Truffe kirjanurk

  Täitsa juhuslikult kolmas Rootsi autori raamat järjest. Siin on kolm jutustajat vaheldumisi. Üks on Harriet (lapseeas), teine Oskar (täiskasvanud Harrieti abikaasa) ja kolmas Yana (Harrieti tütar, täiskasvanu, tegevus peale Harrieti surma). Kõik nad on mingil hetkel eri olukordades Malma jaama teel. Raudteed muidugi võib võtta inimese elu sümbolina. See on realistlikult masendav raamat. Ja realistlikult masendav on teadupärast see kõige masendavam masendava tüüp, sest kõik võib sinu endaga juhtuda või olla juhtunud.  Midagi head eriti ei juhtu. Järjepanu lood sellest, kuidas keegi on õnnetu, ja arutelu panemaks lugejat mõtlema, miks ta õnnetu on. Kuidas vanemate teod ja käitumine mõjutab lapsi, kuidas põlvkondade kaupa samad mustrid korduvad, kuidas õnnetu olemine on põhimõtteliselt pärilik. Mingite justkui väikeste situatsioonide kirjeldused, mille kaudu teatud detailidega valusalt torgatakse, nii et lugeja vägagi suhestuda suudab.  Olen täpse tsitaadi ära kaotanud, aga Harriet rääk

Jutustaja Katja on kusagil 35-aastane rootslanna. Sõbranna Lou kutsub ta külla/puhkama oma mehe uhkesse Prantsuse villasse. Lou on filmitäht, noorukesena läbi löönud filmiga "Babetta". Lou mees, umbes 70-aastane Renaud, on tunnustatud filmioperaator, oli ka "Babetta" operaator.  Katja tahtis ka tegelikult näitlejaks saada, aga tal ei õnnestunud läbi lüüa. Nüüd on ta kandideerinud doktorantuuri, et kirjutada naistest filmimaailmas (noh, üldiselt öeldes sellest).  Meieni tuuakse Katja pidevad kirjeldused Lou täiuslikkusest, samas kui objektiivselt Lou käitumist vaadata, saame aru, et Katja suhtumises sõpra on midagi ikka täitsa mööda, kipub jumaldamiseks.  Paljulubav avalause. Lootus oli, et raamat sellele küsimusele rohkem vastab. Meeleolu pannakse algusest peale paika. Lugedes ei saa head tunnet tekkida, pidevalt hõljub õhus mingi negatiivne salapära. Vahepeal tundub, et eesmärk ongi lihtsalt lugejat pidevalt negatiivselt üllatada, šokeerida. Nagu tihti Põhjamaade n

Järg raamatule "Südametuksed" , mida aasta alguses lugesin. Teine raamat jätkab esimese stiili. Voogab ja voogab pea 500 leheküljel. Sündmusi on, igav pole, läheb kiiresti edasi, aga saab ka pooleli jätta. Niuke raamat, mida hea õhtul enne magamajäämist lugeda. Kerge selline. Kuigi sündmuste mõttes pole alati kerge, on rohkem seebikalik. Mõni süžeekäik suudab üllatada, palju on siiski etteaimatav.  Teise raamatu tegevus algab 1942 ja lõpeb 1944. aastal. Kuna Rootsi oli II maailmasõjas põhimõtteliselt neutraalne, siis sõjategevust raamatus polnud, aga oli sõjast tulenev vaene aeg, talongisüsteem ja lood, mida inimesed lehest lugesid ja muidu kuulsid. Oli ka meeste sõjaväeteenistus, mida Rootsi pinnal (vist mingi rotatsiooni korras?) täideti. Peategelane Betty on nüüd varastes kahekümnendates, ta töötab kirjastuses, tal on väike tütar. Ja nagu öeldud, siis igasuguseid sündmusi tuleb ette, sünd ja surm on mõlemad esindatud, kohtumised ja lahkumised ka. Lisaks mitmeid kohti, kus

Raamat perekond Stocktonist, ühest Ameerika nö vana raha perekonnast ehk inimestest, kes on harjunud rikkad olema, on raha sisse sündinud. Nad elavad (ja on alati elanud) New Yorgis Brooklyn Heightsi linnajaos. Peategelased on kaks peretütart Darley ja Georgiana ning nende vennanaine Sasha. Viimane on niisiis rahakasse perekonda abiellunud ja algselt keskklassi hulgast pärit. Mis esimene silt on, mis tema kohta pähe võiks tulla? Kullakaevaja? Näiteks. Muidugi leidub raamatus neid, kes seda arvavad.  Meestegelasi on ka mitmeid, aga nad on tagaplaanil ja olulised vaid nii palju, kui naiste elud nendega kokku puutuvad. Puutuvad küll, olgu öeldud. Minu tunded tegelaste suhtes olid niukesed kahetised. Kas nad pidanuks mulle meeldima või pidin neist halvasti arvama, nende üle naermagi? See tegigi nad huvitavaks, et päris kindlalt aru ei saanud.  Mille üle naersin, olid mõned tegelaste nimed. Loomulikult oli pereisa nimi Chip ja tema poja nimi Cord. Loomulikult oli ühe väikse poisi nimi Hatch

  Keskmine hinne 6,9.

16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli.  See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.) Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi"

On üks perekond (tahaks arvata et) 20. sajandi algupoole Mississippis. Lugu algab sellest, et pereema on suremas, siis ta surebki, ja perekond (mees, pojad, tütar) hakkab surnukeha (hobujõul) transportima naise kodulinna, kuhu ta olevat soovinud maetud saada.  Sisu pole tegelikult kuigi oluline, vorm on. Modernistlikus romaanis on vorm tihtilugu oluline.  Lugu jutustavad erinevad tegelased (pereliikmed, naabrimees ja -naine, arst jt). Mõnel on palju peatükke, mõnel vaid üks. Kasutatakse teadvuse voolu tehnikat, nõnda et vaataksime maailma justkui otse tegelaste silme läbi. Mõtted on olulisemad kui tegevus. Või siis tegevus on tegelikult oluline, aga see toimub inimeste mõtetes.  Kui veel lisada, et sündmused ei toimu mitte alati lineaarses järjekorras (sest kes meist alati loogilises järjekorras mõtleb), pole see igal hekel just lihtsaim raamat lugemiseks. Esimestel lehekülgedel oli mul palju segadust - kes need tegelased on, milline nende omavaheline seos on, mis siin toimub? Kui juba

Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele.  Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu. Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub. Edu seisneb julguses

Tegelasteks on kolm Iirimaal elavat venda ja nende naised, mõnevõrra ka lapsed. Vendade vanemaid (kes figureerivad raamatus vähe) kirjeldatakse kui inimesi, kes meeldivad üksteisele, aga kellele nende lapsed pole kunagi meeldinud. See on valus vihje vendade kujunemisloole.  Fookus on tegelikult naistel. Viiekümnene ärinaine Jessie, suur kulutaja ja pereürituste korraldaja; neljakümnendates Cara, kes töötab hotellinduses ja põeb buliimiat; ning kolmekümnene Nell, boheemlashingest teatrikujundaja.  Mehed ehk kolm venda on niisiis pigem tagaplaanil. Üks vend maalitakse üsna ühemõtteliselt kaabakaks, teist kirjeldatakse algul kui jube head meest, aga siis ta teeb ühe arusaamatu sammu. Kolmas vend on ehk huvitavaima looga: ta on abiellunud oma surnud sõbra naisega ja kaotanud seeläbi lähedase suhte sõbra vanematega.  Lugu on üldiselt sellest, mis probleemid neil kõigil on, millised saladused, kuidas nad omavahel tülitsevad või tülitsemata jätavad, kuidas suhted muutuvad. Praegu vaatan, et a

  Samuel on Barcelonas elav 37-aastane mees, saksa kirjanduse õppejõud ja uurija. Ta on ühtlasi erak. Vist mitte päris omal valikul, lihtsalt on nii läinud. Ühel 1. jaanuari hommikul ilmub tema korterisse lambist üks kass. See käivitab sündmusteahela, mis Samueli elu muudab ja teda pisut kapslist välja toob.  Mis sõnadega raamatut iseloomustada? Igapäeva-maagiline? Kummaline? Unenäoline? Segane? Olenevalt vaatenurgast sobivad kõik. Aga siltidega chick lit ja romance , mida Goodreads selle raamatu kohta kasutab, ma küll ei nõustu. Konkreetselt  chick lit i otsijad jätaksid selle raamatu ilmselt kiiresti pooleli ja romance ... noh, teema on olemas, aga on rohkem abiteema põhiteema rõhutamiseks.  Arvustajate hulgas domineeris idee, et "Armastus pisiasjadest" on paljus nagu "The Rosie project" , aga mulle seda küll ei meenutanud, hoopis teisi asju meenutas. Kõigepealt natuke filmi "Amélie", siis filmi "Uneteadus" (oli ka hispaania keeles ja sihuke u

21. sajandi Liibanoni pealinnas Beirutis elab ühes korteris üksinda seitsmekümnendates eluaastates naine Aaliya. Tema põhitegevus on tõlkimine - igal aastal tõlgib ta mõne raamatu araabia keelde. Keegi neid tõlkeid ei näe, sest ta tõstab valmis töö alati kasti hoiule ära. Nii on viiekümne aasta jooksul kaste päris palju saanud. Toatäis. Aaliya meenutab oma varasemat elu - milline tema lapsepõlv oli, kuidas ta lühiajaliselt abielus oli, kuidas raamatupoes töötas (ja sealt lugemiseks raamatuid varastas), kuidas tal üks hea sõber oli. Meenutuste taustal käib tihti sõda, aga see pole kunagi otsene teema, pigem paratamatus, millega kohaneti. (Kui tuleb magada, püss voodis, siis nii ongi.) See on eelkõige mõtisklemis- ja meenutamisraamat, kulgeb aeglases tempos. Mõni üksik märkimisväärne sündmus on. Tegelasi pole palju, veel vähem neid, kes raamatus reaalselt üles astuvad ja vaid meenutustes ei esine. Avalauseks täitsa intrigeeriv Silmapaistev on tohutu hulk viiteid kirjanikele ja filosoofid

Mario Vargas Llosa on 2010. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Peruu kirjanik, kandideeris kunagi suisa Peruu presidendiks, aga on päris palju aastaid Euroopas elanud.  "Paha tüdruk" on Vargas Llosal üks väheseid raamatuid, mida ta ise armastusromaanina mõtles. Minu jaoks oli rohkem ajalooline romaan. Peategelane Ricardo kohtub teismelisena 1950ndate Limas tüdrukuga (ongi see paha tüdruk), kellega jääb kogu eluks seotuks. Mitte ses mõttes, et neil traditsiooniline armusuhe oleks, vaid nii, et naine tuleb ja kaob. Nii kohtub Ricardo naisega 60ndate Pariisis, 70ndate Londonis, siis Tokyos jne. Ja iga kord on paha tüdruk nö kuju muutnud - kord on ta põrandaalune poliitvõitleja, kord rikkuri naine... Jälle suvi : ) Minu jaoks jaguneski raamat selgelt kaheks: ühelt poolt Ricardo ja paha tüdruku lugu, teisalt kultuuriline ja poliitiline taust erinevates maailma kohtades 20. sajandi teises pooles.  Ricardo ja paha tüdruku lugu oli autoril niisiis ebatüüpilise armastusloona mõel

Aastapäevanädalale sobivalt lugesin eesti keele huvitavatest sõnadest ja väljenditest. Raamatu aluseks on Lääne Elus ilmunud sõnavested, mida autor Monika Undo veel välja andmiseks täiendanud on. (Ma sain nii aru.) Jutuks tulevad niisiis sõnad, mis on kunstlikult loodud ja käibesse läinud, aga ka need, mis pole keeles kinnistunud. Samuti huvitavalt kõlavad sõnad-väljendid, mis murrete kaudu tavakeelde toodud.  Vist julgemaid esimesi lauseid seni. Raamatus enim mainimist leidvad sõnaleiutajad on J. Aavik ja A. Saareste, aga ka mitmed kirjanikud, näiteks V. Grünthal-Ridala, J. Kross. Räägitakse 1972. aasta legendaarsest sõnavõistlusest, mille kaudu tulid keelde paljud tänaseks harjumuspärased sõnad (näiteks eirama, ulme ). Minu meelest kõige õnnestunum sõna, millest juttu tehakse on õõv. Aaviku meistriklass, täiesti väljamõeldud, aga tundub, nagu oleks alati olemas olnud. Ütled ja kohe tunned, mis emotsioon sellega seotud on. TV6 kunagi reklaamis õudusfilmiõhtuid õõvaöö nime all. On ju j

Eesti Laul ju oli vahepeal. Juba on mõned päevad möödas. Vaadakem, kas meelestub veel mõni viisijupp, sõnad või midagi lavalt. 1. Brother Apollo "Bad Boy" Kuigi arvan, et I'm a bad boy  ei ole õnnestunud hüüdlause, sest on liiga algeline, siis neli päeva hiljem ma mäletan, mis viisiga ta neid sõnu laulis. Ja kui viis on meeles ja mingid sõnad ka, siis midagi oli vähemalt õigesti. Kas on väga imelik alatoon, kui ütlen, et need täiskirjutatud kannid olid kirsiks tordil?  2. Carlos Ukareda "Never Growing Up" Meeles on, mis tal seljas oli, ja et oli mingi sõnamäng. From breaking up to making up? Meloodia üldse ei meenu, aga mäletan, et see polnud üldse kõige kehvem lugu siin. 3. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now" Meenub Ewerti hääl, kui ta seda laulis, aga viisi osas pole kindel, kas õigesti mäletan. Üldiselt jäi see laul natuke igavaks. (Ja jääks Eurovisiooni kontekstis ilmselt veel igavamaks.) Video oli kena muidugi. Universaalsed teemad.  4. Anet V

  Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge" .) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud.  Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla). Mulle hirmsasti meeldis!  See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes).  Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni.  Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine