Truffe kirjanurk

Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab. Sisu  Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää.  Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuida

21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas. Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super"  kuulub mu lemmikute hulka. Sisu Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema. Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikk

  Värviliste piltidega graafiline romaan. Või muinasjutt. On üks prints (väljamõeldud kuningriigis), kelle öine salahobi on uhketesse kleitidesse riietumine. Ta palkab õmblejannaks ühe suhteliselt tundmatu, aga julgete ideedega neiu. Muidugi ei jää saladus alatiseks saladuseks. Sisu (sh illustratsioonid) Õmblejanna karjäärilugu tagus seda rauda, et tee, mis sulle meeldib, seisa enda eest ja küll sul siis ka hästi läheb. Lisaks püüdis printsi armastus kleitide vastu lugeja peas võimalikke stereotüüpe lõhkuda. Käib jah vahepeal kleidiga. Kas see tähendab, et ta tahab naine olla? Ei tähenda. Kas see tähendab, et tema romantiliseks huviks on mehed? Ei tähenda. Ja nii edasi. Tundus ka tähtis olevat, et peategelased polnud klassikaliselt kauniteks nukkudeks joonistatud. Stiil (sh illustratsioonid) Meeldis, et asi edasi liikus (graafilise romaani puhul on eriti oluline mitte jääda liiga pikalt heietama). Joonistamise stiil meeldis. Loo sisu andis vaimustava võimaluse suurejoonelisi kleite joo

  Peategelane on umbes 30-aastane Tokyos elav naine, ametilt korrektor. Kontrollib raamatute õigekirja, faktide õigsust ja sisu loogilisust (et kui ühes stseenis on uks maja eesküljel, siis ta järgmises stseenis ei oleks tagaküljel). Ta ei ole suur suhtleja, on väikest viisi joodik, lihtsalt on. Peale töö eriti midagi ei ole. Siis ta kohtub juhuslikult ühe mehega. Kui on ootus traditsioonilist armastuslugu lugeda, siis see pole see raamat. Sisu  Kui mingi läänemaailma autor kirjutaks sellise sisuga raamatu, siis mina kirjutaks siin, kuidas selliseid raamatuid on juba nii palju ja leierdatud värk ja blabla. Sest sisuliselt see on väga ekspluateeritud teema tänapäeva ilukirjanduses. Täiskasvanu, kes eksisteerib, aga tal on midagi puudu, et õnnelik olla. Siin päästab stiil sisu.  Stiil  Jaapani kirjanduses (maitea, võib-olla idapoolsemas kirjanduses üldse?) on mingi teistsugune esteetika. Mulle tundub, et ilu on tähtsam. Ehk, nagu olen varemgi öelnud, minu arvates ei pea raamatu kirjutami

Panen ametliku kirjelduse sedakorda: Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja. Sisu  Maitea, mulle tundub, et 1950.-1960. aastad pole väga ihaldusväärne tegevusaeg tänapäeva eesti kirjanike jaoks. Aga just seetõttu on see raamat ehk veelgi lahedam. Ühest küljest mingid ajastuteemad, teisalt niuksed teemad, mis igal ajal ett

  Kaks poissi - Ari ja Hector. Ari töötab oma vanemate pagarikojas seepärast, et ta peab. Hector tuleb sinna tööle sellepärast, et talle küpsetamine meeldib. Koos Hectoriga töötades hakkab Ari mõtlema, mida ta täpsemalt üldsegi tahab. Kas see on see, mida ta siiani mõtles (minna suurde linna ja proovida oma bändiga läbi lüüa) või midagi muud? Noh, ja muidugi talle meeldib Hector ka. Sisu (sh illustratsioonid) Pole midagi revolutsioonilist, aga on sellise sisuga lugu, milletaolisi mina võin mitmeid lugeda, nad enamasti ei tüüta. Stiil (sh illustratsioonid) Kergesti jälgitav, liikus kiiresti. Meeldis illustratsioonide romantilisepoolne stiil.  Emotsioonid Jah. Tegelased Peategelased olid okeid, ühe peategelase isa meeldis. Mõnede kõrvaltegelaste puhul tundus, et ei saanud piisavalt palju nende kohta teada. Kuna igasuguses kirjanduses on ta tohutult levinud, käib mulle juba närvidele tegelaskuju tüüp peategelase sõber. Enamasti on ta naissoost, tohutult energiline ja entusiastlik (olles s

  Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust. Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on. Sisu (sh illustratsioonid) Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.) Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasjutuli