Truffe kirjanurk

Need, mida enam kui korra kuulatud : ) George Michael - Older See on nii rahulik.  Fallulah - Give us a little love Üks laule, mille olen iluuisutamist vaadates leidnud. Niina Petrõkinal oli uisunumber selle järgi. Katie Melua - No fear of heights Olin samas toas telekaga, kus käis mingi film Angelina Jolie'ga. Filmi ei vaadanud, aga ühes stseenis tuli see laul. Otsisin üles, mis ta on, ja hakkasin kuulama. Kummaline laul on. Ühest küljest nagu ei tahaks seda kuulata, sest pole kindel, kas mulle meeldib tunne, mida ta minus tekitab. Teisalt tundub, et tahaks pidevalt kuulata. Marit Larsen - Don't move Taastulija. 2019. aastal olen selle esmakordselt aasta lõpus välja toonud ja vahepeal ka kõigil aastatel kuulanud. Hea energia, energiline klaver, ilusad keelpillid.  Saint Joan - Gold Rõõmus. Wasia Project - Petals on the moon Andekas laul. Pole seni suutnud sõnastada, mis tunde see tekitab. Sädeleb või säriseb või midagi? Aga mitte kõvasti, niimoodi enam-vähem tuntavalt. Aga mit

Märkisin sedakorda üles raamatud, mida alustasin, aga ei lõpetanud. Enamasti ma ei ole kergelt pooleli jätja, aga vahepeal näin olevat. On lihtsalt sellised perioodid. Allpool olevast 8 raamatust näiteks on 4 pooleli jäetud aprillikuus. Vaadakem. Mark Z. Danielewski "House of leaves" Kahte kanget tean, kes on selle raamatu läbi lugenud, ja kergitan nende suunas kõrvu. Ise lugesin ca 40 lehekülge (kokku oli üle 700 kindlasti) - oli erakordselt segane, tüütu ega pakkunud terakestki lugemisrõõmu. Peaks žanrilt õudukas olema muidu. Mingi maja, kus kummalised asjad juhtuvad. Raven Leilani "Luster" Mingi kahekümnedates naisterahvas, kellel oli elus vist midagi puudu. Siis tekkis tal ühe vanema mehega kummaline suhe. Niuke tumedates toonides lugu, kuidagi külmalt kirjutatud. Piisavalt segane ka. Väga kaua ei pingutanud läbi närimisega.  George Sand "Consuelo" Seda on nüüdseks õnnestunud juba kaks korda pooleli jätta. Kunagi ülikooli ajal olid põhjuseks logistilis

1980ndatel suurt edu saavutanud tennisist Carrie Soto otsustab 1995. aasta hooajaks suurde mängu tagasi tulla. Üks noorem mängija nimelt ohustab tema suure slämmi turniirivõitude  rekordit. Raamat räägibki peamiselt tema tagasituleku teekonnast. (See on fiktsioon muidugi, Carrie Soto nimelist tennisisti pole pärismaailmas olemas.) Sisu Raamat on kohe päris palju tennisest. Algul, kui tulid mingid trennide või matšide kirjeldused, mõtlesin, kas need tüütaksid, kui kõik mõisted oleks võõrad. Lugesin edasi ja need hakkasid tüütama hoolimata   sellest, et sain aru, millest jutt käis. Tundub, et minu jaoks tennise sõnadega kirjeldamine lihtsalt ei tööta, seda peab nägema. (Huvitav, et paljud arvustajad jällegi ütlesid, et nad ei tea tennisest midagi, aga kogu see tennisejutt üldse ei seganud.) Teisalt mingeid tennisega seotud üldisi asju seletati jällegi hästi lahti. (Miks liivaväljakul mängimine on nii erinev kõvakattel mängimisest näiteks.) See, mida tennisistid üksteise kohta rääkisid, o

  Algusest peale on Visnapuu armuluule kui ulg või huige metsiku puhkeva looduse keskel. Ürgsed tunded, igatsused, kirg, unustus ja valu. Meeleolud hüplevad ühest äärmusest teise. Kirenaudingust saab järgmisel hetkel vihkamine ja tüdimus. Visnapuu tunded on vahetud ning hetkelised. Ta looming on purskumine. (Raamatu tagakaanelt) Sisu (kuni 2 tärni) Eks pealkiri ütleb, mis sisu on. "Kirjad Ingile" on siin sees, kalade sari ka. Avameelne mees see Visnapuu. Ja 100 aastat tagasi kirjutas niukesi asju. Oleks ta naine olnud, oleks ehk skandaalsemaks saanud kui Under. Stiil (kuni 2 tärni) Murdekeel, samas enamasti piisavalt lihtne, et aru saada. Hästi õilmitsev, kasutab sihukesi (tihti loodusega seotud) võrdlusi ja muid kujundeid, mille peale ikka annab tulla. Ilmselt leidub neid, kelle jaoks Visnapuu armuluule on nagu üleehitud jõulupuu, aga mulle väga meeldib. Kus veel trillerdada ja sillerdada kui mitte luules. Emotsioonid (kuni 2 tärni) Üks tärn selle eest, et lugemine tegi mind

Tubli internet, seekord reklaamisid mulle täitsa õiget asja. Benedict Wellsi eelmine raamat "Üksilduse lõpp" meeldis väga ja selgus, et nüüd on temalt veel midagi eesti keelde tõlgitud. 1980ndate keskpaiga Missouri väikelinn Grady. Peategelane Sam on keskkoolipoiss, kes läheb suvel tööle kinno, mille töötajate hulgast leiab endale sõbrad. Need on kevadel keskkooli lõpetanud Cameron, Hightower ja Kirstie. Sõbrad hängivad kinos ja mööda linna, aeg-ajalt ka kino katusel. (Pani muhelema.) Pealkiri on viide väljamõeldud luulekogule, mille mitmete lausete tähenduse üle Sam raamatu jooksul arutleb. Suurte sündmuste mõttes ütleb raamatu esimene lause ära, mis juhtub:  Sel suvel ma armusin ja mu ema suri. Sisu Ega ei juhtu asju, mis oleksid tohutult originaalsed, kõik tuleb nagu kusagilt juba tuttav ette. Natuke on nagu "The perks of being a wallflower", sest üksildane poiss leiab sõbrad. Natuke on nagu "Aristotle and Dante", sest on 1980ndate USA väikelinn. Natuk

  Üks India mees kirjutab kirju Hiina peaministrile, kes on Indiasse visiidile tulemas. Tutvustab talle India elu-olu enda näite põhjal. Ise on ta vaestest oludest pärit noormees, kellest saab ühel hetkel rikkurite autojuht ja seejärel põhimõtteliselt ka nagu rikkur. Vähemalt ta ise arvab, et on tähtis tegelane. Pealkirja valge tiiger on ka peategelane ise - väga haruldane liik.   Sisu Moraalsed dilemmad, millega peategelane kokku puutus, olid muidugi huvitavad. Aga. See vaatenurk, mis oli valitud, see, kuidas peategelane asjadest rääkis, rikkus põhimõtteliselt kogu raamatu minu jaoks ära. Kui midagi kirjeldada piisavalt näkaselt, rõvedalt ja üleolevalt, siis ei tekita empaatiat. Stiil Oli hästi liikuv raamat, lugeda ei olnud igav, ruttu sai läbi. Ilmselt on oma stiili poolest mõnevõrra eristuv raamat küll. Näe, loen, et žanr on kelmiromaan. Emotsioonid Eriti polnud, keerasin lehte lihtsalt. Hea küll, vastikustunde moodi tunne oli, aga ka see saanuks olla tugevam. Tegelased Mulle ei me

Peategelane Nory peab Londonis kasutatud raamatute poodi. Keskkooli on ta (vast kusagil 15 aastat tagasi) lõpetanud ühes oma päritolukodu lähedal asuvas prestiižikas internaatkoolis, kus tema klassikaaslasteks olid peamiselt rikaste perede võsud. Kooliaegne sõpruskond saab endiselt aeg-ajalt kokku ja Nory on jõulude eel kutsutud pulma, kus omavahel abielluvad kaks sõpruskonna liiget. Kuna rikkurite pulmad on, siis see seltskond hängib kõik nädala jooksul enne pulmi niisama selles lossis, kus pulmad toimuvad. Seal siis juhtub asju. Sisu Ettearvatav, lihtsustatud. Naispeategelane käitus valesti, aga lõpuks oli meespeategelane see, kes leidis, et tema peab vabandama, sest naisel olid ju ometi head kavatsused. Romantikasektsioonis asi lihtne - naine kohtub mehega, keda ta teismelisepõlvest juba tunneb, jube hästi neil klapib ja nii ongi. See osa, mis sõpruskonda puudutas, oli huvitav mõte.  Stiil Liiga lihtne isegi selle sisu jaoks. Läheb imeruttu edasi muidugi. Emotsioonid Enamasti jättis

Ameeriklanna Ella läheb Rhodesi stipendiumiga aastaks Oxfordi õppima. Seal puutub ta kokku kaastudengitega, kes muidugi on mõnevõrra värvikad kujud, ja sõbruneb ühe õppejõuga, kes armastab 19. sajandi luulet nagu Ellagi. Mõndagi võiks veel öelda, aga see oleks sisu reetmine. Sisu Peamine vist on see, et raamat suutis mind üllatada. Ei osanud üldse arvata, et asi sellise suuna võtab. Kes on harjunud enne lugemist raamatu teemasid puudutavaid hoiatusi vaatama, siis siin oleks see ehk ka kohane. Stiil Oli sihuke korralik. Tuntavalt haritud inimese poolt kirjutatud ja tuntavalt sellise kirjutaja poolt kirjutatud, kes tahtis kirjutada nii, et oleks õigesti kirjutatud raamat. Kui nii saab öelda. Mina ei pane korralikkust pahaks ega pea teda tingimata igavaks. Korralikkust võib ehk käsitleda ühe andekuse vormina? Emotsioonid Üle poole raamatust mitte, oligi pigem tõdemus, et jah, tubli kirjutaja. Lõpupoole siiski tekkis suurem kaasaelamine (sest mingites olukordades inimestele elad ikka kaas