traditsiooniline armastuslugu ei olnud siin see kõige olulisem lugu. 
  
• Stiil
  

  Naljakas öelda, aga minu meelest oli liiga palju dialoogi. Rääkisid ja rääkisid, õiendasid-õiendasid, aga kas ses mingi sisu oli, kas alati sest midagi muutus? Vahepeal hakkas tüütama ainult. Aga üldiselt on lihtsasti loetav autor.
  
• Emotsioonid
  Nagu öeldud oli tüütu. Päris pooleli jätta ei tahtnud, aga mõtlesin küll vahepeal, et saaks juba läbi. Kohati sisu nagu ei liikunud edasi, kohati liikus, aga oli niisama tüütu. Lõpupoole läks paremaks, aga kuivõrd peategelasest oli raske aru saada, ei elanud talle ka tohutult kaasa.
• Tegelased
  Mõtlesin üsna algusest peale, kas Carrie'l on mingi autismispektri häire. Tundus, et see võinuks seletada mingeid jooni tema käitumises. Aga raamatu lõpuks selle kohta midagi ei selgunud, olid teised seletused, kui olid. Carrie'l oli mitmeid omadusi, mis kindlasti profisportlasele kasuks tulevad (kangus ja natuke üle laipade mineku suhtumine nt). Eks kogu idee tahtiski ju olla tema kasvamine inimesena - see, mille pärast ta algul tippsporti tagasi läks, ja see, kuhu lõpuks välja jõudis, ei kattunud.
  
  Kui ülejäänud kahes T.J. Reidi raamatus, mida lugenud olen, on peategelane olnud andekas iseenesest (noh, et Daisy Jones lihtsalt oligi jube hea laulja, ta ei olnud selleks midagi teinud), siis siin oli ometigi peategelane, kes reaalselt treenis kõvasti, mitte ei läinud niisama võitma.
  
  Carrie isa Javieri tegelane meeldis. Oli niuke elutarga inimese kuju, kes tähtsaid asju alati otse välja ei ütle, vaid müksab mingite vihjetega, et lõpuks ise aru saaksid. 
• Atmosfäär
  Kuigi olen telekast palju näinud neid maailmakuulsaid tenniseväljakuid, millest räägiti, oli enamasti tunne, et tegevus võinuks kusiganes olla. 1995. aasta Wimbledoni finaali juures märgiti ära, et printsess Diana oli vaatamas. Pärismaailmas oli ka- sündmusest pilte otsides olid Diana fotod esimeste väljatulnute hulgas.
• Mõtete ärgitamine
  Mõtlesin peamiselt, mis värk selle Carrie'ga on. Miks ta selline on? Kui endale pole selline tohutu võidutahe omane, võib olla seda raske mõista.
  Natuke guugeldasin, kes 1980ndatel ja 90ndatel päriselt edukaimad naistennisistid olid. 1995. aastal näiteks oli veel Steffi Grafi valitsusaeg.
• Lõpp
  Ühest küljest mitmed sündmused ettearvatavad, teisest küljest polekski saanud teisiti lõpetada, vaadates, kuhu kogu raamatu jooksul tüüriti.
• Kestev mõju
  Näe, Goodreadsi aastaauhind on sellele antud. Ajalooline romaan? Mul on vist natuke kitsam nägemus sellest, mis on ajalooline romaan. Noh, igal juhul pole selle autori parim raamat. 
• Sisuväline
  Lugesin e-raamatut. Huvitav, kas see raamat on eesti keelde ka tulemas. Sel ja eelmisel aastal on kolm raamatut sellelt autorilt tõlgitud.

Samalt autorilt varem loetud:

• "Evelyn Hugo seitse abikaasat"
• "Daisy Jones and the Six"